Valminud
on oktoobrilugu "Surm tuleb hiilides", mis on järjeks nüüd kohe-kohe septembri algul ilmuvale novellile "Päikeseloojangul Brestis".
Kasutasin vaba päeva kirjutamiseks, nagu oligi plaanitud. Lämbes toapalavuses mõtteid ja kujutluspilte sõnadeks vormida oli muidugi omaette katsumus, aga põhiline tingimus, et lugu sünniks - piisavalt vaba aega ja rahulik omaette olemine - oli olemas ja see ongi alati peamine. Kunagi arvasin, et ma ei kirjuta eales ühtegi krimilugu, kuna see tundus nii võimatu ja keeruline, aga üha enam tundub, et võin kirjutada ükskõik mis žanris. Lugu ise sündis mängleva kergusega, seega on võrdlemisi tore tõdeda teatavat isiklikku kirjanduslikku arengut, mis on küllap ka loomulik asjade käik, kui kirjasulg pidevalt vahe hoida. Mis iganes kirjatükk saab lõplikult valmis alles siis, kui mul endal tekib teksti suhtes hea kindel tunne ja teadmine, et kõik faktid on loogiliselt paigas ja mitmeid kordi läbi mõeldud, algus ja lõpp omavahel kokku viidud, kogu tekst moodustab kompaktse terviku. Samas on see kõik suuresti ka tunnetuse küsimus, kui loo vastu tekib autorina teatav armastuselaadne tunne, soe kiindumus, sõnades on kandvust, kirge, jõudu, energiat ja huumorit ,mis moodustab lugejale suunatud intensiivse sõnumi, on novell saatmisküps. Kui ma ise jään kirjutatava suhtes leigeks, pole kunagi ka tegemist hea tekstiga. Seega peab kirjutatav mind ennast üleni haarama. Kui mul on loo sees hea ja tore, on seda ka lugejal. Autori intensiivsus kandub edasi lugejani ja ta on võimeline tundma kõiki neid emotsioone, mida midagi kirjutades.
Novelli endaga saab tutvust teha oktoobrikuus, ikka ajakirjas "Saatus&Saladused". Septembrinumbris alanud krimilugu "Päikeseloojangul Brestis" saab oktoobris pingelise ja põneva lõpu. Lugu inimlikust vastupidavusest ja erakordsest ellujäämisinstinktist, mis võib panna tegema meeleheitlikke tegusid.
Pilt: FB
Kasutasin vaba päeva kirjutamiseks, nagu oligi plaanitud. Lämbes toapalavuses mõtteid ja kujutluspilte sõnadeks vormida oli muidugi omaette katsumus, aga põhiline tingimus, et lugu sünniks - piisavalt vaba aega ja rahulik omaette olemine - oli olemas ja see ongi alati peamine. Kunagi arvasin, et ma ei kirjuta eales ühtegi krimilugu, kuna see tundus nii võimatu ja keeruline, aga üha enam tundub, et võin kirjutada ükskõik mis žanris. Lugu ise sündis mängleva kergusega, seega on võrdlemisi tore tõdeda teatavat isiklikku kirjanduslikku arengut, mis on küllap ka loomulik asjade käik, kui kirjasulg pidevalt vahe hoida. Mis iganes kirjatükk saab lõplikult valmis alles siis, kui mul endal tekib teksti suhtes hea kindel tunne ja teadmine, et kõik faktid on loogiliselt paigas ja mitmeid kordi läbi mõeldud, algus ja lõpp omavahel kokku viidud, kogu tekst moodustab kompaktse terviku. Samas on see kõik suuresti ka tunnetuse küsimus, kui loo vastu tekib autorina teatav armastuselaadne tunne, soe kiindumus, sõnades on kandvust, kirge, jõudu, energiat ja huumorit ,mis moodustab lugejale suunatud intensiivse sõnumi, on novell saatmisküps. Kui ma ise jään kirjutatava suhtes leigeks, pole kunagi ka tegemist hea tekstiga. Seega peab kirjutatav mind ennast üleni haarama. Kui mul on loo sees hea ja tore, on seda ka lugejal. Autori intensiivsus kandub edasi lugejani ja ta on võimeline tundma kõiki neid emotsioone, mida midagi kirjutades.
Novelli endaga saab tutvust teha oktoobrikuus, ikka ajakirjas "Saatus&Saladused". Septembrinumbris alanud krimilugu "Päikeseloojangul Brestis" saab oktoobris pingelise ja põneva lõpu. Lugu inimlikust vastupidavusest ja erakordsest ellujäämisinstinktist, mis võib panna tegema meeleheitlikke tegusid.
Pilt: FB
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar