Katkend novellist "Laud kolmele"

Lasin võtmetel esikulauale kõlksatada ja lükkasin kingad jalast.

„Ma olen kodus!“ hõikasin, kuigi teadsin, et ei saa tõenäoliselt mingit vastust.

„Mhmh,“ kostis elutoast pahur mõmin.
Poetasin oma pambud põrandale. Üks neist vajus ümber, granaatõun ja kaks mandariini vupsasid kotist välja ning veeresid kapi alla. Kummardusin segadusetekitajaid välja õngitsema ja kiiruga tagasi kotti toppima. Märdile polnud korralagedus meeltmööda, olgugi, et ta ise seda päevad läbi usinasti juurde tootis.

„Tõid midagi head ka?“ uuriti ühtäkki. Unise moe ja väljaveninud särgiga Märt seisis keset esikut ja kratsis kõhtu.
Ajasin end sirgu ja püüdsin tüdimuse veenva naeratuse taha maskeerida. „Ikka. Neid vaniljekohukesi, mida sa armastad.“

Granaatõun ühes, kaks kilekotitäit toidukraami teises käes, kiirustasin kööki. Märt tatsas karusammul kannul, jõudmata ära oodata, millal ma asjad köögilauale laotan, et sellest endale meelepärane välja sortida. Lemmikmaiust märganud, napsas mees kohukese kätte, rebis pakendi lahti ja kukkus kärsitult mugima.

„Süüa ka midagi on? Mul on kõht tühi,“ nurises ta.

„Kohe teen, kartulid koorisin juba enne poodiminekut ära.“

„Liiguta siis ruttu.“ Mees krahmas ülejäänud kohukesed kaasa ja kadus elutuppa teleri ette.

Vaatasin aknast välja, otsekui loodaks sealt mingit lohutust. Kuid väljas valitses ükskõikne hallus, millel polnud mu jõuetu vihaga vähimatki pistmist. Enam ammu ei tundnud Märt huvi, kuidas mul läheb, mida olin päeval teinud või kas kõik on korras. Vorstiviilud särtsatasid pannile ja nende sekka pudenes ka paar soolast pisarat.

 „Oled vahepeal töökuulutusi ka vaadanud?“ võtsin pärast õhtusööki ääri-veeri üles hingel kaua valutanud teema.

Märt vahtis tükk aega oma käsi, enne kui lõpuks vastas: „Ei.“

„Miks siis?“ Kärsituse allasurumine muutus üha raskemaks. Olin meest ligemale aasta aega nurisemata üleval pidanud ja mul hakkas sellest vaikselt villand saama.

„Pole ühtki head töökohta.“

„Ütle parem, et sulle ei meeldi tööl käia.“

„Ei meeldi jah. Kodus on palju parem. Ja üldse, see pole sinu asi, mida ma teen. Kas sa mu kollase triiksärgi triikisid ära?“

„Pole veel jõudnud.“

Märt matsutas viimast kohukest, mis talle ennist sisse polnud mahtunud. Piidlesin vargsi kaasa vöökohta, see oli talvega tublisti paisunud. Kuuldu ei paistnud mehele meeltmööda olevat. Krabisev paber maandus hooletult elutoalauale teiste sekka ja mehe kulm tõmbus rahulolematusest kipra.
„Kunagi ütlesid, et ma ei panusta suhtesse piisavalt,“ mõmises ta. „Mulle näib, et tegelikult on sul endal sellega probleeme.“

Ohkasin ja kõndisin triikrauda otsima.

Ilmselt jääb mulle alatiseks meelde ema hämmeldunud nägu, kui ma Märdi koguka vastupunniva kere esimest korda üle oma vanematekodu läve veeretasin. Ema pilgust võis välja lugeda, nagu kavatseksin ma gorillaga ühte heita.

