Ilmunud on novell "Laud kolmele"

Meeldiva üllatusena terendas veebruarikuu viimasel päeval mu postkastis juba värske ”Saatus&Saladused” märtsinumber. Poelettidele peaks ajakiri jõudma homme, märtsikuu esimesel päeval. Kaante vahelt leiab ka mu novelli ”Laud kolmele,” mis sai õnnelike asjaolude kokkulangevusel kirja pandud juba jaanuarikuus.

Looks ideed otsima hakates võtsin taaskord ette oma kunagi pooleli jäänud romaani käsikirja, et sealt inspiratsioonisädet leida. Arvasin piisavalt heaks kasutada sealt ühte väikest katkendit hetkest, kus loo peategelane, segaduses ja löödud Mailiis, kes lootis oma inimpelgliku ja tõredavõitu kaasaga veeta mõnusat õhtut ja tähistada oma sünnipäeva, satub veidrate olude kokkulangevusel hoopis ekskallima korterisse. Mulle meeldis ekskallima korteri sisustuse kirjeldus, mis kätkes endas läbinisti valget, puhast õhulist tooni, millele pakkus groteskset kontrasti kõigest üksainus ese – aknalaualt õue vahtiv robustne tumesinine, kunagi kingiks viidud klaasvaas.

Oma raskepärases robustsuses ei sobinud see sinna karvavõrdki, seetõttu üllatusin pisut, et mees seda, hoolimata oma täiuslikust disainitunnetusest, endiselt nähtaval kohal hoidis.

„Sul on see alles?“ imestasin.
„Miks ei peaks?“ lausus Hanno ja lükkas juuksed mu kaelalt ära.

Naaldusin lähemale ja hingasin joobnuna sisse seda kerget värsket kvaliteetlõhna, mis meest oreoolina ümbritses. Mu eneseteadvust kõditas meeliülendavalt teadmine, et kõik need aastad, mil ma end Märdiga asjatult leida üritasin, oli Hanno mind oodanud.

Saatus&Saladused lk. 18-20

Kõik muu selle sisekujundusstseeni ümber lõin mõistagi uueks. Nii inimsuhted, olukorrakirjeldused kui ka tegelased, mis kokkuvõtvalt saigi kompaktse novellina välja mängitud. 

Pealkiri ”Laud kolmele” sisaldab irooniat, suhtekolmnurka, kus kolmas on loomulikult üleliigne, seda muidugi täiesti enda teadmata. Mõistagi pole kõik kaugeltki nii lihtne, nagu Mailiis näha loodab.

Põgusalt puudutan ka peresuhteid. Miks helge pea ja paljutõotava tulevikuga naine valib endale kaasaks selgrootu ja mugavust armastava tõreda ning laisa kodulooma, kes alatasa ümmardamist ootab ega oma sarnasuse varjugi selle väimehe kuvandiga, kellena Mailiisi dokrorikraadiga ja haridust väärtustavad vanemad teda näha tahaksid? Mida on Märdil pakkuda Mailiisile ja miks naine sünnipäevaööl oma ekskallima uksele klopib, sellest loe ajakirja värskest märtsinumbrist!

Foto võtsin veebist.