Vahepeal
on valmis saanud ka märtsinumbri lugu, mis kannab pisut teatraalset
pealkirja "Laud kolmele." Miks siis mitte kahele, vaid
hoopis kolmele, kui iseenesestmõiseteavalt läheb teineteist leidnud
paarike siiski kahekesi mõnusat õhtut veetma? Siinkohal on tegu
taas minupoolse kerge irooniaga.
Peamiselt protestiks vanemate
ignorantsuse ja tundekülmuse vastu on haritud ja hästi teeniv
Mailiis tormanud pea ees suhtesse kasutu egomaniakist logardiga, kes
tema õlul rõõmsasti liugu laseb. Tõde ta on, et halbades
valikutes võime süüdistada vaid iseendid. Nõnda kujutab Mailiisi
igapäevarutiin endast armastatud naiseks olemise asemel pigem usina
kodumasinana funktsioneerimist, mida temake tõrkumata talub. Kui tölplik Märt
Mailiisile ka tema sünnipäeval tähelepanu pöörata ei taipa, keeb
naise kannatuse karikas lõpuks kohinal üle ääre. Ta leiab end
autost, kesk lumist Tallinn-Tartu maanteed suunalt eikuhugi, pilgus
tühjus ja südames meeleheide. Hetketuju ajel võtab ta ühendust
vana kallimaga, kelle kunagi kergemeelselt hülgas.
Kas inimesed
püsivad hoolimata aja möödumisest samadena ja vana kirg võib
sõrmenipsu peale uuesti leegitsema lüüa, või on see järjekordne
hüpe eksimuste ämbrisse? Kas ekskallim ongi tõepoolest nõnda sire
ja saatuse poolt väljavalitu, nagu Mailiisi vanemad tütrele alailma
ninale kirjutada tavatsesid, või on mehe särava pealiskihi ja
ideaalinimese kuvandi varjus käärimas sootuks midagi muud?
"Laud
kolmele" jõuab teieni ajakirja "Saatus&Saladused"
märtsinumbris.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar