Kaassõnaks novellile ehk niipaljukest, et seekordne retooriline küsimus võiks kõlada nõnda: Mitu (eeldatavasti) kvaliteetset novelli võib saada ühest liiga pikaks veninud lõpetamata romaanist, mida justkui pole piisavalt motivatsiooni ja mõtetki valmis kirjutada? Kaks või enam? Miks mitte, kui ainest on mitmepalgelist ja seda annab valutult ümber töödelda. Mõistagi kasutasin romaani käsikirjast kõigest mõningaid üksikuid elemente, luues siiski täiesti uue, värske, kaasaegse ja iseseisvalt eksisteeriva loo.
Inspiratsioonijahil käsikirja faili allapoole kerides pidin juba minema kergemat teed ja otsustama keskpärase päeviku-laadse kirjelduse kasuks, mis kajastas ühe gümnaasiumipiiga mõttemaailma ja peresuhteid, kui lõpuks jäi silma situatsioonikirjeldus vanast kiriku õuest, kus mühasid kõrged puud ja ümbrus nägi igati tontlik ning väljasurnud välja. Kuna kiriku-temaatikat polnud ma seniajani kuigi palju oma lugudesse kaasanud ja mõte sellest näis ühtäkki hea, hakkas idee vaikselt elama ning kuju võtma.
Kirjutamise alustamiseks eeldangi eelkõige seda esmast mõttevälgatust, emotsiooni, millest lugu hargnema hakkaks. Kiriku-temaatika võttis mõtteis ootamatult kiiresti kuju, hakkas end üsna jõuliselt ise looma ja nõnda saidki peagi kirja aprillinumbri kolm esimest lehekülge. End keset müstitsismi leida oli vahelduseks lõputule realismi viljelemisele ootamatult meeldiv, just nagu oleksin üle aegade taas kohtunud vana sõbraga, kellega küll teed vahepeal eri suundadesse viinud, kuid kohtumishetkel on ta taas kirjeldamatult armas, omane ja läbinisti tuttav.
Mida võimatumaks, tontlikumaks ja hirmutavamaks loo süžee kujunes, seda rahulolevamaks kirjutades muutusin, ise samal ajal mõningast hämmeldust tundes. Olles ligemale kolm aastat viljelenud ainult puhtakujulist realismi, kajastades inimhinge pale väga erinevaid tahke, oli vahelduseks müstitsismi kirjutada tõeline vabanemine ja kergendus. Võib-olla eelkõige võimalusest teatavatest raamidest välja astuda, mida ei saa kergekäeliselt kõrvale heita tõsielulugude ja realismi puhul, ilma et lugu ei muutuks farsiks.
Müstitsismi viljeledes pole aga ükski fantaasiavälgatus ega tegevuskäik vale. Kõik on võimalik, õige ja aktsepteeritav. Vabalt võib sadada kasvõi nädalapäevad läbi musta tõrvasarnast vihma, taskupõhja peitu pugenud varesesulg moonduda otse peategelase silme all kirevaks paradiisilinnu-sarnaseks ilmutiseks, kohisev mees tekitada vestluspartnerile taldade alla tuulehoo, mõistatuslik võti peopesa põletada ja keegi ei saa öelda, et see oleks ebaloogiline, väär või mingisuguste reeglite vastu eksimine.Novelli "Öö surnute aias" peategelasteks on kaks koolipoisi-ohtu noormeest, kes kummituslikku helendavat tüdrukut jälitades satuvad ootamatult koolnute jumalateenistusele. Neil tuleb üle elada ridamisi õõvastavaid hetki, üks võimatum kui teine. Nõnda võtavad nad osa jumalateenistusest väljast põleda lõõmavas hoones koos tühjapilguliste ja tontlike, laibalehka levitavate koguduseliikmetega, satuvad vestlema hirmuäratava eri värvi silmadega naise ja kohiseva mehega, kelle jutt meenutab artikuleeritud kõne asemel pigem tormis piinleva põlislaane müha. Neid ümbritsevad surmavaenlastena kisklevad vareseparved, pimedus, süngus, kõike lämmatada ihkav mürgine oranž udu ja palju muud.
Tegelikult on see eelkõige lugu süümepiinast ja kahetsusest, mis genereerib vahel alateadvusse sääraseid tontlikke hetki. Miks aga peategelane sellise emotsiooni küüsi langes ja kas tal on lootust sellest vabaneda, sellest saad lähemalt teada juba aprillinumbrist.
Foto: Dark Beauty Magazine
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar