Ülikool, ma olen su päralt!

Jälle on põhjust olla õnnelik. Nii neetult õnnelik, et siia kõrvale mahub õige vähe senikogetud suuri rõõme. Kuid seda eredamad need sähvatused on. Selline tohutu rahulolu- ja uskumatuse tunne. 

Ega ma takkajärgi teagi, mismoodi see täpselt juhtus. Mõtlesin, et mis seal´s ikka. On suvi, on puhkus, aega mul on. Lähen lihtsalt kohale. Nagunii tahtsin pealinna väisata. Garderoobi värskendada ja vahelduseks mõneks päevaks teist keskkonda. Pealegi ei andnud mõte, et vähemalt üritan, muidu oleksin eneses pettunud, kui jätan võimaluse kasutamata, mulle rahu. Seega ma igal juhul pidin. Iseenda pärast. Lihtsalt. Kasvõi enesele teadmiseks, et sellest ei tule midagi välja. 

Kui juba kohal olin, tundus kõik ilus. Nii ilm kui olemine. Ma ise ka selle kõige keskel mingil iseäralikul moel. Olin justkui keegi teine inimene, keda ma veel päris hästi ei tundnud, kuigi tahtsin tundma õppida. Keegi, kes tekitas minus eneseski uudishimu. Ülikoolimaja iseenesest polnud mulle võõras, olen siin varemgi õppinud. Seda ja teist. Raamatud, mu arm. Paljuski, mis minus head, võlgnen raamatutele. See oli tõsiselt hea eriala ja õppimine täitis mind toona sulaselge rõõmuga. Kuid milleks veel üks diplom?

Aga ma tahtsin. Midagi uut ja muud. Nii lihtne see oligi. Võib-olla lihtsalt veel noor olla läbi kõige selle. Õppida, kogeda, näha, veenduda. Käia koolis ja olla üliõpilane. Võib-olla on selleks jälle aeg. Sisimas tervitasin mõtet rõõmuga. Kuigi teadsin, et see on otsus, mis muudab päris palju. Samas pole ma kunagi arvanud, et elu peaks olema seisvas vees hulpimine. Nõnda võib ajapikku käärima minna. Või sumbuda kuhugi. Mul on kombeks tihtipeale kaugusesse vaadata. Mõelda oma mõtteid ja mõnikord unistada. Tihtipeale mõtlen, mis edasi. Käesolev ei saa ju olla päriselt kõik. Mingi rahutus ei lase kunagi päriselt paigale jääda ja lõpuni rahul olla. Midagi peab olema veel... Kindlasti peab. 

Nõnda otsustasin, et heakene küll, kirjutan vähemasti selle essee valmis ja lähen minema. Tükki see mul küljest ei võta ja kirjutada on mulle alati meeldinud. Edasisse suurt usku muidugi polnud, kuid ma ei lasknud sel mõttel enda üle võimust võtta. Samm korraga, rohkem pole vajagi. Lihtsalt üks essee. Teema sobis, kirjutada oli lihtne, nagu see on alati olnud. Kuigi käsi igatses muhkliku ja sõrmede vahele sobimatu pastapliiatsi asemel arvuti siledat, jahedat klaviatuuri ja kõrvad süvenemist soodustavat taustamuusikat, mitte hiirvaikset auditooriumi, kus iseenda hingaminegi näis korraga võõras. Ühes minuga kirjutas sadu noori inimesi, kes kõik tahtsid täpselt sedasama, mida mina. Kõrgkoolidiplomit.

Mingi sisemine sund naelutas mu ka edasise suhtes paigale. Heakene küll, üks sisseastumiseksam tehtud, asi see ülejäänugi siis ära ei ole, mõtlesin. Millal see viimati oli, kui eksameid tegin? Terve igavik tagasi. Ega see mind muidugi kohutanud. Küpsemana ja elukogenenumana näib kogu maailm teistsugune ja see on erakordselt hea ja lihtsustav teadmine. Elukestvasse õppesse uskujana olen uut omandanud eluaeg, igasugu erialaseid koolitusigi on vahepeal olnud kuhjaga. Mulle meeldib olla inimestega koos. Enda teadmatagi edastavad nad tohutult informatsiooni. Riietuse, olemise, hääletooni, maneeride läbi. See kõik on omal moel hindamatu informatsiooniallikas, mida võib kasutada milleks iganes. Kasvõi selleks, et luua mõne uue novelli täisvereline ja tõetruu prototüüp. Kaua sa ikka neid välja mõtled, eks ole? Reaalsusest midagi üle võtta ja loomingusse paigutada on palju lihtsam. 

Suurt usku mul ülikooli astumisse siiski polnud, kuna puudus igasugune eelinformatsioon, mida võidakse küsida ning samuti polnud mingit ettevalmistusaega. Kui küsitakse, tuleb särada ja vastata. Või tunnistada, et ei tea. Ega muud üle jää. Keegi ei tea kõike. Kaalusin mõttes, kuidas selline situatsioon tunduks. Ei tundunud hea. Keegi ei taha end lõksu aetuna tunda. Maailmavaade, silmaring, orienteerumine kaasaja probleemides, analüüsi- ja argumenteerimisoskus, mis iganes ja kõik see kokku. Kui õppejõud tahab, oskab ta igal juhul vaiba jalge alt ära tõmmata. Piisab ka mittemeeldimisest. Ma ei vaevunud isegi juukseid värskemaks toonima, aga võib-olla olid mul lihtsalt väärtushinnangud paigas. Seisin keset hämarat koridori, ootasin oma korda ja mõtlesin, mida ma siin üldse teen? Sulaselge hullumeelsus. Tegelikult oligi see vist hetk, mis otsustas kõik. Ma ei soostunud alla andma, see pole lihtsalt mu loomuses. Kui ma juba nagunii nõnda kaugele olin tulnud. 

Kogu selle ülesmukitud õpihimulise leegioni nägemine, kes kõik olid kohale tulnud, lõi mu lootuse pehmelt öeldes kõikuma. Ühes minuga kandideeris samale erialale enam kui kaks ja poolsada inimest. Ligemale kahesajal üritajal tuli ukse taha jääda. Tundus igati loogiline, et minagi olen nende seas. See oli nagu mingi Superstaari-valimine. Meeletud inimmassid, tohutud koridorid, mis suutsid kokku tulnud rahvamassi vaid suurivaevu ära mahutada. Oli umbne ja palav. Meik sulas ja mu lootus samamoodi. 

Kui vestlus läbi sai ja ma enda järel ukse sulgesin, mõtlesin: "Appi, mida ma ometi tegin?! Ma sain ju sisse!" Ma teadsin seda juba selsamal hetkel. Ma ei tea kuidas, aga ma teadsin. Kuigi korraks polnud mul aimugi, kas ma seda nüüd tõesti tahtsingi. Nii suurt elumuutust?  Kinnitus sisetundele tuli viie päeva pärast, reede varahommikul, kui mu telefon sissetulnud kirja peale piiksatas.
"Vastuvõetav", oli Tallinna Ülikooli hinnang mu viie päeva tagusele kohalolule. Olin materjale lugenud kõigest paar tundi päev enne eksameid. Võib-olla polnudki see primaarne, kuigi aitas iseenesest kahtlemata mingil määral kaasa.

Tegelikult ka, see pole ju nali? Tahategi mind? Miks? Miks just mina selleks üliõnnelikuks väljavalituks osutusin? Suurt aimu pole mul seniajani, kuna see tundub veel praegugi nii uskumatu. Nii õnnestav.

Minna nagu muuseas proovida ja saada siise täpselt sellele erialale, kuhu soovisin.
Aitäh, Tallinna Ülikool! Ma olen su päralt. Ma olen jälle vahelduseks natuke linnainimene. Kõnnin mööda neid teid ja saan osa kõigest sellest, mida sul on mulle pakkuda, suurlinn. Kuulan autode müha ja vaatan endast mööda voolavaid inimesi. Salvestan endasse nende maneere ja olemust. Kogun inspiratsiooni. Õpin ja armastan ühekorraga.