Eeltutvustus augustinovellile "Armastus pärnaõieteega"

Kui kodus on halb. Nii halb, et seal korraga enam olla ei taha...
Sellegipoolest usub väike Eliise, et kusagil võib ka tema jaoks leiduda unistuste kodu, haldja-välimusega lahke ema ja õuel kasvav suur roosipuu. Just selline, nagu ta ühes välismaa-ajakirjas nägi. Kartus karistuse ees sunnib ta põgenema ja unelm annab tiivad...

Eliise seisis suure halli paneelmaja juures ja silmitses oma jalgu. Need olid tolmused ja kriimud, nagu enamasti ikka. Ta kandis valgeid, tumesiniste lillekestega lahtisi sandaale. Kingad oli odavad ja näotud, kuid ega maapoes palju paremaid saada olnudki. Eliise oli leplik tüdruk ja oma kingadega rahul. Nendega oli mugav aiataguses niitmata heinas uidata ja vahel alevikupoes kommi ostmas käia. Siiski olid kingad mingis mõttes sobimatud. Need polnud ei reisi- ega matkakingad. Kaugele nad teda ei vii. See tegi tüdruku murelikuks.

„Mine õue, mul pole sinu jaos praegu aega,“ oli ema talle käratanud. „Pärast klaarime!“

Nõnda Eliise seisiski, süda raske ja jalad tolmused, oodates kohtutundi.

Pärastlõunal, kui päike juba eemal mustavat metsatukka riivas, peatus Eliise lõpuks ühe tumepruuni aia ja halli laudisega maamaja juures. Ta näris tükk aega rohukõrt ja kaalutles. Riiakalt korisev kõht andis endast üha tungivamalt märku ja tegi otsustamise lihtsamaks. Eliise viskas kõrre suust, pühkis kleidi okkapurust puhtaks, võttis katkised kingad jalast ja astus õuele.

Selles majapidamises polnud Eliise kunagi käinud. Samuti oli see kaugel tema unistuste kodust. Majal polnud punast katust ja aias ei kasvanud suurt roosipuud, vaid mingi tundmatu, valgete õiepallidega põõsas. Õuel ei olnud kedagi ja kui ta oli tükk aega sõrmenukkidega vastu välisust kopsinud, ilma et keegi oleks avama tulnud, otsustas ta siseneda.

Ka köök lõhnas teisiti ja mööbel oli võõras, heledast puidust ning valgete nuppudega. Akna all külitas suur rohmakas laud, mida kattis kulunud vakstu. Selle servadest paistsid üksikud mooniõied, mis näitasid veel oma õiget värvi. Pliidi kohal rippus ridamisi kulpe ja soemüür oli imelikku mürkrohelist värvi. Kollast laudlina ei paistnud kusagilt.

„Ennäe, latseke, kuidas sina siia said?“ imestas perenaine.

„Ma koputasin, aga keegi ei vastanud,“ vabandas Eliise.

„Ah, jah, ma natuke kõva kõrvakuulmisega. Tule aga edasi.“

Naine polnud valgete inglijuuste ja sileda nahaga, nagu Eliise oma unistuste ema oli kujutlenud, vaid väga pruun ning kortsuline. Võib-olla sobib ta mulle vanaemaks, mõtles tüdruk ja vaatasi igatsevalt suure emailpoti poole, milles lõhnas midagi isuäratavat.

„Eksisid ära?“ jätkas naine. Ta oli samuti priske nagu Eliise emagi, kuid hoopis teistmoodi. Ta ei tundunud oma koguka kerega ähvardav ja kurjakuulutav, vaid kõigest sõbralik ja uudishimulik.

Eliise noogutas, kuid päris tõsi see siiski polnud.

„Mina olen Alma,“ ulatas naine oma pruuni kämbla.

„Eliise,“ ütles Eliise ja surus areldi kätt. Naise käsi oli sile, suur ja tugev nagu labidas.

„Heakene küll,“ ütles perenaine ja tõstis Eliisele ette suure portsu pilaffi. „Söö kõigepealt, siis vaatame, mis edasi saab. Täis kõhuga tulevad ikka need kõige paremad mõtted. Endel ütleb alati nii.“

Eliise istus areldi laua äärde ja pistis kahvli pilaffi sisse. Ükski toit polnud eales nii hästi maitsenud. Teisest toast tippis lähemale musta-valgekirju kass ja jäi teda uudishimuga piidlema. Kass meeldis Eliisele.

„Kas ma võin siia jääda?“ küsis tüdruk korraga.