Küsimusi ja vastuseid kohtumiselt lugejatega

Küsimusi ja vastuseid kohtumiselt lugejatega emakeelepäeva raames. Neid oli nii palju ja mu analüütiline meel salvestas need tahtmatult. Olgu siis laiemale üldsusele ka tutvumiseks. 

Miks kirjutad, mida see sulle endale annab? Kirjutan eelkõige seepärast, et mulle meeldib end kirjasõna kaudu väljendada. Kindlasti ka eneseteostuse tõttu. Kirjutamine pakub suurt rahulolu.

Kas valid ise illustraatorid?
Senini olen olnud rahul kirjastusega koostööd tegeva kunstnikuga ja otseselt enda eelistust ei ole olnud. Lasteraamatute sarja „Keteriin Salaaias“ on näiteks illustreerinud Epp Marguste ja saanud selle eest palju tunnustust. Kunstiinimesena armastan kujunduse puhul ka ise sõna sekka öelda. Tavaliselt soovin näha mitut kaanekujunduse versiooni, millest meelepärane välja valida. Luulekogu „Võilillelein“, mille illustraatoriks oli Margus Leibak, sai täielikult minu nägemuse järgi tehtud. 

Kas kõik raamatud on ühe kirjastuse poolt välja antud? Päris mitu käsikirja on kirjastanud teabe- ja lastekirjanduse kirjastus Argo. Samuti on teoste väljaandmisel õla alla pannud kirjastus Varrak, Tänapäev, Kuma ja Kentaur. Kokku on ilmunud teoseid nüüdseks juba kaheksa – viis noorteromaani, kaks lasteraamatut ja üks luulekogu.

Kõik viie aasta jooksul?
Alustasin kirjutamisega aastal 2010, esimene romaan ilmus aasta hiljem. Päris viit aastat kokku ei annagi. 

Kas sa ei karda kirjutades keeleliselt eksida? Üldjuhul mitte. Kuigi keegi pole eksimatu, on kirjutamise praktikat juba päris palju ja tunnen end kirjutades hästi. Samuti on keeletoimetajad alati teose väljaandmisel abiks, pakkudes teksti rikastamiseks välja sünonüüme ja juhtides tähelepanu parasiitsõnadele, mida vältida. 

Kas oled mõelnud tõlkimise peale? Ei. Kirjutamine on minu jaoks palju loovam tegevus ning sobib minu natuuriga kindlasti märksa rohkem. Tõlkimine jääb mulle pisut igavaks. 

Kas kirjutad ka müstikat? Viimastel aastatel viljelen peamiselt realismi, kuigi alustasin tõepoolest müstikaga ja enamik mu loomingust ongi müstikalaadne. Isegi lasteraamatud. Müstika kirjutamine sobibki mulle millegipärast rohkem kui realism, kuna mulle meeldib luua maailmu ja sündmusi, kus kõik on võimalik. 

Kas oled mõelnud vahel sellele, et mõni filmistuudio võiks sinu raamatu põhjal vändata filmi? (naeran) Mul poleks selle vastu midagi. "Ruubeni liblikate" sarja kohta on öeldud, et need on üpris filmiliku sisuga. Eks filmidki annavad inspiratsiooni, küllap see niiöelda filmilikkus ongi sealt pärit, kuna olen suur filmisõber. Hea film toidab fantaasiat. 

Kas astuksid ka ise näitlejana üles mõnes enda kirjutatud näidendis? Kindlasti mitte. Eelistan olla kulisside-tagune niiditõmbaja. Küll aga on suurepärane tunne vaadata autorina enda kirjutatud lugu lavastusena. Sellisest elamusest sain osa möödunud jõulude ajal, kui vaatasin Kärdla Lasteaias jõulunäidendi "Nõiutud metsa saladus" lavastust. Oli huvitav kogemus. 

Kas mõte toppama ei jää, kui kirjutad ühte lugu mitu päeva? Üldiselt mitte. Mul on kombeks eelmistel päevadel kirjutatu üle lugeda ja vajadusel täiendada. Selle käigus tekivad juba uued seosed ja mõtted, kuidas tekstiga edasi minna ja süžeed arendada. Kirjutamine pole keeruline tegevus. 

Millisel ajahetkel eelistad kirjutada? Tegelen sellega siis, kui olen puhanud ja on aega. Päris öine kirjutaja ma pole, kuna mõte kipub siis väsima ja toppama jääma. Pigem eelistan kirjutada õhtuti, kui keset sügavat ööd. Uni on oluline. 

Kuidas leiad riigitöö ja koduste tegemiste kõrvalt aega kirjutamiseks? Märksõnaks on aja planeerimine, ega muidu polekski see reaalne. Kiiremad ja lühema tähtajaga asjad tuleb kõigepealt valmis teha, vähem kiired jäävad oma järge ootama. Enamasti jääb kirjutamine siiski nädalavahetustesse, kuid vahel kirjutan ka nädala sees üht-teist. 

 Oled üksjagu kolinud. Milline paik on elamiseks olnud kõige kodusem ja hingelähedasem? Eks ikka sünnikoht Põlvamaal, kuid samuti sobib mulle Hiiumaa, mis on mind kirjutama inspireerinud. Mulle meeldib hiidlaste soe huumor ja abivalmidus. Tunnen end Hiiumaal ja hiidlaste keskel hästi. Küllap ma hingelt hiidlane olen. 

Kas mäletad, millal käis see klõps, et nüüd hakkan kirjutama? Mäletan päris hästi. See juhtus viis aastat tagasi ühel hallil sombusel novembrikuu päeval, mil jäin eneseotsingu üle mõttesse. Siis tekkiski idee proovida romaanikirjutamist. Aega mul tookord oli. Nõnda sündis "Keteriin Salaaias" 1. osa käsikiri. Sellest hetkest olengi praktiliselt igal vabal võimalusel kirjutanud. 

Kui kaua kirjutab kirjanik ühte raamatut? Oleneb suuresti autorist ja kirjutatavast žanrist. Mõni autor võib andmeid koguda ja kirjutada ka 10 aastat. Minul valmib käsikiri reeglina kiiresti, maksimaalselt 1,5 - 2 kuuga. On olnud aastaid, mil olen välja andnud 3 raamatut. Põhitöö kõrvalt jõuan praegu muidugi vähem. Ega väljaantud teoste maht polegi tegelikult oluline, pigem loeb ikka kvaliteet, mida tahan hoida ja edasi arendada.

Oled siiani esinenud peamiselt suurearvulise publiku ees. Meid on täna siin koos nii vähe... Ega siis inimese väärtus sellest ei vähene. Pigem võimaldab väikesearvulisem publik end kõigil kodusemalt tunda, annab võimaluse rohkem küsida ja autoriga parem kontakt saada.

Jah, ega tagareast üle saali ju küsida julgekski! Kas oled kirjutanud ka tõsielulisi lugusid? Inimestele meeldib ikka lugeda seda, mis on päriselt juhtunud. Jah, olen. Näiteks veebruarikuises ajakirja "Saatus&Saladused" novellis "Talvenägemus Tartumaal" ei muutnud ma isegi tegelaskujude nimesid, kuigi tavaliselt teen seda. Seekord millegipärast tahtsin säilitada algupärast kuju. Keegi pole mulle õnneks siiani vihast kirja saatnud. (publik naerab) Loos aset leidnud sündmused on ka päriselus juhtunud. Matkasin oma sõbranna ja seltskonna poolvõõrastega talvises metsas ja ööbisin metsamajakeses. Inimestevahelistele suhetele keerasin muidugi kõvasti värvi ja vinti juurde, aga üldjoontes leidsid kirjeldatavad sündmused tõepoolest aset. 

Kas autor peab ise ostma enda raamatud? Kindlasti mitte. Reklaami ja turustamise eest hoolitseb kirjastus. Autor võib muidugi sellele kaasa aidata oma esinemistega. Tavaks on, et kirjastused annavad autorile kirjastatud teose tasuta autorieksemplare, tavaliselt kümme tükki, mida siis autor saab jagada oma lähedastele või niisama kinkida. 

Mille eest autoril siis maksta tuleb? Kirjutamine ei nõua muud kulu, kui arvuti olemasolu. Et siis elektri eest, mida laptop võtab. (naerab) On ka kirjastusi, kes soovivad käsikirju paberkandjal. See on mõnevõrra kulukam ja üsnagi tülikas. Tavaliselt tahavad just romaanivõistlusi korraldavad kirjastused käsikirja välja trükituna. Senini olen kõik tegemised siiski failitsi korda saanud aetud. Erandiks oli siis „Martin Greeni juhtum,“ mis sai kirjutatud romaanivõistluse tarbeks ja millele kulus hea hulk paberit, et käsikiri kolmes eksemplaris välja trükkida. Eelistan mõelda roheliselt.  

Ega kirjanik oma tööga vist siiski päris ära ei ela? Eks see ole iga loomeinimese unistus oma loomingust elatuda. Eestimaal, kus lugejaskond väike, on see mõnevõrra keeruline, kuigi mitte ilmvõimatu. Selleks peaks muidugi päris tipus olema. Oleneb muidugi ka inimese vajadustest. Kui elaks, siis pühenduksingi jäägitult kirjutamisele. See on ainus tõeline, mida tegelikkuses teha tahan. 

Kuidas pere kirjutamisse suhtub? Igati hästi ja toetavalt. Eks ma tänu neile kirjutatud olen saanudki. Ei ole jäänud ka muu elu elamata. Jõuan töö kõrvalt õppida, reisida ja aias kõpitseda. Kuigi mõtted keerlevad ka siis tihti kirjutamise ümber.


Missuguseid jooni pead enda iseloomu tugevaimateks külgedeks? Küllap töökust ja visadust. Sihikindlust alustatu ka lõpule viia. Mulle pole kunagi meeldinud lõpetamata asjad. Ega kirjutamine peale elava kujutlusvõime, hea emakeeleoskuse ja tahte asjaga tegeleda suurt muud nõuagi, kui järjepidevust ja suurt keskendumisvõimet. Hea suhtlemisoskus ja rõõm tehtava üle tuleb ka kasuks. Kui kirjutan, kirjutan alati emotsiooniga. Tuimalt tehtaval asjal pole jumet. 

Mis on edasised plaanid?

Sel aastal näeb trükivalgust veel üks lasteraamat „Sirelini kümme katsumust“, mida võiks defineerida Keteriini lugude mõttelise järjena. Tegu on siiski täiesti iseseisva teosega, mis on palju kompaktsem, lühem ja väga fantaasiarikas. Valmis on saanud ka novellikogu „Õnn algab homme“ käsikiri, mis sisaldab kolme viimase aasta lugusid, mida olen igakuiselt kirjutanud ajakirjale „Saatus&Saladused.“ Nüüd on idee panna need ühtsete kaante vahele. Jääb ka endale ilus mälestus tehtud tööst.

Foto: Joel Robison Photography