Ilmumas on augustilugu "Armastus pärnaõieteega"

Äsja valminud ja toimetusele teelegi saatetud on augustilugu "Armastus pärnaõieteega." Pealkirjavalikus oli ka "Pärnaõietee armastuse lisandiga", kuid see tundus ajakirjaloo pealkirjana liiga pikk.
On roiutavalt palav päev. Kaheksa-aastane Eliise seisab oma kortermaja juures ja silmitseb ainiti oma kriimulisi jalgu. Tüdruku süda on hirmust raske, kuna juhtus õnnetus, mille eest ootab teda vältimatu karistus. Eliise pole kaugeltki halb laps, kõigest väga isemoodi, mis muudab ta tihtipeale mõtlikuks ja aeglaseks. See käib aga kärsitutele täiskasvanutele enamasti närvidele ja tundub arusaamatu.
Vilksamisi vaatab Eliise suurele teele, mida mööda ta kunagi kuigi kaugele läinud ei ole ja kõhkleb. Mis saaks siis, kui põgeneda? Leida endale uus ja hulga parem elu kusagil mujal? Kui ta satub silmitsi küla kõige kurjema poisiga, pole tal enam valikut – tuleb põgeneda. See tüdruk on ka päriselt olemas, mäletan hästi nii seda kuuma suvepäeva kui ka detailideni riietust, mida tüdruk tookord, sügaval nõuka-ajal kandis. Et lugu oleks mõjusam, ei hakanud ma isegi neid detaile muutma, vaid kirjeldasin teda just säärasena, nagu ta toona oli.

Päriselus kõik siiski nõnda ei läinud. Eliise läks tuppa tagasi, sai oma karistuse kätte ega põgenenud kunagi. Mu augustilugu "Armastus pärnaõieteega" pajatab aga sellest, mis oleks olnud siis, kui Eliise oleks tõepoolest kodust minema läinud. Üle hulga aja on see üks selliseid jutustusi, mis pole kirjutatud mu tavapärases mina-vormis ning mille peategelaseks on laps.

Paljud asjad täiskasvanute maailmas tunduvad Eliise lapsemõistuse jaoks arusaamatud. Miks kõigil teistel lastel on isa, aga temal mitte? Miks ema ei malda kunagi ta selgitusi ära kuulata ja naerab nii harva? Mis põhjusel on mõned inimesed õnnelikud ja teised mitte? Rännak pelutava hetkereaalsuse eest eemale aitab Eliisel nii mõnelegi küsimusele vastuse leida.

Pilt pärit siit: http://women.bo7.net/girls548789