Mõtteid blogipidamisest

Ühel hommikul, une ja ärkveloleku piirimail jäin korraks oma blogi ja kõige sinna kirja pandu üle mõttesse.
Seda veebikeskkonda luues polnud mul esiti õrna aimugi, missuguseks kujuneb teekond, millel alustasin sammumist 20. mail, aastal 2011. Olin äsja välja andnud oma debüütromaani ”Lepatriinupüüdja” ja rõõm sellest oli suisa peadpööritav ning tahtmine oma esimest suurt kordaminekut laiema üldsusega jagada. Võib-olla vahel igatsengi ma enim taga seda suurt siirast rõõmu, mis valdab meid kõige puhul, mis leiab elus aset esmakordselt. Tunne on uus ja puhas nagu esimene lumi, võimalikust kriitikast või kaasaja inimese leigest lugemishuvist rikkumata.

Nüüd, ligemale neli aastat hiljem olen ikka veel siin. Räägin aeg-ajalt oma loomingust. Kirjutatav on omandanud konkreetse stiili ja vormi ning kõik üllatavalt lihtne, nagu tee, mida tuhandeid kordi käidud. Tee, mida võiks kinnisilmigi kulgeda. Kirjanikuks olemine olla üks üksildasemaid ameteid. Ma pole kindel, kas selle mõtteavaldusega täielikult nõustun. Sõnade seltsis pole võimalik üksildane olla. Sõnad võivad olla parimad sõbrad ja kaaslased. Sõnade maailm on minu jaoks alati olnud rahuldustpakkuv. Mida aeg edasi, seda rahuldustpakkuvam see on, kuna ajaga süveneb teadmine, mida ja mis moodi öelda, et öeldu puudutaks ja läheks korda. Sõnad on mu pärisosa nii päikeselistel päevadel kui pilkastel öödel, nende abil on võimalik luua kõige imekspandavamaid maailmu ja olla neis osaline. 

Mingis mõttes on see blogi mu endagi jaoks tänuväärne koht, kui vahel tarvis täpsustada mõne teose ilmumisaega või leida kiirelt üles mingi kunagi ilmunud artikkel, mille peale kõikvõimas Google vaid õlgu kehitab, kuna otsisõna pole piisavalt täpne. Nagu näiteks viimane Hiiu Lehe artikkel ”Kargest talveööst inspireeritud luule,” mis pajatab mu luulekogu ”Võilillelein” sünnist. Blogist on see üpris hõlpsasti leitav. Samuti on materjal abiks olnud kellele iganes, kel on olnud vajalik minu loomingu põhiselt mingi artikkel või õppematerjal koostada.

Ega ma isegi alati mäleta, mida ma kunagi mõne oma teose kohta öelnud olen, eks need säravamad ja kõige ehedamast rõõmust kantud laused saab ikka vahetult pärast teose trükist ilmumist välja öeldud ning ajuti on mõnda mõttekäiku kergendus taasleida ja -kasutada mõnes muuski kontekstis, selle asemel, et uut sõnastust välja töötama hakata. Suurt enda tööst, eraelust ja igapäevamõtetest pole ma jätkuvalt pidanud vajalikuks siia üles tähendada, kuna see blogi on pisut teise suunitlusega ning mu elu, hoolimata inimeste huvist, ainult minu enda jagu.

Vahel olen sedagi mõelnud, kaua ma veel siin olen. Küllap täpselt nii kaua, kuniks jagub tahtmist midagi öelda ja jagada. Ma pole meelega püüdnud kedagi elama ega romaane kirjutama õpetada. Kelles kirge ja tahet, leiab päris kindlasti ka kõrvalise abita tee selleni. Isehakanud hingetohtreid liigub virtuaalmaailmaski karjakaupa ja ma pole kunagi arvanud, et peaksin nende hulka kuuluma. Pigem räägin läbi oma lugude sellest, mida olen kunagi mõelnud, tundnud või kogenud. Inimestele meeldib end samastada ja tundes ära midagi tuttavlikku või varemkogetut, paelub see tahtmatult ja äratab huvi. Uut raamatut kätte võttes ootan ise täpselt samamoodi, et tunneksin milleski kasvõi kaudseltki ära iseend. Miks just see nii oluline on, kes teab. Küllap inimestele meeldib samastuda ja läbi selle midagi tunda.

Võib-olla selle blogi tegelik väärtus selgubki kunagi hiljem, siis, kui mind pole enam siin. Tagasivaatavalt on mul hea tunne, et olen midagi tundnud, loonud, elanud ja endast maha jätnud. Kevad on me poole teel ja kummaliseks jääb alati see, et eales me ei tea, mida uus kevad endaga kaasa toob.