Lugu näkist, kes sai inimeseks

"Näkitüdruk" Heljo Mänd

Eilses hommikuõhus oli päikesepaistet. Lilli, nii palju kallistusi. Valge šokolaadi-toorjuustu-vaarikatordi hõrku maitset. Pikki jutuajamisi, milles helendas rahu. Sõnu, mis sõpradena paitasid. Paigutasid mu maailma tagasi õigele kohale. Andsid teadmise, et võin südamerahuga olla eelkõige mina ise.

Võib-olla oli see lihtne lastejutt, mida tööl mudilastele unejutuks lugesin, mingil moel sümboolne. Sõnad, mis jäid õhku helisema, seintelt vastu kajama. Lugu vesiroosipärja ja konnakarbikeega roheliste juustega näkist, kes ihkas saada inimeseks. See ei tulnud kergelt ja tihtipeale küsis ta endalt, miks üldse. Elu näkinagi on piisavalt erakordne ja rahuldust pakkuv. Võib-olla arvas ta, et inimese-staatus annab talle mingil moel lisaväärtust juurde. Sitkust, meelekindlust. Kõik see tuli ajapikku ja sammhaaval. Oskus lahti lasta sellest, mille muutmine pole meie võimuses. Ignoreerida negatiivset ja näha head. Tegelikult ootab seda ju igaüks. 
Määrav pole eales see, mis juhtub, vaid see, kuidas sellesse suhtume. Ka lõplikkus võib olla ilus, omal moel.

Kuid see muistne loetud mõistujutt, mis veel tänagi minus vastu kumiseb? Kas see inimeseks hakanu saab veel kunagi rohejuus-näkiks tagasi? Üksildaseks vetepiigaks, kes igatses midagi määramatut? Me keegi ei saa eilsesse minna. Ja mine tea, võib-olla pole seda vajagi. Võtame kaasa tänased tugevused ja vaatame pigem homsesse. Aitäh, Hiiu Valla Lasteaed!

Pääsukesed "Pääsukeste" rühmalt