Ilmumas on suveraamat "Maja Mineviku tänaval"

Kohe-kohe on kätte jõudmas augustikuu ning peagi ilmumas ka suveraamat "Maja Mineviku tänaval." Lubatud juulikuu asemel ilmub see augustis, või, kui hästi läheb, siis juuli viimaseil päevil.

Kaanekujunduse tegi kunstnik Margus Leibak õige imelihtsalt ja see meeldis mulle kohe, seega ei pidanud ma oluliseks suurt midagi selle juures muuta paluda. Seda enam, et ta soostus sellega oma puhkuse ajal tegelema, et teos kiiremini trükki jõuaks. Kui nüüd just juuksekarva poolitada üritada, siis ehk ei lähe tagakaane sügavasisuline ja mõtisklev sisututvustus just kõige edulisemalt kokku kaane heleda naeruse joonega, aga tõtt-öelda pole sellest lugu, kuna pilku püüdma peaks selline rõõmus kaas hästi. Mis on uudisteose juures tegelikult väga oluline.
Kaanepildi-meest Rauli kujutasin vaimusilmas ette tumedapäisena, samas aga sobib heledapäisele märksa rohkem pluusi meekarva toon. Elu on märkamatult õpetanud, et üldjuhul pole kuigi mõistlik oma soovidega kunstnikule liiga kõvasti ja konkreetselt kanna peale käia, kuna seetõttu võib kaas kaotada palju oma esialgsest ideest ja värvilahendusest. Ehkki oranž värv (mis telefonis paistis kollane) on mulle üldjuhul vastukarva, on see samas pilkupüüdev ja rõõmus, mis sinise taustaga hästi kokku kõlab. 

Heleri aga võib ilmselt just seesugune välja näha. Nooruke, rõõmus ja natuke eluvõõras, kuid hakkamist ja indu täis, laetud energiaga, mis võib mägesid paigast nihutada. Umbes nagu mina oma kõige esimese kodu ukselävel, mil ma elevustundega mõistsin, et võin oma nelja seina ja üldise sisekujundusega ette võtta mida iganes soovin. Seega on Heleri hasart osaliselt väga minu moodi.  

Lugejas võib sisu tekitada küsimuse, miks ma kajastan teoses remonditöid. Ehk seetõttu, et olen elus päris palju oma kodu siseviimistlusega tegelenud. See on olnud omamoodi kirg ja hobi, seega pole mul sellest maailmast kirjutada kuigi keeruline ja ilmvõimatu. Olin laps, kellele meeldis vanaisa garaažis aega viita ja tema tegemisi tähele panna. Teos pole siiski mingi remondi käsiraamat, vaid kõige ehedam inimsuhete peegeldus. Teema, mis on mulle jätkuvalt oluline ja südamelähedane, millest kirjutamist armastan üle kõige. 
Niisiis on tegu looga kahe väga erineva inimese armastusest ja sellest, mis juhtub siis, kui see lõpuks läbi saab. Ja etteruttavalt võin öelda, et juhtub päris palju.
Tekstikujundust pole ma veel näinud, kuid mahult jääb teos arvatavasti kusagil alla saja lehekülje. Seega siis selline lühem lugemine, mis klassifitseerub romaani asemel pigem jutustuseks, mis võimalik kiiresti läbi lugeda ja mille üle mõtisklema jääda.
"Maja Mineviku tänaval" on kaasakiskuv, südamlik ja ülimalt minulik suvelugu, mis jõuab peagi teieni. Järjekorras siis juba üheksas ilukirjandusteos, mis minu sulest ilmunud.