Lähemalt suveraamatu "Maja Mineviku tänaval" ühest peategelasest, Ukust

Mees kolmekümnendates. Karismaatilise loomuse ja erakordse sarmiga iseäralik kunstnikutüüp, kes täidab oma päevi maalimise ja lugemisega. Ta eelistab elada oma maja õdusas hämaruses eraklikku ja enesessetõmbunud elu ega ole huvitatud inimsuhtlusest. Tööl mees ei käi.
Miks ma üldse kirjutan seesugusest inimesest? Kummalised kunstnikuhinged on mind alati paelunud ja muuhulgas ka mõnevõrra lahtiseletamatud tundunud.

Heleril on Uku juures õdus. Hoolimata oma noorusest ja napist elukogemusest on hetked, mil nad mehe metsistunud varjulises aiasopis teed joovad ja ilmaasju lahkavad, Heleri jaoks ühed lummavaimad. Pärit jõukast äriperest, on seesugune elumudel talle ühtviisi võõras kui ligitõmbav. Mõistmine, et oma elu saab üpriski rahuldavalt ja isegi õnnelikult ära elada ilma paaniliselt rahanumbrit taga ajamata ja karjääriredelil üha ülespoole pürgimata, nagu tema peres reegliks, täidab Helerit piiritu kergendusega. Sestap leiab ta alailma põhjust vanematekodust minema putkata, et Uku turvalises väikeses maailmas end õdusalt tunda, teed juua ja mehe mõtterännakuist ja karismast osa saada.

Heleri suhe Ukuga kujutab endast igatsust lihtsama, meeldivama, olemuslikult sobivama elu järele, mille järgi me ehk sageli küünitada ei söanda.
Uku pole huvitatud moodsast kodutehnikast ja peab mis tahes katseid oma elujärge nägusamaks siluda tühiseks ajaraiskamiseks. Uku on mees, kes mõtleb suurelt, kuid tegutseb tavainimese jaoks tihtipeale arusaamatult. Ta on egoist, kes seab alati esiplaanile oma huvid ja tahtmised, suutes seejuures siiski jääda ligitõmbavaks ja armastusväärseks. Mu suveraamatus "Maja Mineviku tänaval" on temast juttu ainult aimamisi, kuna pearõhk asetseb Heleri mõttemaailmal. Kuid seda sügavam on jälg, mille seesugused, Uku-taolised inimesed jätavad.

Pilt: http://ohnotheydidnt.livejournal.com/81421884.html