Terve
eilse lõpetasin ajakirja oktoobrinumbri jaoks novelli. Tänase
hommikupooliku kirjutasin lasteraamatut. Nüüd on sellest valmis
kuus peatükki. Võimalik, et homme jõuan veel kirjutada ühe,
vähemasti nii olen plaaninud. Kümme peatükki valmis kirjutada pole
iseenesest mingisugune probleem, probleemiks on pigem aeg, mis
tiksub järjepanu halastamatult kuklasse, meenutamaks, kui vähe teda
ikkagi on. Võib-olla pean hakkama tegema mingeid valikuid, sest
kõike (põhitöö, ülikool, kirjutamine, käsitöö, aed, kodu,
pere, lemmikloomad, vabas õhus liikumine, mingisugune isiklik aeg ka
endale, mil tahaks lihtsalt telekat vaadata või lugeda) ei ole reaalne
jõuda. Kirjutamine jääb prioriteediks igal juhul. Seni oli suureks abiks puhkus, tänu millele jõudsin omadega
enam-vähem graafikusse. Vähemasti olen momendil märksa puhanum ja taastun
kiiremini.
Oleksin seitsmenda peatüki võtnud ette ilmselt juba täna, vähemasti alustanud, ent pere otsustas, et on suvelõpu üks viimaseid ilusaid ilmasid ja tunduks mõttekas teha üks pikem väljasõit. Igal suvel oleme vähemalt korra käinud Ristna Lõunaneemel, kus asub üks erakordne rand, silmapiir vetevälja kohal avar ja lõputu. Suve lõppu – eks ta augustikuu lõppemisega sümboolselt siiski saab otsa – peab ju mõtteliselt tähistama ja viimaseid sooje hetki nautima, nii vähe-palju, kui neid parasjagu on. Seega läksin kaasa ega kahetse sellest üht ainumatki viivu. Oli imeilus! Laine mürises ja kohises valgete vahupallidena randa ja ega ujumisest midagi välja ei tulnudki, vee jõud oli meeletu ja meri ise kaugel ujumissõbralikkusest. Kuid Ristna puutumatu (ürg)loodus iseenesest oli ülev ja ääretult rahustav. Hiljem leidsime ujumiseks õnneks pisut väiksemate vahuvoogudega ranna, üllatavalt sooja veega veel pealegi.
Mina pildile ei jäänudki, sest eelistan enamasti ise pilti teha. Pildistamisolud olid nigelavõitu - pimestav päike, tuul, õhus heljuv liiva- ja veepritsmepuru, lakkamatult näo ees lendlevad juuksed. Seetõttu tegin kaadreid palju ja erinevate programmidega, et ehk jääb mõnegagi silmapiir otse ja valgus talutav. Paremik ülesvõtetest on siin.
Oleksin seitsmenda peatüki võtnud ette ilmselt juba täna, vähemasti alustanud, ent pere otsustas, et on suvelõpu üks viimaseid ilusaid ilmasid ja tunduks mõttekas teha üks pikem väljasõit. Igal suvel oleme vähemalt korra käinud Ristna Lõunaneemel, kus asub üks erakordne rand, silmapiir vetevälja kohal avar ja lõputu. Suve lõppu – eks ta augustikuu lõppemisega sümboolselt siiski saab otsa – peab ju mõtteliselt tähistama ja viimaseid sooje hetki nautima, nii vähe-palju, kui neid parasjagu on. Seega läksin kaasa ega kahetse sellest üht ainumatki viivu. Oli imeilus! Laine mürises ja kohises valgete vahupallidena randa ja ega ujumisest midagi välja ei tulnudki, vee jõud oli meeletu ja meri ise kaugel ujumissõbralikkusest. Kuid Ristna puutumatu (ürg)loodus iseenesest oli ülev ja ääretult rahustav. Hiljem leidsime ujumiseks õnneks pisut väiksemate vahuvoogudega ranna, üllatavalt sooja veega veel pealegi.
Mina pildile ei jäänudki, sest eelistan enamasti ise pilti teha. Pildistamisolud olid nigelavõitu - pimestav päike, tuul, õhus heljuv liiva- ja veepritsmepuru, lakkamatult näo ees lendlevad juuksed. Seetõttu tegin kaadreid palju ja erinevate programmidega, et ehk jääb mõnegagi silmapiir otse ja valgus talutav. Paremik ülesvõtetest on siin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar