Eeltutvustuseks katkend novellist "Öö surnute aias"

Aprilli esimesil päevil jõuab teieni mu müstikalaadne lugu "Öö surnute aias." Tundsin sedapuhku vahelduseks realismi viljelemisele suurt lõbu müstika kirjutamisest. Fantaasia tootis ühe pöörase sündmuse teise järel, et oleks võimalikult õudne, jõle ja erinev tavapärasusest. Vahelduseks oli see päris lõbus väljakutse ning novell valmis kiiresti.
Lühidalt sisust: 

Noormees näeb ühel pimedal ööl vana kiriku aias veidrat helendavat tüdrukut. Kiriklas, kus pole aastakümneid enam jumalateenistust peetud, süttivad korraga tuled ja õuele hakkavad voorima tumedasse riietunud kooljalikud inimesed. Otsus peletiste ballist osa võtta sünnib käigult, millesse peategelane kaasab ka oma iroonilisevõitu sõbra, kes silmamoondusi ei usu. Kas vägitükk ka hästi lõpeb, või läheb see elu maksma, sellest loe värskest aprillikuu ajakirjast "Saatus&Saladused", mis on peagi ilmumas! 

Jõudsime kohale veidi enne seitset. Meid võttis vastu pilkane pimedus. Raagus puud õõtsutasid oma tumedaid tüvesid, kõik oli sünge ja väljasurnud. Kiriku roostes ukselink ei allunud mu sõrmede survele, nagu oleks uks lukus seisnud juba aastasadu. Aia tagumises servas heljus piimjas tontlik udu. Vaatepilt oli kaugel meeliülendavast.

„Näed,“ nentis Siim jahedalt. „Mitte hingelistki.“

„Ootame natuke,“ pakkusin.

„Mida iganes. Kui su soov on end narriks teha, olen heameelega publikuks.“
Ignoreerisin nööget. Läksime tagasi autosse. Siim kuulas muusikat, mina jälgisin igavuse peletamiseks puulatvades kisklevaid vareseid. Tegu paistis olevat kahe parve omavahelise tüliga, milles kumbki osapool alla andma ei soostunud, vaid vastast küünte ja nokkadega surnuks rebida püüdis. Õhk oli täis vihaseid hääli ja musti sulgi.

Aeg venis edasi ja pikapeale hakkas jahe.

„Head hallutsinatsioonikütid,“ muigas Siim. „Kirik näeb niimoodi välja, nagu kukuks otsekohe kokku. Siin pole aastakümneid ühtegi teenistust peetud.“

Hakkasin endalegi narrina tunduma. See paik oli viimane, kuhu täie aruga inimene oma turvalise nelja seina vahelt hingepalsamit hankima tuleks. Pigem saanuks siit usutavaid kaadreid mõne kodumaise õudusfilmi tarbeks.

Täpselt siis, kui sirutasin käe süütes tilpnevate võtmete järele, et allaandmine omaks võtta, köitis miski aia tagumises servas mu tähelepanu.
Keegi lähenes pikkamisi.

„Vaata!“ sosistasin.

Tunnistasime tulijat üksisilmi. Kogu oli pikk, pisut kühmus ja üleni mustas. Ta lähenes aegamisi ja kadus siis kiriku taha suurte sirelipõõsaste varju silmist. See juhtus nõnda äkitsi, nagu oleksin vaid vilksamisi vaimu näinud.

„Vanahalb ise,“ mõmises Siim. „Teeme parem vehkat.“ Ta haigutas laialt ja klõpsis telefonis uue loo mängima. Pimeduses helendama sähvatanud esipaneel pani mu ootamatusest võpatama.
Olin kahevahel. Mingi seitsmes meel teavitas mind, et kohe juhtub midagi. Uudishimu kõditas tervitatavalt mu meeli ja sundis paigale jääma.

„Ootame veel veidike,“ pakkusin. „Kui ta tagavärava kaudu tuli, oleks loogiline, et ta jõuab peagi kiriku ette.“

„Nagunii mingi hulgus. Jube mõte passida,“ arvas Siim.

Viivu pärast selgus, et mu oletus osutus õigeks. Tulija ilmus nurga tagant uuesti nähtavale. Tänavalt paistva tuhmi valguse paistel seletas silm kõigest niipalju, et tegu on mustas mantlis mehega, kelle kooljakahvatut nägu varjas kapuuts. Jõudsin märgata üle mehe põse jooksvat pikka punaseservalist armi. Vareseparv sööstis noolena puulatvadest alla ja vihises üle mehe pea. Õhk täitus kileda kraaklemise ja musta sulerahega.

Mees ei teinud linde märkamagi. Ta seisatas räämas ukse ees, nagu kaalutleks midagi. Siis libises ta käsi taskusse ja uuesti ukse juurde. Uks avanes ja hoones süttisid tuled. See juhtus taas kummalise ebaloogilise kiirusega. Ere valgus kallas tontliku ümbruse üle heleda kumaga, muutmata seda põrmugi kutsuvamaks. Taamal varitsev udu kerkis kõrgemale ja värvus oranžiks. Mu sõõrmeteni jõudis kirbe mädane lehk, nagu põletaks keegi märgi lehti.

Edasi läks veel imelikumaks. Kirikuvärav avanes ja üksteise järel hakkas õuele valguma inimesi. Kõik nad olid sama koolnukahvatute nägude ja surmtõsiste ilmetega nagu must meeski. Rahvamass suundus heledasti valgustatud hoone poole, vaatamata vasemale ega paremale. Kõik nad olid veidralt tardunud olekuga ja ükski neist ei lausunud sõnagi.

Silmitsesin tulijaid, üritades aimata, missugune neist võiks olla Emilia. Inimesi tuli veel ja veel – kari pikkade sorakil juustega piigasid, punnpõskne naine, ühe silmaga mees, paar vibalikku armilist noorukit, hirmuäratav kongus ninaga eit ja veel hulga muud rahvast, kelle nägusid ma eristada ei suutnud. Kuulda polnud muud, kui jalgade sahinat ja pikkade seelikute kahisemist. 

„Milline ta välja nägi?“ küsis Siim. Ta hääl kõlas kõrvulukustavas vaikuses ehmatavalt valjuna.

„Helendav,“ kostsin.

„Seda ma olen juba kuulnud. Blond, brünett?“

„Ma ei tea, olin nii ähmis, et läks meelest.“

„Eriline detektiiv,“ muigas Siim kõveralt. „Ütle nüüd, et oled praegu hirmust püksi tegemas.“

„Miks ma peaks?“

„Miks sa ei võiks? Kõigest pakkumine.“
Krimpsutasin nägu. Siimu iroonia oli häiriv.
Rahvasumm kadus kiriku süngesse kangialusesse ja tulijate vool jäi harvemaks. Viimane saabuja oli rangisjalgne sant, kel kulus valgustatud pühamusse jõudmiseks üüratu aeg. Kuid lõpuks jõudis temagi pärale ja kõik jäi uuesti vaikseks. Järele jäime vaid meie, öösse valgust paiskavad aknasilmad ja imelik oranž udu, mis oli vahepeal kirikuni jõudnud.

„Mis teeme siis?“ küsisin Siimult, kuigi teadsin väga hästi, mida ma teha kavatsen. Peletiste ballist osa võtta.

„Mina ootan siin,“ teatas Siim. „Ma pole eriline jumalasulane ja veel vähem olen ma vaimude kummardaja.“

„Saad kaua oodata.“

„Liiguta end siis kiiremini.“
Avasin autoukse ja astusin välja. Otsekohe lõi mulle näkku imal laibalehk, mis segunes puusuitsu kirbe lõhnaga. Udu roomas kirikuukse poole ja noolis selle murenenud treppi. Varesed piketeerisid sünge vihaga nagu äraneetud hinged ümber kirikutorni ja tõid aeg-ajalt kuuldavale kiledaid valuseguseid hüüatusi. Mu jalge ette pudenes üksik must sulg. Noppisin selle millelegi mõtlemata üles, pistsin tasku ja hakkasin hoone poole suunduma.

Mõne sammu pärast kuulsin selja tagant autoukse tuhmi paugatust ja naeratasin nõrgalt. Siim oli otsustanud mulle järgneda.

Võtsime kohad sisse ukse juures. Väljast hakkas kostma imelikku praginat.

„Kirik põleb,“ taipasin. „See neetud udu on kiriku põlema süüdanud!“

„Ole nüüd,“ noomis Siim. „Udu ei saa midagi sellist teha.“

Mis põlengu põhjustajaks ka oli, võttis see kiiresti üha ulatuslikumaid mõõtmeid.
Vaatasin paanikas ringi. Kellelgi ei paistnud leegitseva hoonega mingit asja olevat, nagu ei läheks nende elud neile vähimatki korda. Uurisin üksisilmi inimesi. Rahvas püsis vaikses tardumuses ja kuulas pinevil ilmeil jutlust, mis voolas mu kõrvust mööda nagu uinutav veekohin. Ma ei suutnud eristada üht ainumatki äratuntavat sõna.
Pikapeale jõudsin otsusele, et Emilia peab olema kas pika blondi hobusesaba ja halli jopega tüdruk või siis punakaspruunide laines juuste ning kastanitooni mantliga piiga.

Terve tunni vältel ei saanud ma kuigivõrd targemaks. Kirik leegitses väljastpoolt, avatud uksest paiskus aeg-ajalt sisse tahmalõõska, kuid see ei häirinud peale meie kedagi. Lõpuks pudenesid kõrged aknad klirinal tükkideks, killud lendasid miinirahena üle ruumi laiali ja tule punane keel sirutus üle lae, limpsas korraks kroonlühtrit ning kadus siis. Inimestel ei paistnud surmaohust endiselt sooja ega külma olevat. Nad avasid lauluraamatud ja alustasid püha viisiga, mis jõudis minuni ebaloomuliku undamise ja ägamisena, mis üha tuure kogus. Selle keskelt end leida oli tõeline piin.

Täitsime kombetalitust täiesti masinlikult, nagu märkasime koguduseliikmeid tegevat – tõusime ja istusime siis, kui teisedki. Laulda me kumbki ei söandanud, kuigi mu kõrval istuv eemaletõukavalt punnissilmne laibanäoline naine mulle peaaegu sunniviisiliselt oma lauluraamatu pihku pistis. Hoidsime hinge kinni ja olime valmis iga hetk läbi leekide välja hüppama ning põgenema. Ometigi hoidis mingi hirmust tugevam jõud meid paigal.

Lõpuks paistis, nagu hakkaks jumalateenistus läbi saama. Papp komberdas kantslist alla ja kadus longates kuhugi tagaruumi. Hoolimata kogu jutluse aja väldanud peataolekust teadsin ühtäkki, mida pean tegema. Kui inimesed viimaseks ülistuslauluks taas püsti tõusid, nihkusin punnsilmale lähemale lootuses, et kuna ta mulle oma raamatut pakkus, ehk ei tõrgu ta ka tillukest infokübet jagamast.

Siim jälgis mu ponnistusi, higistas ning närveeris. Leegid ahmisid ta tossude kummitaldu ja muutsid need sulavaks nätsutaoliseks massiks. Ruum oli muutunud põrgupalavaks.

„Vabandust,“ ütlesin võimalikult neutraalsel häälel ja osutasin esiridades istuvate piigade poole, „kas te oskate mulle öelda, kes neist tüdrukutest on Emilia?“

Naine silmitses mind uurivalt. Üks tema silm oli sinine ja teine võikalt ereroheline. Naine levitas endast nõrka mädanenud pirnide lehka. Üritasin mitte mõelda võimalusele, mis peaks saama siis, kui ta äkki kiledal häälel karjuma pistaks ja mulle küüntega näkku kargaks. Ilmeksimatu meeltesegadus ta näol andis kartuseks alust. Õnneks ei juhtunud midagi sellist. Vaatlustulemusega rahule jäänud, osutas ta lõpuks oma konkssõrmega pika ruuge juuksepahmakaga tüdrukule.

Minust hoovas üle kergendus.
„Tänan,“ pomisesin ja andsin raamatu tagasi.

„Seesama pruunipäine,“ nentisin Siimule.
„See ei tähenda veel, et plika helendaks.“ Mu semu näol pärlendasid higipiisad ja juuksed kleepusid põskede külge. Ta oli tossud jalast lükanud, need olid täielikult söestunud ja suitsesid nagu kaks takukoonalt.

Hoolimata sellest, et jumalateenistuse lõpp venis siiski ligemale aastapikkuseks, mille vältel kartsin kiriku maani maha põlevat, sai see lõpuks läbi. Rahvas hakkas välja voorima. Pidasin ruugejuukselist neiut pingsalt silmas, üritades ennetada võimalust, et tal õnnestub märkamatult minema lipsata.

Ilmselt mõistis tüdruk mingi seitsmenda meelega, et keegi teda ainiti luurab, kuna korraga vaatas ta täpselt meie suunas.

„Näe, Julia Roberts!“ hüüatas Emiliat märganud Siim spontaanselt, selge valju häälega, nagu tal vahel kombeks. Vahekäiku troppis ummistav ja üksteisega pominal jutlev kooljalik mass jäi paugupealt vait ja kõigi pilgud pöördusid meile. Inimeste silmist vaatas vastu ehmatav tühjus.
Värvusin näost tumepunaseks. Nende kummituslike olevuste tähelepanu köitmine oli viimane, mida tahta. Õnneks kestis vahejuhtum vaid silmapilgu. Meid pilguga üle mõõtnud, läks inimmass uuesti liikvele ja pudenes pimenevale õuele laiali.

Kui pruunijuukseline tüdruk lähemale hõljus, märkasin, et Siimul oli tõesti mingil määral õigus – tüdruk sarnanes tõepoolest Julia Robertsiga – pikad ruuged juuksed raamisid ta isikupärast nägu ja olekust kiirgas hirvelikku haavatavust. Ta silmad olid suured ja hallid, peatudes kõigel läbistava röntgenikiirena. Veidral kombel näis (väidetavalt) helendav Emilia kõigist teda ümbritsevatest tontlikest kogudest kõige inimlikum. Peaaegu elusana. Ülejäänute puhul ma seda väita ei saanud. Nähtav sarnanes üha enam mingile žombide riitusele.

Lasin tüdrukul endast mööduda, püüdes teda samal ajal mitte silmist kaotada.

Kui me õuele jõudsime, polnud mu jahmatusel piire. Hoone seintel polnud ainsatki tahmatriipu, rääkimata mingisugustest põlemisjälgedest. Sein oli täpselt sama külm, hall ja murenev nagu ennistki. Ka udu oli trepilt kadunud ja aia tagumisse serva, sirelipõõsaste taha taandunud. Õhus heljus niiskuse ja hüljatuse halvaendelist lõhna.
Viivu pärast kustusid kiriklas tuled, sama äkki nagu olid süttinud, ja hoone nägi välja täpselt nii tontlik ja väljasurnud kui ennist. Inimesed voorisid tänavale nagu kühmus mustad linnud ja kadusid kiiresti silmist. Mõned koondusid paariinimeseliste gruppidena ja näisid omavahel infot vahetavat. Minuni kandus see ebamäärase gongilöökidele sarnaneva kuminana, mis vaid aimamisi artikuleeritud inimkõnet meenutas.

Emilia oli jäänud paari tüdruku seltsi vana ligustriheki kõrvale seisma ja paistis midagi rääkivat. Tänavalampide ähmane valgus langes ta valgele nahale ja lõi selle nõrgalt helendama. Vaatepilt oli sama nõiduslik ja ilmvõimatu nagu nädal tagasi.

Paljajalgne ja higist leemendav Siim seisatas trepil, süütas sigareti ja ootas, mida ma järgmiseks ette võtta kavatsen.

Selsamal hetkel, mil otsustasin Emilia juurde minna, et teda kõnetada, astus minu juurde pikk mustas mantlis heidutav kogu. Seesama, keda olime kirikuõuel esimesena märganud. Tal olid tihedad mustad kulmud ja morn surnumatja ilme. Arm ta põsel ulatus kulmuni. Olles mind pealaest jalatallani oma külma pilguga uurinud, avas ta suu ning küsis midagi. See kõlas nõnda, nagu oleks tuul kohisenud.
Mõistagi ei osanud kuuldavale tuua ei musta ega valget.
Mees kordas küsimust, tuulemühin ta hääles tugevnes, selles oli kuulda põlispuude naksumist ja tormis vaevleva laane piina, kuid ma olin endiselt taipamatu, pimeduse ja jahmatusega löödud. Heitsin lõksus roti kombel meeleheitliku pilgu Emilia poole. Ta nahk lõõmas nüüd ereda sinaka kumaga, nagu oleks ta sisemuses süttinud sadu lampe. Vaatepilt oli hämmastav. Enda meelehärmiks märkasin, et Emilia on jutu lõpetanud ja suundub koos kaaslastega värava poole.
Mees ütles veel midagi. Ta sõnad tekitasid minus külma tuulehoovuse, mis mind korraks maast üles kergitas. Mind läbis paanikahoog. Mees paistis mu reaktsiooni pahaks panevat. Kui mu tallad jälle maapinda puudutasid, raputas ta ägedalt pead ja sirutas midagi minu poole. Tema peopesal lebas tilluke roostes võti, üle mille joonistus pikk verevärvi triip. Taipamata, mida sellega tuleb teha, võtsin pakutu vastu. Seepeale pööras kohisev mees selja ja kadus vaimuna tihenevasse pimedusse silmist.

Painaja küüsist pääsenud, andsin Siimule märku endale järgneda ja tormasin tänavale. See oli inimtühi.

„Ta ei saanud nii ruttu kaduda. Alles ta astus väravast välja,“ oli Siim mõistmatu.

„Oled sa tänases öös ühtainukestki normaalset asja näinud?“ väitsin vastu.

Udu pressis kirikut ümbritsevate sammaldunud aialippide alt läbi ja immitses sõiduteele. Nüüd oli see omandanud mürkrohelise varjundi.

„Vasakule või paremale?“ küsisin.
Siim jõllitas udu. Sellest hoovas võigast mädanenud köögiviljade lehka. Suutsin eristada kartuleid ja kõrvitsaid. „Vasakule.“
Jooksin tänava lõpuni, hingeldav Siim kannul, kõrvaklapid jooksu rütmis rinnal rappumas. Korraga hakkas mu taskus miski rabelema ja väljapääsu otsima. Mind kriipis terav küüs. Ootamatu valuaisting sundis mu seisatama. Järgnevalt olin tunnistajaks vaatepildile, kuidas sulg, mille olin ennist üles korjanud, otse mu silme all kirevasuliseks linnuks moondus ja tiibadega meeleheitlikult rapsides minema lendas.

Tõstsin tempot ja jätkasin otsimist. Järgmisel tänavanurgal märkasin kergendustundega ruuget juuksepahmakat. Emilia oli oma kaaslased maha jätnud ja eemaldus üksipäini.
Mul kulus temani jõudmiseks kõigest mõni katkendlik hingetõmme. Peale musta mehega kohtumist olin omandanud imekspandava kiiruse. Siim lõõtsutas kaugel tagapool.

„Emilia, kas…“ alustasin ja haarasin tal käsivarrest.

Mõistagi poleks ma pidanud seda tegema. Sain sellest aru sekundi murdosa hiljem. Siis, kui ma enam midagi parata polnud.
Emilia pööras end ringi, pilgus hämmeldus, äratundmine ja valu. Järgmisel silmapilgul varises ta koost ja pudenes tuhaks. Tuul paiskas tuhakübemeid vastu mu nägu, keerutas kõrgele õhku ja kandis minema. Üle mu pea sööstis käratsev vareseparv, kirevasuline lind lohmakalt laperdades kannul.

Hakkas sadama. See oli must vihm, mis jättis asfaldile inetud määrdunud plekke, mis üha laienesid. Lõpuks nägi kogu maapind välja nagu tõrvaga üle valatud. Vihm piitsutas mind valusasti, muutes mu pikkamisi pigitombuks, kellel oli võimatu paigast liikuda. Üle tänava kaikus hauatagune naer.

Ärkasin üleni higisena. Akna taga helendas nõrk hommikuhahetus. Olin oma toas, kõigi oma turvaliste ja tavaliste asjade keskel. Miski mu paremas peopesas tuikas valutada. Avasin oma pihu. Seal lebas roostes võti, mille kramplikust pigistamisest oli mu nahale jäänud punane muljumisjälg. Roostetriip oli värvunud hõbedaseks. Siis taipasin veel midagi.

Ma polnud voodis üksi.




Foto on pärit veebist.