Augustiloo "Armastus pärnaõieteega" kokkuvõte

Mäletan seda suve, seda rambet palavust. Mäletan tüdrukut, kes otsustas alanduse ja karistusehirmu tõttu põgeneda. Leida endale mingi teine ja soojem paik päikese all, kus talle osaks saav armastus poleks nii raskesti kätte võidetav ja tingimuslik. Mäletan paljusid teisigi meie maja lapsi, kes kõik on sirgunud suureks ja ammuilma oma teed läinud. Kuid see lugu polegi neist.
Sellest kõigest on möödas üle kolmekümne aasta. Kõnealune tüdruk on nüüd täiskasvanu, leidnud lõpuks koha sellessinatses maailmas, kuid see lagunev paneelmaja, kus ta kunagi elas, samuti tolmune külavahetee on endiselt alles. Kõik on peaaegu sama, kuigi inimesed ja nende elud sootuks uued ja omamoodi.
Augustilugu "Armastus pärnaõieteega" on taaskord fiktsioon, kujutlus sellest, kuidas kõik oleks võinud olla ja kujuneda, kuid kuidas see tegelikkuses siiski ei olnud. Mis on suurem tugevus, põgeneda hirmu eest või astuda sellele vastu? Kaheksa-aastane Eliise vaevalt seda teab, kuid suvepäev ei jäta talle valikut, kui ta teele satub küla kõige kurjem poiss. Tuleb põgeneda. Parema homse nimel.

Pilt: alkeemia.delfi.ee