Aga praegune versioon on siin:
Kord
tundisin ma teda. Kummalist kunstnikuhinge, kes vihkas päikest ja
kelle päralt oli Taaralinnas igivana, umbekasvanud aiaga suur maja.
Seal kohtusid minevik ja olevik, olles vaid majaliste endi päralt.
See on lugu kahe väga erineva inimese armastusest ja sellest, mis
saab siis, kui see lõpeb. Uku on kütkestav ja tark, loomepiinadest
vaevatud ning reaalsusest omal moel distantseerunud, Heleri aga tema
täielik vastand - päikese, pilvede, tuule ja vihma laps, kes januneb uute avastuste järele samavõrd nagu Uku järele.
Ega
ma teagi, mida me teineteises leidsime, aga õhtud Uku sopilise aia
sumeduses, kõrvus ritsikate mitmehäälne sirin, olid mu elu
õdusaimad. Selles vanas lagunevas majas oli mu pelgupaik, kus pliidi
all praksuva tule ja kuuma vaarikatee kõrvale kurises alatasa
muusikaks toreda punase isakass Redi kõrisev nurr.
Samuti
on see ka lugu inimese ja looma suurest sõprusest ja erakordsest
teineteisemõistmisest, mis elab üle nii
mitmeidki suhetepurunemisi ja elukohavahetusi, muutudes sellest vaid
tugevamaks, kindlamaks ja sügavamaks.
Tänu
teineteise toele ja seltsile leiavad mõlemad pääsemise – Red
tänavakassi keerulisest elust ja Heleri mineviku küüsist ning
inimeste painest, keda ta kunagi päris lõpuni mõistnud ei ole.
Pilt:
m.fb.com
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar