Kuidas sündisid fotod minust projekti "Kirjanik ja tema keskkond" tarbeks

Kümme minutit puudus õhtul kella seitsmest, kui mu õueväravasse veeres hall võõras auto ja jäi sinna seisma. Kultuuriloolise Arhiivi juhataja Vilve Asmer ja muuseumi fotograaf Alar Madisson olid kohale jõudnud. Vihm trummeldas vastu muru, põõsaid, majakatust ja kõnniteed. Otsustasin, et ma ei ole absoluutselt häiritud ebasobivatest ilmastikuoludest, vaid võtan olukorrast parima võimaliku. Haarasin varnast vihmavarju ja tõttasin tulijatele vastu. Olin jõudnud ennast täpselt õigeks ajaks valmis sättida ja polnud ka peale tööpäeva kuigivõrd väsinud, mis on vähemasti minu puhul piltide õnnestumise seisukohalt väga oluline. 

Pakkusin Vilvele varju ja nii me seisime keset õue ladiseva vihma käes, ees ootamas fotoseanss "Kirjanik ja tema keskkond". Tajusin, kuidas tulija pilguga mu nägu kompab, võib-olla inimlikust uudishimust, võib-olla ka professionaalsest huvist, kuidas paremat kaadrit saada. Võib-olla ka nii, nagu üks tundmatu vaatab teist, püüdlusega näojooned meelde jätta. Olime seniajani vahetanud vaid meile ning siis, kui neil esimese hooga tulek ei õnnestunud aastal 2014, saatnud arhiivifoto tarbeks ühe varasema foto endast õitsvate õunapuude taustal, mida enamasti endast jagamiseks olen kasutanud. Nii et sutsu ta mind siiski teadis, ka nägupidi. Vilve oli esmapilgust meeldiv ja nagu hiidlased ikka, läksin sujuvalt üle "sinale", kuna see tundus vahetu, loomulik ja eesootavale igati kasuks tulev. Selle vastu polnud tal mõistagi midagi. 

Olin õue paigutanud toreda eestiaegse, ümmarguse, tumedaks peitsitud diivanilaua ja samast ajastust pärineva tooli, mida ma kunagi hoole ja armastusega restaureerisin. Kavatsesin lauale kunstipärasesse hunnikusse sättida kõik oma ilmunud kaksteist ilukirjandusteost, ise istuda toolil, taustaks lopsakas tumepunane põõsas. See pilt jäi muidugi vihma tõttu tegemata, kuid sai hulga teisi ja kindlasti mitte kehvemaid. Mõistagi võib seesuguse pildi teha millalgi hiljem, kui jälle pisut pidulikumat sättimist on.
Alustasime fotoseansiga ülakorruse elutoas. Vihma tõttu oli valgust vähe ja fotograaf seetõttu esiotsa pisut rahulolematu. Proovis nii- ja naasuguseid objektiive, mida tal oli suur kotitäis, polnud rahul piltidele jääva lambivalgusest tuleneva kollaka varjundiga. Pildistasime, samal ajal rääkisin Virvega juttu. Kummaline, et mõne võõraga võib end esmahetkest tunda koduselt ja hästi, teisega ei saa aga peale pikki püüdlusigi normaalset lauset vahetatud. Jutt sujus ja pildistamise protsess iseenesest ei tekitanud minus mingeid tõrkeid. Ilmselt tuli mul lahti saada pisut pingutatud ja püüdlikust naeratusest näol ja ette riputada loomulikum ilme. Hea meel oli mul igal juhul, et saan endalegi mõne korralikuma ülesvõtte, täiesti tasuta pealegi. Seetõttu oli külalistest suur rõõm, et selline tore võimalus ise koju kätte tuli.

Lõpuks kolisime alla söögituppa, kus söögilauda ilmestas vaasis trooniv suur sügisene pihlakapuhmas. Olin selle sinna pistnud täiesti ettekavatsematult, lihtsalt meeleolu loomiseks, otsese kavatsuseta selles toas pilte teha, aga fotograaf otsustas selle ilmeka elemendi ka fotode juures ära kasutada. Usun, et just seal tuligi soovitud kaader, mida ta nii pikalt püüdis, taust mõnusalt udune ja mina profiilis aknast välja vaatamas. Paar ülesvõtet sai tehtud ka koos mu suure lemmiku, briti lühikarvalise kassi Dylaniga, kes on vahepeal nii suureks toredaks paksuks muutunud. Kass hakkas vahepeal teises toas rahulolematuks muutuma ja välja kippuma. Võtsin looma sülle ja nii ta pildile jäigi. Ega ta külaliste üle suurt muidugi rõõmustanud, kuna ta kassiplaan nägi ette hoopis muud kui profifotograafi tähelepanu orbiiti sattumine, aga kuidagi soostus ta siiski olukorda välja kannatama. 

Lõpuks jäi rusuvavõitu vihmaladin üle ja juhust kasutades tegime ka mõned õuepildid aiamajas, pisut loomulikuma valguse käes. Olin riietunud musta toppi, lühikesse musta, volangilise kraega liibuvasse kampsunisse ja pikka satsilisse seelikusse, eheteks kuukivist ripatsiga hõbedane kett ja kuukiviga hõbesõrmus. Kampsuni nööbid sattusid üpris juhuslikult hõbedaga sama tooni. Kokkuvõtvalt olin selline tagasihoidlikult mõjus, nagu ma enamasti olla eelistangi. Õnnepalu kombel ma kummikuid jalga tõmmata ja peenrale kurke korjama minna ei tahtnud, kuigi isikupärane seegi ja kindlasti said needki väga meeleolukad ja kirjaniku olemusele omased pildid.
Selle pildistamisega oli üldse nii, et mingi hetk taipasin hoolega näole manatud viisakast naeratusest lahti lasta, keerasin pea kergelt profiili ja suunasin pilgu objektiivi musta silma sisse vaatamise asemel hoopis aknast välja. Taipasin, et see oli õige, nii pääses ka mõtlikum pool minus esile ja küllap jäi ka pildile. Fotod lähevad arhiveerimiseks kultuuriloolise arhiivi fotokogusse ja võimalik, et kunagi sünnib pildimaterjalist ka raamat. Nüüd jääb üle oodata valminud ülesvõtteid, küllap jagan teiegagi mõnda. 
Tõeliselt suur tänu tulemast, armas Vilve! :)