„Mailiis, taevake,“ sosistas ta mulle tunnike hiljem köögipoolel, kui aitasin šokolaadiküpsiseid kandikule valada ja puuvilju viilutada. Nägin ta pruunides silmades ehmunud välgatust. „Ma olen küll alati öelnud, et mina su valikutesse ei sekku, aga kas see laialivalguv ja vähimagi energiasädemeta asi seal meie elutoas on tõepoolest sinu ettekujutus ideaalmehest?“

„Märt on väga tore,“ kaitsesin väljavalitut ja püüdsin mitte solvuda, et ema mu kallimat heast peast „asjaks“ nimetas. „Eks ta ole natuke priske jah, aga ma abiellun ikkagi tema, mitte ta kaalunumbriga.“

„Ära sa arva,“ alustas ema, kuid jäi poolelt sõnalt vait, mõtles natuke ja uuris teisel teemal: „On tal vähemasti magistrikraadki?“

„Märdil on keskharidus, kuid…“

„Keskharidus?“ Ema kulm kerkis kõrgeks kaareks ja nägu võttis ilme, nagu oleksin öelnud „munandivähk“. Lasin kõrvad lonti ja teadsin, et sellest hetkest hakkab kõik allamäge minema. Hea haridus oli meie peres alati olnud au sees. Mu mõlemad vanemad olid täie iseenesestmõistetavusega omandanud doktorikraadi ja ma ise kasvasin üles isa raamatukogus nukkudele juriidilist kirjandust ette lugedes.

„Noh, hea küll,“ võttis ema muretu tooni, millest mõistsin, et praegu mulle rohkem etteheiteid ei tehta. „Aita mul teetassid tuppa tuua. Loodetavasti Märdile maitseb ingveritee?“

„Küllap ikka,“ pomisesin. Mind haaras kahjutunne, et ema nõnda ruttu alla andis. Kõigis olulistes otsustes olin alati omapäi ja võib-olla just seetõttu valisingi Märdi. Selgrootu ning mugavust armastava tõreda kodulooma, kes ümmardamist ootas ja tänu kellele ma end vajalikuna tundsin.

Minu ja Märdi tutvus algas igati idülliliselt, nagu enamik tutvusi ikka. Märt erines kogu mu sõpruskonnast lausa kosmilisel kombel, aga see ei häirinud mind. Tundsin end vanematekodus üksildasena ja vajasin vaid ettekäänet, et minema putkata. Rahulik ja tasakaalukas Märt sobis selleks suurepäraselt. Muidugi oleksin juba toona pidanud märksa enam tähelepanu pöörama ilmselgetele märkidele, mida ma Märdi juures ignoreerisin või lihtsalt omapäraks pidasin, mis aga hiljem kurjasti kätte tasusid.

Märt ei osanud autoga sõita. Ta polnud kunagi väljaspool Eestit viibinud ja ta silmaring oli jahmama panevalt ahtake. Mehel oli ärritav vajadus päevade viisi omaette oleskleda ja tema valel ajal kõnetamine lõppes enamasti halvasti. Ta ei sallinud ühtki mu sõpra ja keeldus jäärapäiselt nendega suhtlemast. Tal puudus igasugune huvi raamatute, enesetäiendamise ja kultuuriürituste vastu. Samuti keeldus ta enamikul puhkudel minuga välja tulemast. Ta ainuke hobi oli arvutis istuda ja malet mängida.

Mu kahekümne viies sünnipäev kujutas endast sulaselget katastroofi. Muidugi polnud mul aimu, kuidas Märdi peres tähtpäevi peeti, aga ega ma küsima rutanudki. Olin tema vanematega kohtunud vaid korra, meie pulmas, ja rohkem polnud need kaks kriipssuuga kuivetut vanainimest meie elu vastu huvi tundnud. Võimalik, et nad polnud suutelised oma hinges seljatama pahameelt, et olin neilt nende võsukese röövinud.

Hommik tabas mind halli ja argisena nagu ikka, mil sisse juurdunud rutiini kohaselt põrandalt Märdi laiali loobitud riideid korjasin ja endale kiiruga kohvi keetsin. Õhtul pisukese elevuse ning töökaaslaste poolt kingitud lillesülemiga üle koduläve astunud ja Märdi poolt sümboolsetki tähelepanuavaldust eest leida lootnud, tuli mul muidugi pettuda. Mu mees oli end mugavalt teleka ette sättinud, ümberringi pesemata nõude ja laiali pillutatud riiete kirev mosaiik. Meelespidamisest polnud juttugi.

„Mul on sünnipäev, lähme istume kusagil,“ surusin solvumise alla ja toppisin kaks diivanilaual ketšupiloigus kümmelnud kampsunit kiiruga pesumasinasse. „Ma teen välja.“

„Miks?“ küsis Märt huvitul toonil.

„Just ütlesin, et mul on sünnipäev,“ võtsin meelega pisut valjema noodi. Ehk võisin vähemasti tähtpäeva puhul enda eest natuke söakamalt seista.

Märdi laisk pilk venis vastu tahtmist televiisori küljest lahti. „Nojah. Kui tahad minna, lase käia. Mul on film pooleli.“

Tuiutasin sõnatuna oma mehehakatist.  „Tõesti?“ prahvatasin siis ja viskasin lillesülemi täie meelepahaga lauale. Märt jäi seda mõistmatu näoga tunnistama.

Seejärel hüppasin teleka ette ja vehkisin demonstratiivselt kätega. „Sulle teadmiseks, et ma sain täna kahekümneviieseks ja tahan seda tähistada!“

Märdi pilk väljendas sulaselget mõistmatust. „Ma ju ütlesin, et mine, mina sulle takistusi ei tee. Kas sa tuleks nüüd teleka eest ära?“

Vihastasin ja vajutasin pildikasti kinni.

Mehe nägu venis pettumusest pikaks. Ta ilme rääkis sulaselget keelt, et tema arusaama kohaselt tegin talle praegu ilmselget ülekohut.

„Miks me üldse abiellusime, Märt?“ üritasin teda raevuka küsimusega ärkvele raputada.

Märt ei suutnud talle omases tuimuses hoomata küsimuse taga kohisevaid süngeid tagamaid, kuid paistis siiski mingil moel mõistvat, et ta heaolu on ohus. Sellegipoolest ei osanud mees silpigi kuuldavale tuua. Võib-olla oli mu otsekohesus temalt kõnevõime võtnud.
„Noh!“ nõudsin.

Märdi silmad vilksatasid kahtlevalt minule ja siis jälle teleri tummale ekraanile. „Noh,“ alustas ta saamatult ja vaatas kahetseva näoga puldi poole. See oli ta haardeulatusest kindlalt väljas. „Sellepärast, et…“

„Edasi!“

„Sellepärast, et me tahtsime,“ lõpetas mees võidukal noodil ja nägi välja nagu kutsikas, kes on triki veatult sooritanud ja ootab nüüd autasu.

„Seda soovid, jah?“ Krahmasin puldi pihku, virutasin vastu lauanurka tükkideks, nii et patareid põrandale paiskusid ja laiali veeresid. 

Jahmunud Märt asus neid kokku korjama. Seda ma enam ei näinud. Tuhisesin korterist välja ja virutasin ukse vahkvihas enda järel kinni.

Mul polnud aimugi, kuhu poole kulgeda. Autoakende taga kobrutas tühi ja kalk lumepilvedes õhtupimedus, millest polnud mingit troosti. Linn jäi kiiresti seljataha ja mu kibedate mõtete saatjaiks oli vaid tuisune maantee. Pisut rahunenud, võtsin telefoni ja otsisin lagedale nime, mida polnud millegipärast kustutada raatsinud.

Telefon kutsus kolm… neli… viis korda. Siis kostis klõpsatus ja reibas hääl teatas: „Jaa?“

„Tšau,“ ütlesin tasa. „Mina siin.“

Teisel pool valitses paarisekundiline paus. „Milline üllatus,“ kõlas siis mu kõrvu üllatunud hääl. „Keda ma selle eest tänama pean?“

Naeratasin ja tundsin tuju pisut paranevat. „Eks ikka mind, keda siis veel?“

Hääl naeris viisakalt. „Kuidas sul läheb?“

Takerdusin. See oli teema, millel ma peatuda ei tahtnud. „Normaalselt. Ja sul?“ esitasin kiiresti vastuküsimuse.

„Mul samuti, Mailiis. Töö, kodu, trenn, nagu ikka. Ma ei pea vist lisamagi, et tahaksin sind väga näha, eriti nüüd, mil saatus mulle selle võimaluse ise välja mängis. Mida arvad?“

„Millest?“

„Kokkusaamisest.“

Hanno oli alati meeldivalt otsekohene.

„Ma tulen,“ vastasin kiiresti.

„Tore, aga hakka siis kohe tegutsema, enne kui meelt muudad,“ lausus mees, nagu oleks mu mõtteid mõistnud.
Pidurdasin, pöörasin auto vuhinal ringi, nii et mu ümber kerkis korraks lumepritsmetest kõrge valge sein, ja hakkasin tagasi linna poole uhama. Selle säravad tuled näisid nüüd sõbralikud ja kutsuvad. Kõik polnud veel kaugeltki kadunud, kui maailmas oli olemas Hanno.

Mis edasi saab, sellest loe ajakirja "Saatus&Saladused" märtsinumbri paberväljaandest!

Foto: B.Shaden