Hilissuvine fotosessioon "Kirjanik ja tema keskkond" minu koduaias

See oli tegelikult juba septembris, aastal 2014, kui Eesti Kultuuriloolise Arhiivi juhatajal Vilve Asmeril oli plaan tulla koos muuseumi fotograafi Alar Madissoniga Hiiumaale pildistama. Nad on mitmeid aastaid tegelenud projektiga "Kirjanik ja tema keskkond", mis tähendab kirjanike, luuletajate, tõlkijate ja kirjandusteadlaste pildistamist ning nende fotode arhiveerimist kultuuriloolise arhiivi fotokogusse. Nad peavad seejuures oluliseks asjaolu, et pildistatav ise määrab koha, nn oma keskkonna, kus ta tunneb end kõige kodusemalt ja harjumuspärasemalt. Planeeritud reis Hiiumaale, kus veel teisigi pildistamata kirjainimesi, sai teoks Kulka toel aasta 2016 augustis.
Tänaseks on pildistamas käidud peaaegu kõikjal üle Eesti ning väliseesti kirjanikke ka Rootsis, kokku umbes 300 kirjainimest. Virvet ja Alarit on kutsutud kodudesse ja koduaedadesse, suvilatesse, töökohtadesse, raamatukogudesse, kohvikutesse, linnatänavaile, parkidesse ja mujale. Kaalusin pildistamiseks erinevaid paiku Kärdlas, kuid jäin lõpuks siiski oma koduaia juurde, kuna siin on ruumi ja võimalusi küllalt, aed õnneks veel hilissuviseselt ilus ja õiteküllane.

Tund aega väldanud fotosessioon leidis aset teisipäeva õhtul, 16. augustil. Kuna ilm sattus olema vihmane, sai enamus pilte tehtud toas, erinevates ruumides ja lõpuks, vihma vahepeal, ka aiamajas. Päeva esimeses pooles käisid nad pildistamas Tõnu Õnnepalu ja kurtsid, et isegi GPSil õnnestus nad metsade vahele ära eksitada. 
Minu meelest on suurepärane kogu asja juures veel see, et fotograafeeritavad saavad kõik fotod endale koos fotograafi lahke loaga pilte kasutada nii isiklikuks otstarbeks kui ka sotsiaalmeedias levitamiseks, kui pildi allikale nõuetekohaselt viidata. Selles mõttes oli see sessioon tänuväärt ettevõtmine ka minu enese jaoks, sest profifotograafi koju kutsuda pole ma seniajani tahtnud ega viitsinud, kuid aeg-ajalt on hädasti tarvis mõnda kvaliteetsemat pilti endast milleks siis iganes. Peamiselt mõnele kirjastusele või muule koostööpartnerile saatmiseks, kas siis ilmuva artikli juurde või avaldatava raamatu tarbeks.
Virve ja Alar ise olid väga toredad ja vahetud ning kuna neil jäi kripeldama, et ilm ettevõtmist just kõige edulisemalt ei soosinud, lubasid kunagi tagasi tulla, et ka aias värvirõõmsate ilupõõsaste taustal pilte teha. Samuti oli neile erakordselt sümpaatne Hiiu olustik ja õhkkond tervikuna, mida ma, siin alaliselt juba kümmekond aastat elades, puhuti enam ei märkagi, kuna olen selle kõigega niivõrd harjunud. Fotosid ma veel näinud ei ole, kuid võimalik, et levitan millalgi siiagi keskkonda mõne õnnestunuma.