Täna,
küünlakuu viimasel päeval panin punkti oma novellikogu
toimetamisele ja lisasin paremikku veel paar lugu. Pärast pikka
kaalumist otsustasin kogumikule nimeks anda ”Õnn algab homme,”
samanimelise novelli järgi, mille emotsionaalsed värvid mulle ehk
ühed kõige mõjusamad ja pealkiri ise ka piisavalt lühike ja
meeldejääv tundus.
Hea on nentida, et kogu selle mahuka, intensiivset analüüsimist ja mõttetööd vajava, suvepuhkuseks planeeritud töö sain mingi ime läbi juba varakevadeks tehtud.
Mahult on kogumikku 207 lehekülge, mis trükikirjas raamatuna tuleb kindlasti veel märksa mahukam. Paksemaks ei tahtnud enam mahtu ajada ning värskemaid (alles hetkel juurde kirjutatavaid) lugusid sinna juurde mitte lisada. Kui, siis kunagi uue kogumiku näol, kui midagi sellist peaks kunagi ilmet võtma. Headeks abilisteks toimetamisel olid mulle Malle Toomiste ja Anne Mari Alver, kellest iseäranis Mallele jään suure tänu võlgu. Kui Sa seda postitust loed, siis aitäh!
Kaudselt võtan mõõtu novelli ”Õnn algab homme” naispeategelase Auraga, kelle päralt on majesteetliku maamaja avarus, piisavalt privaatsust ja külluslik suvi, mis muudab olemise vahel rahulolevalt unelevaks. Nõnda tavatsebki ennast enamasti näidata Aura. Ülalmainitud novell on kahe väga erineva inimese kummalisest sõprusest, mis jääb kirvendama seletamatu igatsusena. Samuti on see lugu keeruka kulu ja prognoosimatu suunaga tõvest, mis muudab mingis mõttes mõlema peategelase elu, annab jutulõngale juurde nii heledamaid kui tumedamaid toone. Võib-olla enim on selles siiski sügise karget metsviinapuupunast kirkust ja kahetsusesegust teadmist, et kõik me ümber on kaduv ja muutumises.
Kas õnn algab täna, homme või sai alguse juba eile, sellele oskavadki vastata ehk kõige paremini mu lugude peategelased. Mõned neist leiavad endid, teised kaotavad, kogedes eneseotsinguil või siis enese kaotamise teel niimõndagi. Igav nende seltsis kahtlemata ei hakka.
Hea on nentida, et kogu selle mahuka, intensiivset analüüsimist ja mõttetööd vajava, suvepuhkuseks planeeritud töö sain mingi ime läbi juba varakevadeks tehtud.
Mahult on kogumikku 207 lehekülge, mis trükikirjas raamatuna tuleb kindlasti veel märksa mahukam. Paksemaks ei tahtnud enam mahtu ajada ning värskemaid (alles hetkel juurde kirjutatavaid) lugusid sinna juurde mitte lisada. Kui, siis kunagi uue kogumiku näol, kui midagi sellist peaks kunagi ilmet võtma. Headeks abilisteks toimetamisel olid mulle Malle Toomiste ja Anne Mari Alver, kellest iseäranis Mallele jään suure tänu võlgu. Kui Sa seda postitust loed, siis aitäh!
Kaudselt võtan mõõtu novelli ”Õnn algab homme” naispeategelase Auraga, kelle päralt on majesteetliku maamaja avarus, piisavalt privaatsust ja külluslik suvi, mis muudab olemise vahel rahulolevalt unelevaks. Nõnda tavatsebki ennast enamasti näidata Aura. Ülalmainitud novell on kahe väga erineva inimese kummalisest sõprusest, mis jääb kirvendama seletamatu igatsusena. Samuti on see lugu keeruka kulu ja prognoosimatu suunaga tõvest, mis muudab mingis mõttes mõlema peategelase elu, annab jutulõngale juurde nii heledamaid kui tumedamaid toone. Võib-olla enim on selles siiski sügise karget metsviinapuupunast kirkust ja kahetsusesegust teadmist, et kõik me ümber on kaduv ja muutumises.
Kas õnn algab täna, homme või sai alguse juba eile, sellele oskavadki vastata ehk kõige paremini mu lugude peategelased. Mõned neist leiavad endid, teised kaotavad, kogedes eneseotsinguil või siis enese kaotamise teel niimõndagi. Igav nende seltsis kahtlemata ei hakka.
Foto: Joel Robison Photography.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar