Lasteraamatu kirjutamine edeneb

Tahaksin öelda, et lasteraamatu kirjutamine edeneb ja ilmselt see edenebki. Kolm peatükki on juba valmis, iga päev kirjutasin ühe. Mitu neid kokku tuleb, ei tea täpselt veel. Sarja olen varemgi kirjutanud, aga seekord on teistmoodi. Turvaline kindla peale minek, olles juba ette ära ostetud. Ma väga ei kiirusta ka, teen, nagu tahtmist on. Kuna täna on puhkuse viimane päev, ei ole ma päris kindel, kas üldse tahan kirjutada neljanda peatüki. Istusin aias ja lugesin Evald Hermaküla armastuskirju Riinale. Hea ja hingekosutav lugemine. Sõnadesse valatud armastus on alati ilus. Seda enam, et kõike tõelist ja ehedat jääb maailmas üha vähemaks. Päike, pilved, tuul, viimased õitsevad suvelilled, peletan eemale sügisnukruse maiku. Sügise saabumisest pole tegelikult lugu. Eks ta ole samuti isemoodi ilus.

Puhkus on olnud ja läinud, selles on palju olnud. Võib-olla rohkemgi, kui näiliselt neljakümne kahte päeva mahub. Võiks öelda, et kõik on saanud tehtud, mis plaanipäraselt sellesse mahtuma pidi. Reiski osutus eeldatust palju meeldejäävamaks. Avastasin, et olen poolkogemata ja enda teadmata toonud aeda väärtusliku dekoratiivravimtaime - punase päevakübara. Tegelikult isegi kahte erinevat värvi taime - tumepunase ja roosa. Aiandis oli taimel pisut teine nimi, seetõttu oli hilisem üllatus suur.  Et see ongi see, mida apteegis hirmkalli ja hinnalise tinktuurina müüakse. Tegin seda eile ise. Valitud õitest, talviseks külmarohuks. Astelpajusid, neid tublisid gripiennetajaid, nagunii see aasta jälle ei ole. Ilmselt nurisevad natuke ikka veel, et taevasse kasvata vohavaid oksi paar aastat tagasi natuke kärpisin. Küll nad kosuvad. 

Tänane päev võiks olla selline, et veedan selle süümepiinadeta täpselt nii, nagu endale kõige rohkem meeldib. Aeg iseenda jaoks. Puhas luksus. Seega olin varahommikust saadik õues päikese käes ja lugesin. Vaatasin, kuidas taimed tuules kiiguvad. Tundsin, kuidas soe iil, milles juba natuke sügise lõhna, mööda vihiseb. Mõtlesin, et palgatöö on loomingulise potentsiaaliga inimese jaoks ikkagi paras jama. Kirjutamiseks peab leidma aega kõige muu kõrvalt ja tihtipeale väsinuna. See on omamoodi frustreeriv, kuna iseenesest mõistetavalt tahaks kogu oma vaimse ressursi koondada kirjutamisele. Aga saan hakkama, nagu alati olen saanud. Raamatuid on sellegipoolest ilmunud omajagu. Kuidas küll jõudsin, ega isegi tea. Ju oli tahtmine lihtsalt nii suur. Me keegi ei saa elada täpselt sellist elu nagu tahaksime. Piisab ligilähedasestki.