Minu näidend "Jõetüdruku needus" peagi laval!

Õige varsti on käes 1. august ja see toob esmakordselt lavale minu käsikirja põhjal valminud suvenäidendi "Jõetüdruku needus". Kui vaatasin seda vastvalminud reklaamplakatit, mis on pandud kokku eredamatest proovi-hetkedest, mõtlesin, et mõelda vaid, kõik need tublid ja andekad inimesed on vaevunud minu kirjutatud teksti pähe õppima, jätnud oma igapäevatoimetused aeg-ajalt sinnapaika, teinud lõputult proove ja on täis head tahet etendust peagi esitleda. Näidendit läbiv idee on kodukoha looduse hoidmine ja kodukandi pärimuste au sisse tõstmine. Eks pea igal paigal ole muistendi järgi oma vaimolend, kes sealset rahvast hoiab ja kaitseb. Nõndasamuti Võhandu jõel, mille ääres olen üles kasvanud ja kallastel lõpmatuseni mänginud. Jõetüdruk, Võhanduveere rahval silma peal hoidev müstiline iludus on iseenesest küll fiktsioon, kuid osa näidendi ainest siiski ka pärimuslik, segatud fantaasia ja rohke seiklusliku tegevusega.

Näidendi kirjutamine erineb kahtlemata näiteks romaani kirjutamisest, kasvõi juba selle poolest, et käsikirja tulem on sootuks erinev. Romaani laenutab või heal juhul ostab lugeja, et see omaette vaikselt läbi lugeda nohistada ja omaette sisu üle mõtiskleda. Leida isiklikku paralleeli enda eluga. Mingi üks-ühele elamus saada. Tagasisideks kujuneb enamasti kas positiivse või negatiivse alatooniga kommentaar mõnes raamatublogis. Kellegi subjektiivne personaalne arvamus, mida ei tasu väga südamesse võtta. Vahel ilmutab mõni ajaleht või ajakiri asja vastu huvi ja avaldab sisukokkuvõtte ja kaanepildi ühes omapoolse hinnanguga. Mõnikord avaldatakse raamatukatkendeid. Vahel patsutab mõni lugeja kusagil tänaval, enamasti kõige ootamatumas kohas, õlale või vahib niisama varjamatu uudishimuga ja kihistab sõbrannadega äratundvalt. Või saadab fänniposti ja tänab teose eest. Kiidab ülevoolavalt või tunnustab mõne tagasihoidliku sõnaga, oleneb juba inimesest ja tema emotsionaalsuse astmest. Vihaseid kirju seni saanud ei ole, kuigi konstruktiivse kriitika panen hea meelega kõrva taha. Vahel kingitakse midagi. Kutsutakse siia-sinna esinema. Enamasti koolidesse, huvikeskustesse ja raamatukogudesse. Sellised romaanikirjanikuks, poetessiks ja novellistiks olemise rõõmud, mis käivad kirjainimese-eluga paratamatult kaasas. 

Näidendiga on hoopis teistmoodi. Näitekirjandust raamatuna ilmselt loetakse vähe ja ega ma isegi suurt viitsiks. Lapsepõlves oli üks tore teos Heljo Männi "Mõmmi, sabata krokodill ja teised." See oli minu jaoks tõeliselt põnev näidendiraamat, mida olen täiskasvanunagi uuesti läbi lehitsenud. Kuid lavastus on hoopis teine asi. Istud kusagil publiku seas, arvad, et oled nähtamatu ja keegi sind ära ei tunne, kuigi see on muidugi illusioon, ja saad vahetut tagasisidet. Ootad sisult äratundmist ja loodad mitte pettuda. See, et näitleja sõna-sõnalt teksti järgiks, pole mulle kui autorile otseselt oluline. Pigem emotsiooni ja sõnumi veenev ja tõetruu edasiandmine. Ka improvisatsioon pole paha ja töötab nii minu kui mu loomingu puhul kenasti. Enamasti panevadki etlejad mu kirjutatu mingisse oma kastmesse ja lugu ise on vaid aimamisi äratuntav, nagu näiteks juhtus talvise jõulupeo-näidendiga, mille iga rühm endale pisut käepärasemaks muutis. Samas, miks mitte. Eakohasus eelkõige, kuna ühte käsikirja pole võimalik kirjutada kõigile väga eri vanuses lastele ühtemoodi eakohasena. Väike mugandus on mõistetav.


Jääb vaid loota, et ilm tuleb ilus ning publikut kodukandipäevadeks "Jõetüdruku needust" vaatama rohkesti. Ega ma muidugi teagi, palju mul töö ja ülikooli kõrvalt nüüd edaspidi aega kirjutamiseks jagub, aga esmatarviliku kavatsen ikka ära teha. Jätkan tööd ajakirja juures, annan välja nii novellikogu kui lasteraamatu. Selle viimase toimetamisega hetkel tegelengi igapäevatöö kõrvalt. Kas ma just kolme ilukirjandusteost aasta jooksul enam välja anda jõuan, nagu mõnel varasemal aastal, pole kindel, aga kvantiteet polegi mulle kunagi mingisugune omaette prioriteet olnud.