Lugu ennast võib pidada üheks viimase aja kõige omanäolisemaks. Ühelt poolt oli mul erakordselt tore ja vaheldusrikas seda kirjutada, teisalt on tegu sootuks erineva žanriga, mida olen seni viljelenud. Seega, tegemist on pesueht kriminulliga, milles leidub kõike, alates kiiretest autodest, surmavatest relvadest, piltilusatest kurikaeladest ja eluohtlikest olukordadest. Minul oli lõbus seda kirjutada, loodetavasti teil põnev lugeda. Midagi labast, stampset ja klišeelikku novell endas ei sisalda, pigem on tegu omamoodi psühholoogilise sisekaemusega, mälukaotusega peategelase meeleheitliku katsega jõuda selgusele temaga lähiminevikus toimunus.
Ja toimunud on palju. Kuum tolm, õhtune roidumus, maha sõidetud pikk tee, ümberringi võõrad inimesed, võõrad elud, toidupalu otsivad ja ringi keksivad tuvid tänavakividel, väsinud moega äärelinnakohvik, kokkulepitud kohtumispaik, kus oodata olulist võtmeisikut. Nõnda see lugu hargnema hakkaski. Kõige esmalt lavastuski mu meeltes täpipealt selline mälupilt, mille ümber koondus hiljem ülejäänud lugu, hargnedes psühholoogiliste sugemetega põnevikuks.
Eret leiab end enam-vähem keset kaost, imelikes riietes ja paljaks pügatud peaga, käes veider plekkpurk, mille sisust tal õrna aimugi pole. Ometi määrab just see, mida ta tema valduses olevaga peale hakkab, tema enda saatuse ja edasise käekäigu. Ka selle, jääb ta üldse ellu või ei.
Pilt: FB
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar