Eeltutvustuseks katkend novellist "Öö surnute aias"

Aprilli esimesil päevil jõuab teieni mu müstikalaadne lugu "Öö surnute aias." Tundsin sedapuhku vahelduseks realismi viljelemisele suurt lõbu müstika kirjutamisest. Fantaasia tootis ühe pöörase sündmuse teise järel, et oleks võimalikult õudne, jõle ja erinev tavapärasusest. Vahelduseks oli see päris lõbus väljakutse ning novell valmis kiiresti.
Lühidalt sisust: 

Noormees näeb ühel pimedal ööl vana kiriku aias veidrat helendavat tüdrukut. Kiriklas, kus pole aastakümneid enam jumalateenistust peetud, süttivad korraga tuled ja õuele hakkavad voorima tumedasse riietunud kooljalikud inimesed. Otsus peletiste ballist osa võtta sünnib käigult, millesse peategelane kaasab ka oma iroonilisevõitu sõbra, kes silmamoondusi ei usu. Kas vägitükk ka hästi lõpeb, või läheb see elu maksma, sellest loe värskest aprillikuu ajakirjast "Saatus&Saladused", mis on peagi ilmumas! 

Jõudsime kohale veidi enne seitset. Meid võttis vastu pilkane pimedus. Raagus puud õõtsutasid oma tumedaid tüvesid, kõik oli sünge ja väljasurnud. Kiriku roostes ukselink ei allunud mu sõrmede survele, nagu oleks uks lukus seisnud juba aastasadu. Aia tagumises servas heljus piimjas tontlik udu. Vaatepilt oli kaugel meeliülendavast.

„Näed,“ nentis Siim jahedalt. „Mitte hingelistki.“

„Ootame natuke,“ pakkusin.

„Mida iganes. Kui su soov on end narriks teha, olen heameelega publikuks.“
Ignoreerisin nööget. Läksime tagasi autosse. Siim kuulas muusikat, mina jälgisin igavuse peletamiseks puulatvades kisklevaid vareseid. Tegu paistis olevat kahe parve omavahelise tüliga, milles kumbki osapool alla andma ei soostunud, vaid vastast küünte ja nokkadega surnuks rebida püüdis. Õhk oli täis vihaseid hääli ja musti sulgi.

Aeg venis edasi ja pikapeale hakkas jahe.

„Head hallutsinatsioonikütid,“ muigas Siim. „Kirik näeb niimoodi välja, nagu kukuks otsekohe kokku. Siin pole aastakümneid ühtegi teenistust peetud.“

Hakkasin endalegi narrina tunduma. See paik oli viimane, kuhu täie aruga inimene oma turvalise nelja seina vahelt hingepalsamit hankima tuleks. Pigem saanuks siit usutavaid kaadreid mõne kodumaise õudusfilmi tarbeks.

Täpselt siis, kui sirutasin käe süütes tilpnevate võtmete järele, et allaandmine omaks võtta, köitis miski aia tagumises servas mu tähelepanu.
Keegi lähenes pikkamisi.

„Vaata!“ sosistasin.

Tunnistasime tulijat üksisilmi. Kogu oli pikk, pisut kühmus ja üleni mustas. Ta lähenes aegamisi ja kadus siis kiriku taha suurte sirelipõõsaste varju silmist. See juhtus nõnda äkitsi, nagu oleksin vaid vilksamisi vaimu näinud.

„Vanahalb ise,“ mõmises Siim. „Teeme parem vehkat.“ Ta haigutas laialt ja klõpsis telefonis uue loo mängima. Pimeduses helendama sähvatanud esipaneel pani mu ootamatusest võpatama.
Olin kahevahel. Mingi seitsmes meel teavitas mind, et kohe juhtub midagi. Uudishimu kõditas tervitatavalt mu meeli ja sundis paigale jääma.

„Ootame veel veidike,“ pakkusin. „Kui ta tagavärava kaudu tuli, oleks loogiline, et ta jõuab peagi kiriku ette.“

„Nagunii mingi hulgus. Jube mõte passida,“ arvas Siim.

Viivu pärast selgus, et mu oletus osutus õigeks. Tulija ilmus nurga tagant uuesti nähtavale. Tänavalt paistva tuhmi valguse paistel seletas silm kõigest niipalju, et tegu on mustas mantlis mehega, kelle kooljakahvatut nägu varjas kapuuts. Jõudsin märgata üle mehe põse jooksvat pikka punaseservalist armi. Vareseparv sööstis noolena puulatvadest alla ja vihises üle mehe pea. Õhk täitus kileda kraaklemise ja musta sulerahega.

Mees ei teinud linde märkamagi. Ta seisatas räämas ukse ees, nagu kaalutleks midagi. Siis libises ta käsi taskusse ja uuesti ukse juurde. Uks avanes ja hoones süttisid tuled. See juhtus taas kummalise ebaloogilise kiirusega. Ere valgus kallas tontliku ümbruse üle heleda kumaga, muutmata seda põrmugi kutsuvamaks. Taamal varitsev udu kerkis kõrgemale ja värvus oranžiks. Mu sõõrmeteni jõudis kirbe mädane lehk, nagu põletaks keegi märgi lehti.

Edasi läks veel imelikumaks. Kirikuvärav avanes ja üksteise järel hakkas õuele valguma inimesi. Kõik nad olid sama koolnukahvatute nägude ja surmtõsiste ilmetega nagu must meeski. Rahvamass suundus heledasti valgustatud hoone poole, vaatamata vasemale ega paremale. Kõik nad olid veidralt tardunud olekuga ja ükski neist ei lausunud sõnagi.

Silmitsesin tulijaid, üritades aimata, missugune neist võiks olla Emilia. Inimesi tuli veel ja veel – kari pikkade sorakil juustega piigasid, punnpõskne naine, ühe silmaga mees, paar vibalikku armilist noorukit, hirmuäratav kongus ninaga eit ja veel hulga muud rahvast, kelle nägusid ma eristada ei suutnud. Kuulda polnud muud, kui jalgade sahinat ja pikkade seelikute kahisemist. 

„Milline ta välja nägi?“ küsis Siim. Ta hääl kõlas kõrvulukustavas vaikuses ehmatavalt valjuna.

„Helendav,“ kostsin.

„Seda ma olen juba kuulnud. Blond, brünett?“

„Ma ei tea, olin nii ähmis, et läks meelest.“

„Eriline detektiiv,“ muigas Siim kõveralt. „Ütle nüüd, et oled praegu hirmust püksi tegemas.“

„Miks ma peaks?“

„Miks sa ei võiks? Kõigest pakkumine.“
Krimpsutasin nägu. Siimu iroonia oli häiriv.
Rahvasumm kadus kiriku süngesse kangialusesse ja tulijate vool jäi harvemaks. Viimane saabuja oli rangisjalgne sant, kel kulus valgustatud pühamusse jõudmiseks üüratu aeg. Kuid lõpuks jõudis temagi pärale ja kõik jäi uuesti vaikseks. Järele jäime vaid meie, öösse valgust paiskavad aknasilmad ja imelik oranž udu, mis oli vahepeal kirikuni jõudnud.

„Mis teeme siis?“ küsisin Siimult, kuigi teadsin väga hästi, mida ma teha kavatsen. Peletiste ballist osa võtta.

„Mina ootan siin,“ teatas Siim. „Ma pole eriline jumalasulane ja veel vähem olen ma vaimude kummardaja.“

„Saad kaua oodata.“

„Liiguta end siis kiiremini.“
Avasin autoukse ja astusin välja. Otsekohe lõi mulle näkku imal laibalehk, mis segunes puusuitsu kirbe lõhnaga. Udu roomas kirikuukse poole ja noolis selle murenenud treppi. Varesed piketeerisid sünge vihaga nagu äraneetud hinged ümber kirikutorni ja tõid aeg-ajalt kuuldavale kiledaid valuseguseid hüüatusi. Mu jalge ette pudenes üksik must sulg. Noppisin selle millelegi mõtlemata üles, pistsin tasku ja hakkasin hoone poole suunduma.

Mõne sammu pärast kuulsin selja tagant autoukse tuhmi paugatust ja naeratasin nõrgalt. Siim oli otsustanud mulle järgneda.

Võtsime kohad sisse ukse juures. Väljast hakkas kostma imelikku praginat.

„Kirik põleb,“ taipasin. „See neetud udu on kiriku põlema süüdanud!“

„Ole nüüd,“ noomis Siim. „Udu ei saa midagi sellist teha.“

Mis põlengu põhjustajaks ka oli, võttis see kiiresti üha ulatuslikumaid mõõtmeid.
Vaatasin paanikas ringi. Kellelgi ei paistnud leegitseva hoonega mingit asja olevat, nagu ei läheks nende elud neile vähimatki korda. Uurisin üksisilmi inimesi. Rahvas püsis vaikses tardumuses ja kuulas pinevil ilmeil jutlust, mis voolas mu kõrvust mööda nagu uinutav veekohin. Ma ei suutnud eristada üht ainumatki äratuntavat sõna.
Pikapeale jõudsin otsusele, et Emilia peab olema kas pika blondi hobusesaba ja halli jopega tüdruk või siis punakaspruunide laines juuste ning kastanitooni mantliga piiga.

Terve tunni vältel ei saanud ma kuigivõrd targemaks. Kirik leegitses väljastpoolt, avatud uksest paiskus aeg-ajalt sisse tahmalõõska, kuid see ei häirinud peale meie kedagi. Lõpuks pudenesid kõrged aknad klirinal tükkideks, killud lendasid miinirahena üle ruumi laiali ja tule punane keel sirutus üle lae, limpsas korraks kroonlühtrit ning kadus siis. Inimestel ei paistnud surmaohust endiselt sooja ega külma olevat. Nad avasid lauluraamatud ja alustasid püha viisiga, mis jõudis minuni ebaloomuliku undamise ja ägamisena, mis üha tuure kogus. Selle keskelt end leida oli tõeline piin.

Täitsime kombetalitust täiesti masinlikult, nagu märkasime koguduseliikmeid tegevat – tõusime ja istusime siis, kui teisedki. Laulda me kumbki ei söandanud, kuigi mu kõrval istuv eemaletõukavalt punnissilmne laibanäoline naine mulle peaaegu sunniviisiliselt oma lauluraamatu pihku pistis. Hoidsime hinge kinni ja olime valmis iga hetk läbi leekide välja hüppama ning põgenema. Ometigi hoidis mingi hirmust tugevam jõud meid paigal.

Lõpuks paistis, nagu hakkaks jumalateenistus läbi saama. Papp komberdas kantslist alla ja kadus longates kuhugi tagaruumi. Hoolimata kogu jutluse aja väldanud peataolekust teadsin ühtäkki, mida pean tegema. Kui inimesed viimaseks ülistuslauluks taas püsti tõusid, nihkusin punnsilmale lähemale lootuses, et kuna ta mulle oma raamatut pakkus, ehk ei tõrgu ta ka tillukest infokübet jagamast.

Siim jälgis mu ponnistusi, higistas ning närveeris. Leegid ahmisid ta tossude kummitaldu ja muutsid need sulavaks nätsutaoliseks massiks. Ruum oli muutunud põrgupalavaks.

„Vabandust,“ ütlesin võimalikult neutraalsel häälel ja osutasin esiridades istuvate piigade poole, „kas te oskate mulle öelda, kes neist tüdrukutest on Emilia?“

Naine silmitses mind uurivalt. Üks tema silm oli sinine ja teine võikalt ereroheline. Naine levitas endast nõrka mädanenud pirnide lehka. Üritasin mitte mõelda võimalusele, mis peaks saama siis, kui ta äkki kiledal häälel karjuma pistaks ja mulle küüntega näkku kargaks. Ilmeksimatu meeltesegadus ta näol andis kartuseks alust. Õnneks ei juhtunud midagi sellist. Vaatlustulemusega rahule jäänud, osutas ta lõpuks oma konkssõrmega pika ruuge juuksepahmakaga tüdrukule.

Minust hoovas üle kergendus.
„Tänan,“ pomisesin ja andsin raamatu tagasi.

„Seesama pruunipäine,“ nentisin Siimule.
„See ei tähenda veel, et plika helendaks.“ Mu semu näol pärlendasid higipiisad ja juuksed kleepusid põskede külge. Ta oli tossud jalast lükanud, need olid täielikult söestunud ja suitsesid nagu kaks takukoonalt.

Hoolimata sellest, et jumalateenistuse lõpp venis siiski ligemale aastapikkuseks, mille vältel kartsin kiriku maani maha põlevat, sai see lõpuks läbi. Rahvas hakkas välja voorima. Pidasin ruugejuukselist neiut pingsalt silmas, üritades ennetada võimalust, et tal õnnestub märkamatult minema lipsata.

Ilmselt mõistis tüdruk mingi seitsmenda meelega, et keegi teda ainiti luurab, kuna korraga vaatas ta täpselt meie suunas.

„Näe, Julia Roberts!“ hüüatas Emiliat märganud Siim spontaanselt, selge valju häälega, nagu tal vahel kombeks. Vahekäiku troppis ummistav ja üksteisega pominal jutlev kooljalik mass jäi paugupealt vait ja kõigi pilgud pöördusid meile. Inimeste silmist vaatas vastu ehmatav tühjus.
Värvusin näost tumepunaseks. Nende kummituslike olevuste tähelepanu köitmine oli viimane, mida tahta. Õnneks kestis vahejuhtum vaid silmapilgu. Meid pilguga üle mõõtnud, läks inimmass uuesti liikvele ja pudenes pimenevale õuele laiali.

Kui pruunijuukseline tüdruk lähemale hõljus, märkasin, et Siimul oli tõesti mingil määral õigus – tüdruk sarnanes tõepoolest Julia Robertsiga – pikad ruuged juuksed raamisid ta isikupärast nägu ja olekust kiirgas hirvelikku haavatavust. Ta silmad olid suured ja hallid, peatudes kõigel läbistava röntgenikiirena. Veidral kombel näis (väidetavalt) helendav Emilia kõigist teda ümbritsevatest tontlikest kogudest kõige inimlikum. Peaaegu elusana. Ülejäänute puhul ma seda väita ei saanud. Nähtav sarnanes üha enam mingile žombide riitusele.

Lasin tüdrukul endast mööduda, püüdes teda samal ajal mitte silmist kaotada.

Kui me õuele jõudsime, polnud mu jahmatusel piire. Hoone seintel polnud ainsatki tahmatriipu, rääkimata mingisugustest põlemisjälgedest. Sein oli täpselt sama külm, hall ja murenev nagu ennistki. Ka udu oli trepilt kadunud ja aia tagumisse serva, sirelipõõsaste taha taandunud. Õhus heljus niiskuse ja hüljatuse halvaendelist lõhna.
Viivu pärast kustusid kiriklas tuled, sama äkki nagu olid süttinud, ja hoone nägi välja täpselt nii tontlik ja väljasurnud kui ennist. Inimesed voorisid tänavale nagu kühmus mustad linnud ja kadusid kiiresti silmist. Mõned koondusid paariinimeseliste gruppidena ja näisid omavahel infot vahetavat. Minuni kandus see ebamäärase gongilöökidele sarnaneva kuminana, mis vaid aimamisi artikuleeritud inimkõnet meenutas.

Emilia oli jäänud paari tüdruku seltsi vana ligustriheki kõrvale seisma ja paistis midagi rääkivat. Tänavalampide ähmane valgus langes ta valgele nahale ja lõi selle nõrgalt helendama. Vaatepilt oli sama nõiduslik ja ilmvõimatu nagu nädal tagasi.

Paljajalgne ja higist leemendav Siim seisatas trepil, süütas sigareti ja ootas, mida ma järgmiseks ette võtta kavatsen.

Selsamal hetkel, mil otsustasin Emilia juurde minna, et teda kõnetada, astus minu juurde pikk mustas mantlis heidutav kogu. Seesama, keda olime kirikuõuel esimesena märganud. Tal olid tihedad mustad kulmud ja morn surnumatja ilme. Arm ta põsel ulatus kulmuni. Olles mind pealaest jalatallani oma külma pilguga uurinud, avas ta suu ning küsis midagi. See kõlas nõnda, nagu oleks tuul kohisenud.
Mõistagi ei osanud kuuldavale tuua ei musta ega valget.
Mees kordas küsimust, tuulemühin ta hääles tugevnes, selles oli kuulda põlispuude naksumist ja tormis vaevleva laane piina, kuid ma olin endiselt taipamatu, pimeduse ja jahmatusega löödud. Heitsin lõksus roti kombel meeleheitliku pilgu Emilia poole. Ta nahk lõõmas nüüd ereda sinaka kumaga, nagu oleks ta sisemuses süttinud sadu lampe. Vaatepilt oli hämmastav. Enda meelehärmiks märkasin, et Emilia on jutu lõpetanud ja suundub koos kaaslastega värava poole.
Mees ütles veel midagi. Ta sõnad tekitasid minus külma tuulehoovuse, mis mind korraks maast üles kergitas. Mind läbis paanikahoog. Mees paistis mu reaktsiooni pahaks panevat. Kui mu tallad jälle maapinda puudutasid, raputas ta ägedalt pead ja sirutas midagi minu poole. Tema peopesal lebas tilluke roostes võti, üle mille joonistus pikk verevärvi triip. Taipamata, mida sellega tuleb teha, võtsin pakutu vastu. Seepeale pööras kohisev mees selja ja kadus vaimuna tihenevasse pimedusse silmist.

Painaja küüsist pääsenud, andsin Siimule märku endale järgneda ja tormasin tänavale. See oli inimtühi.

„Ta ei saanud nii ruttu kaduda. Alles ta astus väravast välja,“ oli Siim mõistmatu.

„Oled sa tänases öös ühtainukestki normaalset asja näinud?“ väitsin vastu.

Udu pressis kirikut ümbritsevate sammaldunud aialippide alt läbi ja immitses sõiduteele. Nüüd oli see omandanud mürkrohelise varjundi.

„Vasakule või paremale?“ küsisin.
Siim jõllitas udu. Sellest hoovas võigast mädanenud köögiviljade lehka. Suutsin eristada kartuleid ja kõrvitsaid. „Vasakule.“
Jooksin tänava lõpuni, hingeldav Siim kannul, kõrvaklapid jooksu rütmis rinnal rappumas. Korraga hakkas mu taskus miski rabelema ja väljapääsu otsima. Mind kriipis terav küüs. Ootamatu valuaisting sundis mu seisatama. Järgnevalt olin tunnistajaks vaatepildile, kuidas sulg, mille olin ennist üles korjanud, otse mu silme all kirevasuliseks linnuks moondus ja tiibadega meeleheitlikult rapsides minema lendas.

Tõstsin tempot ja jätkasin otsimist. Järgmisel tänavanurgal märkasin kergendustundega ruuget juuksepahmakat. Emilia oli oma kaaslased maha jätnud ja eemaldus üksipäini.
Mul kulus temani jõudmiseks kõigest mõni katkendlik hingetõmme. Peale musta mehega kohtumist olin omandanud imekspandava kiiruse. Siim lõõtsutas kaugel tagapool.

„Emilia, kas…“ alustasin ja haarasin tal käsivarrest.

Mõistagi poleks ma pidanud seda tegema. Sain sellest aru sekundi murdosa hiljem. Siis, kui ma enam midagi parata polnud.
Emilia pööras end ringi, pilgus hämmeldus, äratundmine ja valu. Järgmisel silmapilgul varises ta koost ja pudenes tuhaks. Tuul paiskas tuhakübemeid vastu mu nägu, keerutas kõrgele õhku ja kandis minema. Üle mu pea sööstis käratsev vareseparv, kirevasuline lind lohmakalt laperdades kannul.

Hakkas sadama. See oli must vihm, mis jättis asfaldile inetud määrdunud plekke, mis üha laienesid. Lõpuks nägi kogu maapind välja nagu tõrvaga üle valatud. Vihm piitsutas mind valusasti, muutes mu pikkamisi pigitombuks, kellel oli võimatu paigast liikuda. Üle tänava kaikus hauatagune naer.

Ärkasin üleni higisena. Akna taga helendas nõrk hommikuhahetus. Olin oma toas, kõigi oma turvaliste ja tavaliste asjade keskel. Miski mu paremas peopesas tuikas valutada. Avasin oma pihu. Seal lebas roostes võti, mille kramplikust pigistamisest oli mu nahale jäänud punane muljumisjälg. Roostetriip oli värvunud hõbedaseks. Siis taipasin veel midagi.

Ma polnud voodis üksi.




Foto on pärit veebist.

Küsimusi ja vastuseid kohtumiselt lugejatega

Küsimusi ja vastuseid kohtumiselt lugejatega emakeelepäeva raames. Neid oli nii palju ja mu analüütiline meel salvestas need tahtmatult. Olgu siis laiemale üldsusele ka tutvumiseks. 

Miks kirjutad, mida see sulle endale annab? Kirjutan eelkõige seepärast, et mulle meeldib end kirjasõna kaudu väljendada. Kindlasti ka eneseteostuse tõttu. Kirjutamine pakub suurt rahulolu.

Kas valid ise illustraatorid?
Senini olen olnud rahul kirjastusega koostööd tegeva kunstnikuga ja otseselt enda eelistust ei ole olnud. Lasteraamatute sarja „Keteriin Salaaias“ on näiteks illustreerinud Epp Marguste ja saanud selle eest palju tunnustust. Kunstiinimesena armastan kujunduse puhul ka ise sõna sekka öelda. Tavaliselt soovin näha mitut kaanekujunduse versiooni, millest meelepärane välja valida. Luulekogu „Võilillelein“, mille illustraatoriks oli Margus Leibak, sai täielikult minu nägemuse järgi tehtud. 

Kas kõik raamatud on ühe kirjastuse poolt välja antud? Päris mitu käsikirja on kirjastanud teabe- ja lastekirjanduse kirjastus Argo. Samuti on teoste väljaandmisel õla alla pannud kirjastus Varrak, Tänapäev, Kuma ja Kentaur. Kokku on ilmunud teoseid nüüdseks juba kaheksa – viis noorteromaani, kaks lasteraamatut ja üks luulekogu.

Kõik viie aasta jooksul?
Alustasin kirjutamisega aastal 2010, esimene romaan ilmus aasta hiljem. Päris viit aastat kokku ei annagi. 

Kas sa ei karda kirjutades keeleliselt eksida? Üldjuhul mitte. Kuigi keegi pole eksimatu, on kirjutamise praktikat juba päris palju ja tunnen end kirjutades hästi. Samuti on keeletoimetajad alati teose väljaandmisel abiks, pakkudes teksti rikastamiseks välja sünonüüme ja juhtides tähelepanu parasiitsõnadele, mida vältida. 

Kas oled mõelnud tõlkimise peale? Ei. Kirjutamine on minu jaoks palju loovam tegevus ning sobib minu natuuriga kindlasti märksa rohkem. Tõlkimine jääb mulle pisut igavaks. 

Kas kirjutad ka müstikat? Viimastel aastatel viljelen peamiselt realismi, kuigi alustasin tõepoolest müstikaga ja enamik mu loomingust ongi müstikalaadne. Isegi lasteraamatud. Müstika kirjutamine sobibki mulle millegipärast rohkem kui realism, kuna mulle meeldib luua maailmu ja sündmusi, kus kõik on võimalik. 

Kas oled mõelnud vahel sellele, et mõni filmistuudio võiks sinu raamatu põhjal vändata filmi? (naeran) Mul poleks selle vastu midagi. "Ruubeni liblikate" sarja kohta on öeldud, et need on üpris filmiliku sisuga. Eks filmidki annavad inspiratsiooni, küllap see niiöelda filmilikkus ongi sealt pärit, kuna olen suur filmisõber. Hea film toidab fantaasiat. 

Kas astuksid ka ise näitlejana üles mõnes enda kirjutatud näidendis? Kindlasti mitte. Eelistan olla kulisside-tagune niiditõmbaja. Küll aga on suurepärane tunne vaadata autorina enda kirjutatud lugu lavastusena. Sellisest elamusest sain osa möödunud jõulude ajal, kui vaatasin Kärdla Lasteaias jõulunäidendi "Nõiutud metsa saladus" lavastust. Oli huvitav kogemus. 

Kas mõte toppama ei jää, kui kirjutad ühte lugu mitu päeva? Üldiselt mitte. Mul on kombeks eelmistel päevadel kirjutatu üle lugeda ja vajadusel täiendada. Selle käigus tekivad juba uued seosed ja mõtted, kuidas tekstiga edasi minna ja süžeed arendada. Kirjutamine pole keeruline tegevus. 

Millisel ajahetkel eelistad kirjutada? Tegelen sellega siis, kui olen puhanud ja on aega. Päris öine kirjutaja ma pole, kuna mõte kipub siis väsima ja toppama jääma. Pigem eelistan kirjutada õhtuti, kui keset sügavat ööd. Uni on oluline. 

Kuidas leiad riigitöö ja koduste tegemiste kõrvalt aega kirjutamiseks? Märksõnaks on aja planeerimine, ega muidu polekski see reaalne. Kiiremad ja lühema tähtajaga asjad tuleb kõigepealt valmis teha, vähem kiired jäävad oma järge ootama. Enamasti jääb kirjutamine siiski nädalavahetustesse, kuid vahel kirjutan ka nädala sees üht-teist. 

 Oled üksjagu kolinud. Milline paik on elamiseks olnud kõige kodusem ja hingelähedasem? Eks ikka sünnikoht Põlvamaal, kuid samuti sobib mulle Hiiumaa, mis on mind kirjutama inspireerinud. Mulle meeldib hiidlaste soe huumor ja abivalmidus. Tunnen end Hiiumaal ja hiidlaste keskel hästi. Küllap ma hingelt hiidlane olen. 

Kas mäletad, millal käis see klõps, et nüüd hakkan kirjutama? Mäletan päris hästi. See juhtus viis aastat tagasi ühel hallil sombusel novembrikuu päeval, mil jäin eneseotsingu üle mõttesse. Siis tekkiski idee proovida romaanikirjutamist. Aega mul tookord oli. Nõnda sündis "Keteriin Salaaias" 1. osa käsikiri. Sellest hetkest olengi praktiliselt igal vabal võimalusel kirjutanud. 

Kui kaua kirjutab kirjanik ühte raamatut? Oleneb suuresti autorist ja kirjutatavast žanrist. Mõni autor võib andmeid koguda ja kirjutada ka 10 aastat. Minul valmib käsikiri reeglina kiiresti, maksimaalselt 1,5 - 2 kuuga. On olnud aastaid, mil olen välja andnud 3 raamatut. Põhitöö kõrvalt jõuan praegu muidugi vähem. Ega väljaantud teoste maht polegi tegelikult oluline, pigem loeb ikka kvaliteet, mida tahan hoida ja edasi arendada.

Oled siiani esinenud peamiselt suurearvulise publiku ees. Meid on täna siin koos nii vähe... Ega siis inimese väärtus sellest ei vähene. Pigem võimaldab väikesearvulisem publik end kõigil kodusemalt tunda, annab võimaluse rohkem küsida ja autoriga parem kontakt saada.

Jah, ega tagareast üle saali ju küsida julgekski! Kas oled kirjutanud ka tõsielulisi lugusid? Inimestele meeldib ikka lugeda seda, mis on päriselt juhtunud. Jah, olen. Näiteks veebruarikuises ajakirja "Saatus&Saladused" novellis "Talvenägemus Tartumaal" ei muutnud ma isegi tegelaskujude nimesid, kuigi tavaliselt teen seda. Seekord millegipärast tahtsin säilitada algupärast kuju. Keegi pole mulle õnneks siiani vihast kirja saatnud. (publik naerab) Loos aset leidnud sündmused on ka päriselus juhtunud. Matkasin oma sõbranna ja seltskonna poolvõõrastega talvises metsas ja ööbisin metsamajakeses. Inimestevahelistele suhetele keerasin muidugi kõvasti värvi ja vinti juurde, aga üldjoontes leidsid kirjeldatavad sündmused tõepoolest aset. 

Kas autor peab ise ostma enda raamatud? Kindlasti mitte. Reklaami ja turustamise eest hoolitseb kirjastus. Autor võib muidugi sellele kaasa aidata oma esinemistega. Tavaks on, et kirjastused annavad autorile kirjastatud teose tasuta autorieksemplare, tavaliselt kümme tükki, mida siis autor saab jagada oma lähedastele või niisama kinkida. 

Mille eest autoril siis maksta tuleb? Kirjutamine ei nõua muud kulu, kui arvuti olemasolu. Et siis elektri eest, mida laptop võtab. (naerab) On ka kirjastusi, kes soovivad käsikirju paberkandjal. See on mõnevõrra kulukam ja üsnagi tülikas. Tavaliselt tahavad just romaanivõistlusi korraldavad kirjastused käsikirja välja trükituna. Senini olen kõik tegemised siiski failitsi korda saanud aetud. Erandiks oli siis „Martin Greeni juhtum,“ mis sai kirjutatud romaanivõistluse tarbeks ja millele kulus hea hulk paberit, et käsikiri kolmes eksemplaris välja trükkida. Eelistan mõelda roheliselt.  

Ega kirjanik oma tööga vist siiski päris ära ei ela? Eks see ole iga loomeinimese unistus oma loomingust elatuda. Eestimaal, kus lugejaskond väike, on see mõnevõrra keeruline, kuigi mitte ilmvõimatu. Selleks peaks muidugi päris tipus olema. Oleneb muidugi ka inimese vajadustest. Kui elaks, siis pühenduksingi jäägitult kirjutamisele. See on ainus tõeline, mida tegelikkuses teha tahan. 

Kuidas pere kirjutamisse suhtub? Igati hästi ja toetavalt. Eks ma tänu neile kirjutatud olen saanudki. Ei ole jäänud ka muu elu elamata. Jõuan töö kõrvalt õppida, reisida ja aias kõpitseda. Kuigi mõtted keerlevad ka siis tihti kirjutamise ümber.


Missuguseid jooni pead enda iseloomu tugevaimateks külgedeks? Küllap töökust ja visadust. Sihikindlust alustatu ka lõpule viia. Mulle pole kunagi meeldinud lõpetamata asjad. Ega kirjutamine peale elava kujutlusvõime, hea emakeeleoskuse ja tahte asjaga tegeleda suurt muud nõuagi, kui järjepidevust ja suurt keskendumisvõimet. Hea suhtlemisoskus ja rõõm tehtava üle tuleb ka kasuks. Kui kirjutan, kirjutan alati emotsiooniga. Tuimalt tehtaval asjal pole jumet. 

Mis on edasised plaanid?

Sel aastal näeb trükivalgust veel üks lasteraamat „Sirelini kümme katsumust“, mida võiks defineerida Keteriini lugude mõttelise järjena. Tegu on siiski täiesti iseseisva teosega, mis on palju kompaktsem, lühem ja väga fantaasiarikas. Valmis on saanud ka novellikogu „Õnn algab homme“ käsikiri, mis sisaldab kolme viimase aasta lugusid, mida olen igakuiselt kirjutanud ajakirjale „Saatus&Saladused.“ Nüüd on idee panna need ühtsete kaante vahele. Jääb ka endale ilus mälestus tehtud tööst.

Foto: Joel Robison Photography 

Emakeelepäev tõi taas kohtumise lugejatega

Pisut maagilisevõitu kuupäeval, reedel, 13ndal märtsil, päev enne emakeelepäeva, ootas mind ees taas üks kokkulepitud kohtumine lugejatega. Sedapuhku toimus kokkusaamine Kärdla Sotsiaalkeskuse Tegevustoas, kutsujaks huvijuht Tiia Laanejõe.
Raamatukott viimastel aastatel ilmunud loominguga sai käe otsas nii raske, et oli päris tore, et kaugele ei tulnud minna. Õhus sillerdas päikest, kuigi tuul oli kevadele iseloomulikult jahe ning kargevõitu.

Huvitoas ootas mind ees kümmekond inimest, keda lehekuulutus ja sisemine huvi kokku oli toonud. Milleks ma kindlasti valmis polnud, oli publikupoolne suur huvi ja asjatundlike küsimuste rahe, mis hakkas sadama ruumi igast otsast niipea, kui mõned sissejuhatavad laused öeldud sain. Nõnda oli lihtne rääkida ja mõnusas vestlusringis lendas aeg imekiiresti. Tunti elavat huvi kõige suhtes, mis puudutab nii kirjutamist, raamatu väljaandmist, teoste sisu, kui ka inspiratsiooni ja loomingu erinevaid teemavaldkondi. Laual hubises põleda küünal, pakuti kohvi ja olemine oli õdus. 

Mälestuseks kohtumisest oli töötoa-rahvas valmistanud omanäolise puidust kalendri, mis levitas endast nõrka mahedat kadakalõhna. Alles kodus meenus tähetarga soovitus selleks aastaks koju mingi puidust ese soetada. See toovat õnne. Seega on põhjust olla tänulik nii kutsumise kui ka õnne eest! Kohtumine jättis erakordselt sooja tunde ja inimeste siiras huvi oli liigutav.

Mõtteid blogipidamisest

Ühel hommikul, une ja ärkveloleku piirimail jäin korraks oma blogi ja kõige sinna kirja pandu üle mõttesse.
Seda veebikeskkonda luues polnud mul esiti õrna aimugi, missuguseks kujuneb teekond, millel alustasin sammumist 20. mail, aastal 2011. Olin äsja välja andnud oma debüütromaani ”Lepatriinupüüdja” ja rõõm sellest oli suisa peadpööritav ning tahtmine oma esimest suurt kordaminekut laiema üldsusega jagada. Võib-olla vahel igatsengi ma enim taga seda suurt siirast rõõmu, mis valdab meid kõige puhul, mis leiab elus aset esmakordselt. Tunne on uus ja puhas nagu esimene lumi, võimalikust kriitikast või kaasaja inimese leigest lugemishuvist rikkumata.

Nüüd, ligemale neli aastat hiljem olen ikka veel siin. Räägin aeg-ajalt oma loomingust. Kirjutatav on omandanud konkreetse stiili ja vormi ning kõik üllatavalt lihtne, nagu tee, mida tuhandeid kordi käidud. Tee, mida võiks kinnisilmigi kulgeda. Kirjanikuks olemine olla üks üksildasemaid ameteid. Ma pole kindel, kas selle mõtteavaldusega täielikult nõustun. Sõnade seltsis pole võimalik üksildane olla. Sõnad võivad olla parimad sõbrad ja kaaslased. Sõnade maailm on minu jaoks alati olnud rahuldustpakkuv. Mida aeg edasi, seda rahuldustpakkuvam see on, kuna ajaga süveneb teadmine, mida ja mis moodi öelda, et öeldu puudutaks ja läheks korda. Sõnad on mu pärisosa nii päikeselistel päevadel kui pilkastel öödel, nende abil on võimalik luua kõige imekspandavamaid maailmu ja olla neis osaline. 

Mingis mõttes on see blogi mu endagi jaoks tänuväärne koht, kui vahel tarvis täpsustada mõne teose ilmumisaega või leida kiirelt üles mingi kunagi ilmunud artikkel, mille peale kõikvõimas Google vaid õlgu kehitab, kuna otsisõna pole piisavalt täpne. Nagu näiteks viimane Hiiu Lehe artikkel ”Kargest talveööst inspireeritud luule,” mis pajatab mu luulekogu ”Võilillelein” sünnist. Blogist on see üpris hõlpsasti leitav. Samuti on materjal abiks olnud kellele iganes, kel on olnud vajalik minu loomingu põhiselt mingi artikkel või õppematerjal koostada.

Ega ma isegi alati mäleta, mida ma kunagi mõne oma teose kohta öelnud olen, eks need säravamad ja kõige ehedamast rõõmust kantud laused saab ikka vahetult pärast teose trükist ilmumist välja öeldud ning ajuti on mõnda mõttekäiku kergendus taasleida ja -kasutada mõnes muuski kontekstis, selle asemel, et uut sõnastust välja töötama hakata. Suurt enda tööst, eraelust ja igapäevamõtetest pole ma jätkuvalt pidanud vajalikuks siia üles tähendada, kuna see blogi on pisut teise suunitlusega ning mu elu, hoolimata inimeste huvist, ainult minu enda jagu.

Vahel olen sedagi mõelnud, kaua ma veel siin olen. Küllap täpselt nii kaua, kuniks jagub tahtmist midagi öelda ja jagada. Ma pole meelega püüdnud kedagi elama ega romaane kirjutama õpetada. Kelles kirge ja tahet, leiab päris kindlasti ka kõrvalise abita tee selleni. Isehakanud hingetohtreid liigub virtuaalmaailmaski karjakaupa ja ma pole kunagi arvanud, et peaksin nende hulka kuuluma. Pigem räägin läbi oma lugude sellest, mida olen kunagi mõelnud, tundnud või kogenud. Inimestele meeldib end samastada ja tundes ära midagi tuttavlikku või varemkogetut, paelub see tahtmatult ja äratab huvi. Uut raamatut kätte võttes ootan ise täpselt samamoodi, et tunneksin milleski kasvõi kaudseltki ära iseend. Miks just see nii oluline on, kes teab. Küllap inimestele meeldib samastuda ja läbi selle midagi tunda.

Võib-olla selle blogi tegelik väärtus selgubki kunagi hiljem, siis, kui mind pole enam siin. Tagasivaatavalt on mul hea tunne, et olen midagi tundnud, loonud, elanud ja endast maha jätnud. Kevad on me poole teel ja kummaliseks jääb alati see, et eales me ei tea, mida uus kevad endaga kaasa toob. 

Ilmumas on novell "Öö surnute aias"

Nädalalõpul valmis ka aprillinumbri lugu pealkirjaga "Öö surnute aias," mis näeb trükivalgust ajakirja "Saatus&Saladused" järgmises numbris.
Kaassõnaks novellile ehk niipaljukest, et seekordne retooriline küsimus võiks kõlada nõnda: Mitu (eeldatavasti) kvaliteetset novelli võib saada ühest liiga pikaks veninud lõpetamata romaanist, mida justkui pole piisavalt motivatsiooni ja mõtetki valmis kirjutada? Kaks või enam? Miks mitte, kui ainest on mitmepalgelist ja seda annab valutult ümber töödelda. Mõistagi kasutasin romaani käsikirjast kõigest mõningaid üksikuid elemente, luues siiski täiesti uue, värske, kaasaegse ja iseseisvalt eksisteeriva loo. 

Inspiratsioonijahil käsikirja faili allapoole kerides pidin juba minema kergemat teed ja otsustama keskpärase päeviku-laadse kirjelduse kasuks, mis kajastas ühe gümnaasiumipiiga mõttemaailma ja peresuhteid, kui lõpuks jäi silma situatsioonikirjeldus vanast kiriku õuest, kus mühasid kõrged puud ja ümbrus nägi igati tontlik ning väljasurnud välja. Kuna kiriku-temaatikat polnud ma seniajani kuigi palju oma lugudesse kaasanud ja mõte sellest näis ühtäkki hea, hakkas idee vaikselt elama ning kuju võtma.



Kirjutamise alustamiseks eeldangi eelkõige seda esmast mõttevälgatust, emotsiooni, millest lugu hargnema hakkaks. Kiriku-temaatika võttis mõtteis ootamatult kiiresti kuju, hakkas end üsna jõuliselt ise looma ja nõnda saidki peagi kirja aprillinumbri kolm esimest lehekülge. End keset müstitsismi leida oli vahelduseks lõputule realismi viljelemisele ootamatult meeldiv, just nagu oleksin üle aegade taas kohtunud vana sõbraga, kellega küll teed vahepeal eri suundadesse viinud, kuid kohtumishetkel on ta taas kirjeldamatult armas, omane ja läbinisti tuttav.
Mida võimatumaks, tontlikumaks ja hirmutavamaks loo süžee kujunes, seda rahulolevamaks kirjutades muutusin, ise samal ajal mõningast hämmeldust tundes. Olles ligemale kolm aastat viljelenud ainult puhtakujulist realismi, kajastades inimhinge pale väga erinevaid tahke, oli vahelduseks müstitsismi kirjutada tõeline vabanemine ja kergendus. Võib-olla eelkõige võimalusest teatavatest raamidest välja astuda, mida ei saa kergekäeliselt kõrvale heita tõsielulugude ja realismi puhul, ilma et lugu ei muutuks farsiks. 



Müstitsismi viljeledes pole aga ükski fantaasiavälgatus ega tegevuskäik vale. Kõik on võimalik, õige ja aktsepteeritav. Vabalt võib sadada kasvõi nädalapäevad läbi musta tõrvasarnast vihma, taskupõhja peitu pugenud varesesulg moonduda otse peategelase silme all kirevaks paradiisilinnu-sarnaseks ilmutiseks, kohisev mees tekitada vestluspartnerile taldade alla tuulehoo, mõistatuslik võti peopesa põletada ja keegi ei saa öelda, et see oleks ebaloogiline, väär või mingisuguste reeglite vastu eksimine.Novelli "Öö surnute aias" peategelasteks on kaks koolipoisi-ohtu noormeest, kes kummituslikku helendavat tüdrukut jälitades satuvad ootamatult koolnute jumalateenistusele. Neil tuleb üle elada ridamisi õõvastavaid hetki, üks võimatum kui teine. Nõnda võtavad nad osa jumalateenistusest väljast põleda lõõmavas hoones koos tühjapilguliste ja tontlike, laibalehka levitavate koguduseliikmetega, satuvad vestlema hirmuäratava eri värvi silmadega naise ja kohiseva mehega, kelle jutt meenutab artikuleeritud kõne asemel pigem tormis piinleva põlislaane müha. Neid ümbritsevad surmavaenlastena kisklevad vareseparved, pimedus, süngus, kõike lämmatada ihkav mürgine oranž udu ja palju muud.



Tegelikult on see eelkõige lugu süümepiinast ja kahetsusest, mis genereerib vahel alateadvusse sääraseid tontlikke hetki. Miks aga peategelane sellise emotsiooni küüsi langes ja kas tal on lootust sellest vabaneda, sellest saad lähemalt teada juba aprillinumbrist. 




Foto: Dark Beauty Magazine

Märtsilugu "Laud kolmele" ajakirja veebiversioonis

Ajakirja "Saatus&Saladused" veebiversioon pakub lugemiseks katkendit mu märtsikuu novellist "Laud kolmele." Sellega saab tutvust teha siin:
http://www.saladused.ee/laud-kolmele. 
Täispikka lugu saab, nagu ikka lugeda ajakirja paberväljaandest, mis on saadaval terve märtsikuu jooksul Konsumi müügiketi ajakirjade osakonnas ja mujal hästivarustatud perioodika müügilettidel. 

Mäluvärskenduseks sisututvustus:
Miks helge pea ja paljutõotava tulevikuga naine valib endale kaasaks selgrootu ja mugavust armastava tõreda kodulooma, kes aina ümmardamist ootab ega oma sarnasuse varjugi selle väimehe kuvandiga, kellena Mailiisi dokrorikraadiga ja haridust väärtustavad vanemad teda näha tahaksid? Mida on Märdil pakkuda Mailiisile ja mis põhjusel naine sünnipäevaööl hoopis oma ekskallima uksele klopib?

See on lugu valikutest, püüdlusest vapralt oma kätteõpitud rolli täita ka siis, kui pisarad prae sisse tilguvad, sisemisest üksildusest, mille vastu võlurohtu otsides võib end leida sootuks tundmatult rajalt, tundmatu aga näida ühtäkki tuttav, omane ja kevadelõhnaline pealekauba. 


Foto: Jeremy Mann

Märtsikuus esinen taas ja annan ülevaate oma loomingust

Emakeelepäeva raames tundus igati sobilik üks esinemiskutse vastu võtta. Aasta tagasi, samuti emakeelepäeval sai räägitud Kärdla Ühiskümnaasiumis kohalikule kooliperele. Nüüd olen 13. märtsil kell 13. 30 oma loomingust pajatamas Kärdla Sotsiaalkeskuses, lahkeks kutsujaks huvijuht Tiia Laanejõe. Hetkeseisuga on minult ilmunud kaheksa ilukirjandusteost, neist kaks rohkete illustratsioonidega lasteraamatut ja üks kaunis kuues luulekogumik.
Plaanin anda kõigist ilmunud teostest pisukese ülevaate ja soovi korral loen nii katkendeid kui annan autogramme.

Oled oodatud!

Pildil: "Punamütsike kakssada aastat hiljem" kaas. 

Novellikogu pealkirjaks saab "Õnn algab homme"

Täna, küünlakuu viimasel päeval panin punkti oma novellikogu toimetamisele ja lisasin paremikku veel paar lugu. Pärast pikka kaalumist otsustasin kogumikule nimeks anda ”Õnn algab homme,” samanimelise novelli järgi, mille emotsionaalsed värvid mulle ehk ühed kõige mõjusamad ja pealkiri ise ka piisavalt lühike ja meeldejääv tundus.
Hea on nentida, et kogu selle mahuka, intensiivset analüüsimist ja mõttetööd vajava, suvepuhkuseks planeeritud töö sain mingi ime läbi juba varakevadeks tehtud.

Mahult on kogumikku 207 lehekülge, mis trükikirjas raamatuna tuleb kindlasti veel märksa mahukam. Paksemaks ei tahtnud enam mahtu ajada ning värskemaid (alles hetkel juurde kirjutatavaid) lugusid sinna juurde mitte lisada. Kui, siis kunagi uue kogumiku näol, kui midagi sellist peaks kunagi ilmet võtma. Headeks abilisteks toimetamisel olid mulle Malle Toomiste ja Anne Mari Alver, kellest iseäranis Mallele jään suure tänu võlgu. Kui Sa seda postitust loed, siis aitäh!

Kaudselt võtan mõõtu novelli ”Õnn algab homme” naispeategelase Auraga, kelle päralt on majesteetliku maamaja avarus, piisavalt privaatsust ja külluslik suvi, mis muudab olemise vahel rahulolevalt unelevaks. Nõnda tavatsebki ennast enamasti näidata Aura. Ülalmainitud novell on kahe väga erineva inimese kummalisest sõprusest, mis jääb kirvendama seletamatu igatsusena. Samuti on see lugu keeruka kulu ja prognoosimatu suunaga tõvest, mis muudab mingis mõttes mõlema peategelase elu, annab jutulõngale juurde nii heledamaid kui tumedamaid toone. Võib-olla enim on selles siiski sügise karget metsviinapuupunast kirkust ja kahetsusesegust teadmist, et kõik me ümber on kaduv ja muutumises.

Kas õnn algab täna, homme või sai alguse juba eile, sellele oskavadki vastata ehk kõige paremini mu lugude peategelased. Mõned neist leiavad endid, teised kaotavad, kogedes eneseotsinguil või siis enese kaotamise teel niimõndagi. Igav nende seltsis kahtlemata ei hakka. 

Foto: Joel Robison Photography. 

Katkend novellist "Laud kolmele"

Lasin võtmetel esikulauale kõlksatada ja lükkasin kingad jalast.

„Ma olen kodus!“ hõikasin, kuigi teadsin, et ei saa tõenäoliselt mingit vastust.

„Mhmh,“ kostis elutoast pahur mõmin.
Poetasin oma pambud põrandale. Üks neist vajus ümber, granaatõun ja kaks mandariini vupsasid kotist välja ning veeresid kapi alla. Kummardusin segadusetekitajaid välja õngitsema ja kiiruga tagasi kotti toppima. Märdile polnud korralagedus meeltmööda, olgugi, et ta ise seda päevad läbi usinasti juurde tootis.

„Tõid midagi head ka?“ uuriti ühtäkki. Unise moe ja väljaveninud särgiga Märt seisis keset esikut ja kratsis kõhtu.
Ajasin end sirgu ja püüdsin tüdimuse veenva naeratuse taha maskeerida. „Ikka. Neid vaniljekohukesi, mida sa armastad.“

Granaatõun ühes, kaks kilekotitäit toidukraami teises käes, kiirustasin kööki. Märt tatsas karusammul kannul, jõudmata ära oodata, millal ma asjad köögilauale laotan, et sellest endale meelepärane välja sortida. Lemmikmaiust märganud, napsas mees kohukese kätte, rebis pakendi lahti ja kukkus kärsitult mugima.

„Süüa ka midagi on? Mul on kõht tühi,“ nurises ta.

„Kohe teen, kartulid koorisin juba enne poodiminekut ära.“

„Liiguta siis ruttu.“ Mees krahmas ülejäänud kohukesed kaasa ja kadus elutuppa teleri ette.

Vaatasin aknast välja, otsekui loodaks sealt mingit lohutust. Kuid väljas valitses ükskõikne hallus, millel polnud mu jõuetu vihaga vähimatki pistmist. Enam ammu ei tundnud Märt huvi, kuidas mul läheb, mida olin päeval teinud või kas kõik on korras. Vorstiviilud särtsatasid pannile ja nende sekka pudenes ka paar soolast pisarat.

 „Oled vahepeal töökuulutusi ka vaadanud?“ võtsin pärast õhtusööki ääri-veeri üles hingel kaua valutanud teema.

Märt vahtis tükk aega oma käsi, enne kui lõpuks vastas: „Ei.“

„Miks siis?“ Kärsituse allasurumine muutus üha raskemaks. Olin meest ligemale aasta aega nurisemata üleval pidanud ja mul hakkas sellest vaikselt villand saama.

„Pole ühtki head töökohta.“

„Ütle parem, et sulle ei meeldi tööl käia.“

„Ei meeldi jah. Kodus on palju parem. Ja üldse, see pole sinu asi, mida ma teen. Kas sa mu kollase triiksärgi triikisid ära?“

„Pole veel jõudnud.“

Märt matsutas viimast kohukest, mis talle ennist sisse polnud mahtunud. Piidlesin vargsi kaasa vöökohta, see oli talvega tublisti paisunud. Kuuldu ei paistnud mehele meeltmööda olevat. Krabisev paber maandus hooletult elutoalauale teiste sekka ja mehe kulm tõmbus rahulolematusest kipra.
„Kunagi ütlesid, et ma ei panusta suhtesse piisavalt,“ mõmises ta. „Mulle näib, et tegelikult on sul endal sellega probleeme.“

Ohkasin ja kõndisin triikrauda otsima.

Ilmselt jääb mulle alatiseks meelde ema hämmeldunud nägu, kui ma Märdi koguka vastupunniva kere esimest korda üle oma vanematekodu läve veeretasin. Ema pilgust võis välja lugeda, nagu kavatseksin ma gorillaga ühte heita.

„Mailiis, taevake,“ sosistas ta mulle tunnike hiljem köögipoolel, kui aitasin šokolaadiküpsiseid kandikule valada ja puuvilju viilutada. Nägin ta pruunides silmades ehmunud välgatust. „Ma olen küll alati öelnud, et mina su valikutesse ei sekku, aga kas see laialivalguv ja vähimagi energiasädemeta asi seal meie elutoas on tõepoolest sinu ettekujutus ideaalmehest?“

„Märt on väga tore,“ kaitsesin väljavalitut ja püüdsin mitte solvuda, et ema mu kallimat heast peast „asjaks“ nimetas. „Eks ta ole natuke priske jah, aga ma abiellun ikkagi tema, mitte ta kaalunumbriga.“

„Ära sa arva,“ alustas ema, kuid jäi poolelt sõnalt vait, mõtles natuke ja uuris teisel teemal: „On tal vähemasti magistrikraadki?“

„Märdil on keskharidus, kuid…“

„Keskharidus?“ Ema kulm kerkis kõrgeks kaareks ja nägu võttis ilme, nagu oleksin öelnud „munandivähk“. Lasin kõrvad lonti ja teadsin, et sellest hetkest hakkab kõik allamäge minema. Hea haridus oli meie peres alati olnud au sees. Mu mõlemad vanemad olid täie iseenesestmõistetavusega omandanud doktorikraadi ja ma ise kasvasin üles isa raamatukogus nukkudele juriidilist kirjandust ette lugedes.

„Noh, hea küll,“ võttis ema muretu tooni, millest mõistsin, et praegu mulle rohkem etteheiteid ei tehta. „Aita mul teetassid tuppa tuua. Loodetavasti Märdile maitseb ingveritee?“

„Küllap ikka,“ pomisesin. Mind haaras kahjutunne, et ema nõnda ruttu alla andis. Kõigis olulistes otsustes olin alati omapäi ja võib-olla just seetõttu valisingi Märdi. Selgrootu ning mugavust armastava tõreda kodulooma, kes ümmardamist ootas ja tänu kellele ma end vajalikuna tundsin.

Minu ja Märdi tutvus algas igati idülliliselt, nagu enamik tutvusi ikka. Märt erines kogu mu sõpruskonnast lausa kosmilisel kombel, aga see ei häirinud mind. Tundsin end vanematekodus üksildasena ja vajasin vaid ettekäänet, et minema putkata. Rahulik ja tasakaalukas Märt sobis selleks suurepäraselt. Muidugi oleksin juba toona pidanud märksa enam tähelepanu pöörama ilmselgetele märkidele, mida ma Märdi juures ignoreerisin või lihtsalt omapäraks pidasin, mis aga hiljem kurjasti kätte tasusid.

Märt ei osanud autoga sõita. Ta polnud kunagi väljaspool Eestit viibinud ja ta silmaring oli jahmama panevalt ahtake. Mehel oli ärritav vajadus päevade viisi omaette oleskleda ja tema valel ajal kõnetamine lõppes enamasti halvasti. Ta ei sallinud ühtki mu sõpra ja keeldus jäärapäiselt nendega suhtlemast. Tal puudus igasugune huvi raamatute, enesetäiendamise ja kultuuriürituste vastu. Samuti keeldus ta enamikul puhkudel minuga välja tulemast. Ta ainuke hobi oli arvutis istuda ja malet mängida.

Mu kahekümne viies sünnipäev kujutas endast sulaselget katastroofi. Muidugi polnud mul aimu, kuidas Märdi peres tähtpäevi peeti, aga ega ma küsima rutanudki. Olin tema vanematega kohtunud vaid korra, meie pulmas, ja rohkem polnud need kaks kriipssuuga kuivetut vanainimest meie elu vastu huvi tundnud. Võimalik, et nad polnud suutelised oma hinges seljatama pahameelt, et olin neilt nende võsukese röövinud.

Hommik tabas mind halli ja argisena nagu ikka, mil sisse juurdunud rutiini kohaselt põrandalt Märdi laiali loobitud riideid korjasin ja endale kiiruga kohvi keetsin. Õhtul pisukese elevuse ning töökaaslaste poolt kingitud lillesülemiga üle koduläve astunud ja Märdi poolt sümboolsetki tähelepanuavaldust eest leida lootnud, tuli mul muidugi pettuda. Mu mees oli end mugavalt teleka ette sättinud, ümberringi pesemata nõude ja laiali pillutatud riiete kirev mosaiik. Meelespidamisest polnud juttugi.

„Mul on sünnipäev, lähme istume kusagil,“ surusin solvumise alla ja toppisin kaks diivanilaual ketšupiloigus kümmelnud kampsunit kiiruga pesumasinasse. „Ma teen välja.“

„Miks?“ küsis Märt huvitul toonil.

„Just ütlesin, et mul on sünnipäev,“ võtsin meelega pisut valjema noodi. Ehk võisin vähemasti tähtpäeva puhul enda eest natuke söakamalt seista.

Märdi laisk pilk venis vastu tahtmist televiisori küljest lahti. „Nojah. Kui tahad minna, lase käia. Mul on film pooleli.“

Tuiutasin sõnatuna oma mehehakatist.  „Tõesti?“ prahvatasin siis ja viskasin lillesülemi täie meelepahaga lauale. Märt jäi seda mõistmatu näoga tunnistama.

Seejärel hüppasin teleka ette ja vehkisin demonstratiivselt kätega. „Sulle teadmiseks, et ma sain täna kahekümneviieseks ja tahan seda tähistada!“

Märdi pilk väljendas sulaselget mõistmatust. „Ma ju ütlesin, et mine, mina sulle takistusi ei tee. Kas sa tuleks nüüd teleka eest ära?“

Vihastasin ja vajutasin pildikasti kinni.

Mehe nägu venis pettumusest pikaks. Ta ilme rääkis sulaselget keelt, et tema arusaama kohaselt tegin talle praegu ilmselget ülekohut.

„Miks me üldse abiellusime, Märt?“ üritasin teda raevuka küsimusega ärkvele raputada.

Märt ei suutnud talle omases tuimuses hoomata küsimuse taga kohisevaid süngeid tagamaid, kuid paistis siiski mingil moel mõistvat, et ta heaolu on ohus. Sellegipoolest ei osanud mees silpigi kuuldavale tuua. Võib-olla oli mu otsekohesus temalt kõnevõime võtnud.
„Noh!“ nõudsin.

Märdi silmad vilksatasid kahtlevalt minule ja siis jälle teleri tummale ekraanile. „Noh,“ alustas ta saamatult ja vaatas kahetseva näoga puldi poole. See oli ta haardeulatusest kindlalt väljas. „Sellepärast, et…“

„Edasi!“

„Sellepärast, et me tahtsime,“ lõpetas mees võidukal noodil ja nägi välja nagu kutsikas, kes on triki veatult sooritanud ja ootab nüüd autasu.

„Seda soovid, jah?“ Krahmasin puldi pihku, virutasin vastu lauanurka tükkideks, nii et patareid põrandale paiskusid ja laiali veeresid. 

Jahmunud Märt asus neid kokku korjama. Seda ma enam ei näinud. Tuhisesin korterist välja ja virutasin ukse vahkvihas enda järel kinni.

Mul polnud aimugi, kuhu poole kulgeda. Autoakende taga kobrutas tühi ja kalk lumepilvedes õhtupimedus, millest polnud mingit troosti. Linn jäi kiiresti seljataha ja mu kibedate mõtete saatjaiks oli vaid tuisune maantee. Pisut rahunenud, võtsin telefoni ja otsisin lagedale nime, mida polnud millegipärast kustutada raatsinud.

Telefon kutsus kolm… neli… viis korda. Siis kostis klõpsatus ja reibas hääl teatas: „Jaa?“

„Tšau,“ ütlesin tasa. „Mina siin.“

Teisel pool valitses paarisekundiline paus. „Milline üllatus,“ kõlas siis mu kõrvu üllatunud hääl. „Keda ma selle eest tänama pean?“

Naeratasin ja tundsin tuju pisut paranevat. „Eks ikka mind, keda siis veel?“

Hääl naeris viisakalt. „Kuidas sul läheb?“

Takerdusin. See oli teema, millel ma peatuda ei tahtnud. „Normaalselt. Ja sul?“ esitasin kiiresti vastuküsimuse.

„Mul samuti, Mailiis. Töö, kodu, trenn, nagu ikka. Ma ei pea vist lisamagi, et tahaksin sind väga näha, eriti nüüd, mil saatus mulle selle võimaluse ise välja mängis. Mida arvad?“

„Millest?“

„Kokkusaamisest.“

Hanno oli alati meeldivalt otsekohene.

„Ma tulen,“ vastasin kiiresti.

„Tore, aga hakka siis kohe tegutsema, enne kui meelt muudad,“ lausus mees, nagu oleks mu mõtteid mõistnud.
Pidurdasin, pöörasin auto vuhinal ringi, nii et mu ümber kerkis korraks lumepritsmetest kõrge valge sein, ja hakkasin tagasi linna poole uhama. Selle säravad tuled näisid nüüd sõbralikud ja kutsuvad. Kõik polnud veel kaugeltki kadunud, kui maailmas oli olemas Hanno.

Mis edasi saab, sellest loe ajakirja "Saatus&Saladused" märtsinumbri paberväljaandest!

Foto: B.Shaden

Ilmunud on novell "Laud kolmele"

Meeldiva üllatusena terendas veebruarikuu viimasel päeval mu postkastis juba värske ”Saatus&Saladused” märtsinumber. Poelettidele peaks ajakiri jõudma homme, märtsikuu esimesel päeval. Kaante vahelt leiab ka mu novelli ”Laud kolmele,” mis sai õnnelike asjaolude kokkulangevusel kirja pandud juba jaanuarikuus.

Looks ideed otsima hakates võtsin taaskord ette oma kunagi pooleli jäänud romaani käsikirja, et sealt inspiratsioonisädet leida. Arvasin piisavalt heaks kasutada sealt ühte väikest katkendit hetkest, kus loo peategelane, segaduses ja löödud Mailiis, kes lootis oma inimpelgliku ja tõredavõitu kaasaga veeta mõnusat õhtut ja tähistada oma sünnipäeva, satub veidrate olude kokkulangevusel hoopis ekskallima korterisse. Mulle meeldis ekskallima korteri sisustuse kirjeldus, mis kätkes endas läbinisti valget, puhast õhulist tooni, millele pakkus groteskset kontrasti kõigest üksainus ese – aknalaualt õue vahtiv robustne tumesinine, kunagi kingiks viidud klaasvaas.

Oma raskepärases robustsuses ei sobinud see sinna karvavõrdki, seetõttu üllatusin pisut, et mees seda, hoolimata oma täiuslikust disainitunnetusest, endiselt nähtaval kohal hoidis.

„Sul on see alles?“ imestasin.
„Miks ei peaks?“ lausus Hanno ja lükkas juuksed mu kaelalt ära.

Naaldusin lähemale ja hingasin joobnuna sisse seda kerget värsket kvaliteetlõhna, mis meest oreoolina ümbritses. Mu eneseteadvust kõditas meeliülendavalt teadmine, et kõik need aastad, mil ma end Märdiga asjatult leida üritasin, oli Hanno mind oodanud.

Saatus&Saladused lk. 18-20

Kõik muu selle sisekujundusstseeni ümber lõin mõistagi uueks. Nii inimsuhted, olukorrakirjeldused kui ka tegelased, mis kokkuvõtvalt saigi kompaktse novellina välja mängitud. 

Pealkiri ”Laud kolmele” sisaldab irooniat, suhtekolmnurka, kus kolmas on loomulikult üleliigne, seda muidugi täiesti enda teadmata. Mõistagi pole kõik kaugeltki nii lihtne, nagu Mailiis näha loodab.

Põgusalt puudutan ka peresuhteid. Miks helge pea ja paljutõotava tulevikuga naine valib endale kaasaks selgrootu ja mugavust armastava tõreda ning laisa kodulooma, kes alatasa ümmardamist ootab ega oma sarnasuse varjugi selle väimehe kuvandiga, kellena Mailiisi dokrorikraadiga ja haridust väärtustavad vanemad teda näha tahaksid? Mida on Märdil pakkuda Mailiisile ja miks naine sünnipäevaööl oma ekskallima uksele klopib, sellest loe ajakirja värskest märtsinumbrist!

Foto võtsin veebist.

Novelli "Talvenägmus Tartumaal" veebiversioon

Ajakirja Saatus&Saladused veebiversioon pakub lugemiseks katkendit mu viimasest novellist ”Talvenägemus Tartumaal.” Sellega saad tutvust teha siin.
Täispikka lugu loe ajakirja veebruarinumbri paberväljaandest.

Novellikogu toimetamine edeneb

Enamik vabu hetki selles taas külmaks pööranud küünlakuus on läinud novellikogu käsikirja toimetamise peale. Ligi kolmveerand novellidest on nüüdseks uuesti läbi vaadatud ja keeleliselt paremaks kohandatud. Sisukorravalikus võib veel üht-teist muutuda, kuid peamine on paigas ja kaante vahele minev paremik välja valitud.
Mu novellidega on paljud lugejad kindlasti juba tuttavad, kuid märksa mugavam on neid kiiresti letilt kaduvate ajakirjanumbrite asemel kompaktselt raamatu kaante vahelt leida, sellest ka kogumiku idee.
Mingis mõttes on mulle alati meeldinud raamatute sisukordi sirvida.
Sisukorrajärjestuselgi on oma sõnarütm, justkui muusika, mille takti peab hoolega jälgima ega või eksida, et ei tekiks ebakõlasid ning kohmakaid varvastel tammumisi. Peale pikka kaalumist otsustasin ”Haldjatantsu” pealkirjana siiski kõrvale jätta ja hetkeotsusest sündis pealkirjaeelistuseks ”Üksildaste südamete tänav.” Tegu pole küll novellikogumiku parima looga, kuid pealkiri ise on samas tabav ja kordumatu, mida ei saa ”Haldjatantsu” kohta öelda, kuna samanimelist pealkirja kannab kirjastuse Tänapäev poolt välja antud Katrin Reimuse noorteromaan.
Pole muidugi kindel, kas ”Üksildaste südamete tänav” on pealkirja lõplik versioon, pigem kõigest hetke-eelistus, kuniks leian ehk midagi lühemat ja veel tabavamat. "Kannikesetund" kõlaks samuti ilus, kuigi mõjuks ilmselt liiga poeetiliselt ja sobiks rohkem luulekogu kui jutukogumiku pealkirjaks. Pealegi pole mul hetkel veel ühtegi samanimelist lugu, mille tekitamine pole muidugi vajadusel ilmvõimatu. Mahult on jääb kogumik ilmselt kuhugi kahesaja lehekülje kanti, seega päris paras ports uut ilukirjandusteost.
Lisan tutvumiseks novellikogumiku hetkesisukorra. Kui teie lemmiklugu pole juhtumisi valikusse mahtunud, mida siiski väga kaante vahele sooviksite, võtke minuga meili teel ühendust ja kaalun asja. 

Sisukord

Haldjatants
Hetked unenäolinnuna
Saialilletüdruk
Õnn algab homme
Amelie
Lillherned lumes
Nagu lepatriinud vees
Nõiutud sõprus
Mustsõstratango
Novembrilõpuvalgus
Tuulest viidud õunapuuõnn
Rännak kassikäpamaale
Väsinud vihkamast
Aprillipimedus
Talv kassitapumetsas
Veebruarituisk
Metsnelk lumes
Üksildaste südamete tänav
Kuulsuse kuldne sära
Talvenägemus Tartumaal
Laud kolmele
Sirelisosinad
Rahel

Foto taaskord veebist korjatud.

Mõtteid sõbrapäeva eel

Kui kahtled endas ja ei tea, mida edasi teha, siis astu lihtsalt üks väike samm korraga.

Sõlmi oma minevikuga rahu, nii et see ei rikuks ära Su olevikku.

Ära kunagi võrdle oma elu teiste eluga. Sul pole õrna aimugi, mida nemad läbi elavad.

Vabane kõikidest ebavajalikest asjadest. Segadus rõhub Sind mitmel moel.

Kõigele, mida Sa tõeliselt armastad, ära ütle kunagi "ei".

Ebaõnne puhul küsi endalt: “Kas sellel on ka viie aasta pärast mingit tähtsust?”

Ükskõik kui hea või halb mingi olukord ka on, see muutub varsti.

Ära võta end liiga tõsiselt. Keegi teine ei tee seda nagunii.

Mis šokolaadi puudutab, siis vastupanu on mõttetu. Anna parem kohe alla.

Ilusat sõbrapäeva, kallid sõbrad!

Allikas: armastan.ee

Killuke uuemat luulet veebruarikuusse

Ilusat alanud veebruarikuud, mil õhus juba tuntavalt rohkem värve ja valgust. Postitan siia keskkonda ühe oma värskeima luuletuse, millest tekkis visioon mõtteisse pärast üht reisi. Keskkonnavahetus laeb alati uute mõtete ja värskema vaatenurgaga. Hämmastav, kuivõrd erinev on siiski tunnetus linnas ja maal... 

Ma tulin ja olin rohkem kui see linn
Ja rohkem kui need tähenduseta tänavad
Mu mantlilõimedes tärkas suhkruhernevõrseid
Mu põues peksles vahust meresoolast vett

Ma tulin ja olin rohkem kui see linn
Ja rohkem kui öötulede sinine sädelus
Mu saapasäärtes õõtsus kellukaid ja kasteheina
Ja juustes leekis pihlapuude punetavaid päid

Ma tulin ja olin rohkem kui see linn
Rohkem kui need alasti aknapeegeldused
Rohkem kui sulalumevees kümblevad kõnniteed
Ja rohkem kui kõik helendavad reklaamlubadused

Ma tulin ja olin rohkem kui see linn
Rohkem kui kogu tormlev toredus
Mu küüntel küütles ülaseid
Ja taskust paiskus lendu hele-urvalind
Kui tulin ja olin rohkem kui see linn

Selle imelise foto ja enamatki leidsin siit.

Autor: Jeremy Mann "The Naked City"

Kokkupanekul on novellikogu materjal

Tagasivaatavalt olen nüüdseks teinud ajakirjandusväljaannetele kaastööd juba peaaegu kolm aastat. Selle vältel on minu sulest igakuiselt ilmunud novelle kogunenud omajagu. Faktilise täpsustusena ilmus esimene neist toona veel ajakirja "Saladused" koosseisus maikuus, aastal 2012.) Suisa patt olnuks neid niisama laagerduma ja tolmu koguma jätta, sestap tundus õige mõte lugude paremikust kokku panna novellikogu, mille koostamisega ma hetkel tegelengi. Ideaalis võiks uue ilukirjandusteose sünd kujuneda üheks selle aasta väljakutseks. Kuigi käsikiri on hetkel veel natuke toorevõitu ja ootab minupoolset keelelist viimistlemist, millega üritan põhitöö ja koolituste kõrvalt jõudumööda tegeleda, on vähemasti ühel kirjastusel asja vastu juba huvi olemas.

Plaanisin materjali selekteerimisega algust teha suvepuhkuse ajal, mil aega rohkem, aga olude kokkulangevusel jõudsin sellega alustada juba jaanuarikuus. Lood on välja valitud ning väga võimalik, et kaastöö jätkudes lisandub materjali hulka veel mõni uuem ja värskem novell. Kindlasti võtab teostuse lõpptulemuseni jõudmine veel omajagu aega, kuna taotlen võimalikult head keelelist ja stiililist kvaliteeti, kuid samas pole mul otsest kiiret kuhugi.
Algse versioonina on novellikogumiku pealkirjaks "Haldjatants," mis võib toimetamise käigus muutuda ja arvatavasti muutubki, kuna mõttes otsin mingit peakirja natuke originaalsemat varianti. Kuid mida muud inimeksistents samas endast kujutabki, kui üht veidrat tantsu läbi elu ja inimsuhete, kus jalakeerutajaiks ja hingerüüstajaiks on meie endi sisemised haldjad, deemonid ja muud isevärki sulelised, mis meid kord ühele, kord teisele rajale kallutavad. 

Kogumik koosneb läbinisti realistlikest juttudest, mis visandavad väga erinevaid pilte inimeste eludest, kes elavad me kõrval, mööduvad meist tänaval ja kelle kirgi, kannatusi ning karme sisevõitlusi ei pruugi me aimatagi. Pealkiri "Haldjatants" pärineb samanimelisest novellist, mis näeb samuti raamatu kaante vahel trükivalgust ja mille tunnetuslikku alatooni pean ehk üheks õnnestunumaks.

Foto: veeb

Ilmumas on novell "Laud kolmele"

Vahepeal on valmis saanud ka märtsinumbri lugu, mis kannab pisut teatraalset pealkirja "Laud kolmele." Miks siis mitte kahele, vaid hoopis kolmele, kui iseenesestmõiseteavalt läheb teineteist leidnud paarike siiski kahekesi mõnusat õhtut veetma? Siinkohal on tegu taas minupoolse kerge irooniaga.
Peamiselt protestiks vanemate ignorantsuse ja tundekülmuse vastu on haritud ja hästi teeniv Mailiis tormanud pea ees suhtesse kasutu egomaniakist logardiga, kes tema õlul rõõmsasti liugu laseb. Tõde ta on, et halbades valikutes võime süüdistada vaid iseendid. Nõnda kujutab Mailiisi igapäevarutiin endast armastatud naiseks olemise asemel pigem usina kodumasinana funktsioneerimist, mida temake tõrkumata talub. Kui tölplik Märt Mailiisile ka tema sünnipäeval tähelepanu pöörata ei taipa, keeb naise kannatuse karikas lõpuks kohinal üle ääre. Ta leiab end autost, kesk lumist Tallinn-Tartu maanteed suunalt eikuhugi, pilgus tühjus ja südames meeleheide. Hetketuju ajel võtab ta ühendust vana kallimaga, kelle kunagi kergemeelselt hülgas.
Kas inimesed püsivad hoolimata aja möödumisest samadena ja vana kirg võib sõrmenipsu peale uuesti leegitsema lüüa, või on see järjekordne hüpe eksimuste ämbrisse? Kas ekskallim ongi tõepoolest nõnda sire ja saatuse poolt väljavalitu, nagu Mailiisi vanemad tütrele alailma ninale kirjutada tavatsesid, või on mehe särava pealiskihi ja ideaalinimese kuvandi varjus käärimas sootuks midagi muud?


"Laud kolmele" jõuab teieni ajakirja "Saatus&Saladused" märtsinumbris.