Katkend septembrinovellist "Päikeseloojangul Brestis"

Heakene küll. Siin ma siis istun ja hoian seda tobedat plekktopsi peos. Mul pole aimugi, mida sellega peale hakata. Libistan sõrmedega üle paarimillimeetrise siilipea. Olen kindel, et kunagi olid mul pikad juuksed. Miks ma need maha lõigata lasin? Kummaline.
Maran pidi tulema poole tunni pärast. Seda ma tean. Võib-olla on see ainuke asi, mida ma üldse tean. Ootan, kuigi mul pole kellaajast õrna aimugi. Kes see Maran üldse on?
Teadmatus rõhub.
Inimesi voorib mööda. Mõni neist vaatab mind veidra pilguga. Vahet pole. Ma ei viitsi isegi välja mõelda põhjust, miks vahitakse.
Plekktops mu sõrmede vahel muutub ajapikku sutsu raskemaks ja annab sellega oma olemasolust jälle märku. Mis seal sees on? Mul pole mingit aimu. Kas ma pidin selle Maranile andma? Uurin topsi iga külje pealt. Tavaline hall plekk. Tootjanimi puudub. Kaane peal on ähmaselt näha mingid tähed. Vist „E“ ja „I“. Aga viimane võib vabalt ka „L“ olla, sest punane värvikiri on maha kulunud. Peaaegu kustunud. Raputamine ei anna tulemust. See, mis seal sees, on ilmselt kas tihkelt kinni või nii õhuke, et ei anna oma olemasolust aimu. Mingi paberitükk? Mingi kood? Mingi sõnum kellelegi? Ma ei suuda isegi välja mõelda põhjust, miks peaksin edastama sõnumi säärasel veidral moel. Kordades lihtsam oleks võtta telefon.
Koban taskud läbi. Telefoni pole. Tegelikult olen päris kindel, et mul oli telefon. Siis, kui ma veel mäletasin. Miks ma istun selles nõmedas pargis, seljas imelikud riided ja hoian käes topsikut? Kust ma selle sain? Põrgut küll, mitte miski ei meenu.
„Eret!“ ütleb korraga kellegi vaikne nõudlik hääl. Pööran pead. Kas see on minu nimi? Eret? Mul võib vabalt olla mingi teine nimi. „Eret“ kõlab nii võõralt, mulle mitteomaselt. See ei saa olla mu pärisnimi.
Vaatan otsa punaste juustega naisele, kelle heledat nahka katab ühtlane pruun tedretäpikiht. Isegi tema huuled on täpilised. Naisel on seljas lühike säbrumustriline suvekleit, jalas tolmukorraga kaetud vanad saapad. Kuidagi vastuoluline. Pilk punapea silmis on tungiv, sääred lihaselised ja tugevad, nagu oleks tegu pikamaajooksjaga.
„Eret,“ kordab ta jälle. „Maran ei saanud tulla. Ma viin su ise kohale.“
Vahin naist endiselt. Kas ma peaksin teda usaldama? Tajun tema olekus kerget kärsitust. Naine on võõras, kuigi mitte otseselt ebameeldiv. Vean end vastu tahtmist püsti.
„Kuhu me lähme?“ küsin, saamata mitte mingisugust vastust.
„Kiiremini,“ ütleb ta ainult ja vaatab vilksamisi kontrollivalt ringi. „Peida see ära.“
„Mis asi?“
„See, mida sa käes hoiad.“
Heidan nõutu pilgu plekktopsikule. Mul on tunne, nagu oleksin sattunud spioonifilmi.
Kuhu peita asjandus, mis on võrdlemisi suur, nurgeline ega mahu mitte ühtegi taskusse? Topin eseme saamatult püksivärvli vahele. Plekktops jääb õhukese pluusi alt ebaloomulikult punnitama. Idiootki saaks aru, et peidan midagi.
Naise jaoks ei paista see probleem olevat. Ta kõnnib kiiresti, jõuan talle hädavaevu järele. Üks tänavanurk, teine, kolmas. Ta on auto peitmisega korralikult vaeva näinud. Kui me muidugi läheme autoga. Kuhu me üldse läheme?
Mingi osa minust ihkaks lihtsalt sõgedalt jooksu pista. Kuid kuhu? See tormakal sammul edasi rühkiv, kergelt hingeldav võõras naine on mu ainus pidepunkt maailmaga. Heidutav, kuid tõsi. Ma ei saa teda silmist lasta.
Lõpuks jõuame autoni. See seisab peaaegu nähtamatuna vana pöögipuu varjus. Maastur. Uus ja kallis, kuid ropult porine, nagu oleks sellega äsja korralik off-road trip maha peetud. Libisen tagumisele istmele. Nahk ja puitsisu. Tumendatud tagaklaasid. Kliimaseade lööb õhu hetkega selgeks. Ma pole nii vinge autoga kunagi sõitnud.
Naine on roolis hoopis teistsugune. Enesekindel. Osav. Kogu tema näriv närvilisus on hetkega lahtunud. Ületame korralikult kiirust. Ta on suurepärane juht. Külma närvi ja hea reaktsioonivõimega. Paaril korral satub ta liiklusohtlikku olukorda, millest tuleb välja sujuva ükskõiksuse ja ainsagi kriimuta.
„Kuhu me läheme?“ kordan küsimust.
„Varsti näed,“ pillatakse vastuseks.
See ei aita mind kuigi palju edasi. Mööda libisevad teed ja tänavad. Autod ja majad. Ma ei tunne midagi ära, ei oska ennast mitte millegagi seostada. Kas mul oli peapõrutus? Meelde ei tule avarii ega kukkumine. Ma lihtsalt ei mäleta.

Uurin uuesti plekktopsi. „E“ ja „I“ on endiselt häguselt näha. Kuna mul pole nagunii mitte midagi teha, vahin seda veidi hoolikamalt. Vist ka „P“. Või on see hoopis „R“? Juurdlen tähekombinatsiooni üle ega jõua omadega kuhugi. Mõistatused pole minu pärusmaa.

Tee on pikk. Väsimus laskub pikkamööda minu peale nagu jahe raske tekk. See on kutsuv. Hetke pärast ma juba magan.

Täispikk lugu septembrikuu ajakirjas "Saatus&Saladused".
Foto: FB