Hetki suvisest Riiast

Enne, kui ma hakkan siin keskkonnas rääkima peatselt ilmuvast oma uuest teosest, mis on neelanud enamuse mu vabast ajast, postitan siia mõne hetke suvisest reisist, muidu kipuvad need muljed võib-olla hoopis ununema.

Riia. Albert hotell.
Klaasist terrassiuks avaneb vaikse sahinaga. Avar klaaspiirdega rõdu on üle ujutatud loojuva päikese punasest valgusest. See kumab tagasi justkui kõikjalt – külastajate juustelt, üle õlgade heidetud soojadelt pleedidelt, vanalinna plekk-katustelt, peegeldub hoonete akendelt, keerleb kusagil õhus, end õhtuhämarusse mähkiva tukkuva tänava kohal. Kõrghoone seinal tiksuv hiigelkell kuulutab poolt kümmet õhtul.

Üle rõdurinnatse vaadates tundub tänava munakivisillutis kuidagi pelutavalt kaugel olevat. Mähin end samamoodi pleedi, mida teenindajad lahkelt laiali jaotavad ja istun pehmele puutoolile. Kuidas nad siin küll nii head kohvi teha oskavad?

Paar fotograafi pildistavad loojangut, läikivad objektiivid nagu hiiglaste silmad samamoodi punase kiirguse lummuses.

Hommikusöögilauas lõõmavad mu pea kohal sarnast tooni lambid, nagu eelmise õhtu loojang. Pruuni ja oranži soe kooslus, seinatäis raamatuid riiulis, põgusa otsimise järel leian isegi mõne eesti keelse. Võrratu cappuchino, plaadisoe kohupiimakook, vürtsikas kalasalat ja jääkülm apelsinimahl.

Hotelli ees õitseb ovaalsel peenral leegitsev pelargooniväli. Tänavad on tuulised. Miks ma ei leidnud kusagilt sellist hõbesõrmust, mida ma kaubandusest otsisin? Või ei pidanudki ma seda leidma?Jurmala ranna valge liiv. Hiiglaslik eksootiline puittüvega toataim Polyscias "Fabian", mille nime lahke müüja mulle visiitkaardile sirgeldab, rändab minuga Eestisse kaasa, tumerohelised lehed rahulolevalt mu süles.

"Lauluga maale" salvestus Laulupealinnas

Justkui Kohvikutepäevade jätkuks algab samal päeval Laulupealinnas, Kärdla linnapargis kell 18.00 "Lauluga maale" salvestus. Kirevates suveriietes rahvas voolab parki kokku ja täidab istekohad. Kohal on telebuss, kohvikumelu laval kestab endiselt.

Valges kleidis Gerli Padar sütitab oma rõõmsa oleku ja heatujulisusega otsekohe publiku. Klõpsin pilte ja jälgin, kuidas telemehed ringi askeldavad ja avastan mingi hetk, et seisan triibulises pluusis Reet Linnast kõigest kahe meetri kaugusel. Ta tundub igati heatujuline ja särtsakas nagu alati.

Peagi saabub pikas valges kleidis ja suurte päikeseprillidega Teele Viira, kes tõttab otsekohe publiku seas istuvat Oti vanaema kallistama. Pisut hiljem võtab ta saatejuhi rolli Gerlilt üle.

Laval musitseerib Antti Kammiste, kes viskab valgetes kleitides saatejuhtidega alailma nalja. Lõbus ja sundimatu meeleolu nakatab publikugi. Teele Viira jõuline hääl kajab üle rahva.

Hiljem märkan publiku seas tumedas rõivastuses Jüri Aarmaad. Algab proovilindistus – ühte lugu laudakse mitu korda, kuni see saab piisavalt hea.
"Lauluga maale" salvestus jõuab teleekraanile septembis.

Kärdla kohvikutepäev 2012

Kohvikutepäevad - igasuviseks Hiiu saarel toimuvaks suursündmuseks kujunenud üritus, mis meelitab ligi nii kohalikku rahvast kui ka kaugemalt tulijaid, kes kõik soovivad kodusest kohvikumelust osa saada.

Teeääred on tiheda rivina täis tipitud parkivaid autosid. Masinate värvikirev rodu ääristab peaaegu kõiki linnatänavad. Seda silmates tekib tunne, nagu oleks rohelise ja vaikse aedlinnaku asemel korraga tegu Tallinna kesklinnaga.

 
Mööda tänavaid kulgevad värvikirevates riietes suveinimesed, naeratused näol. Valge pitsseelik lehvib tuules. Erkoranžid kõrgekontsalised platvormkingad klõpsuvad tarmukalt asfaldil. Jalgrattal vuhiseb minust mööda lillelises kleidis, suurte päikseprillide ja laiaäärelise suvekübaraga daam, nähes välja nagu kirevatiivuline liblikas. Roosa käekott ja veel üks ereroosa kübar ilmestab rahvamassi. Loendamatutesse palmikutesse põimitud juuksed. Laste elavahäälne jutuvada.

Kes küll on kõik need inimesed? Muigan mõtte üle, kuidas meie, kohalik rahvas, kaldusime algul arvama, et jaheda suve tõttu linnarahvast saarele justkui ei satugi. Vaatan, kuidas peotäis kuldseid kukeseeni särtsatab heledapäise naerusuise kokapreli käest suurele malmpannile, mis küpsetab otse kohvikukülastajate silme all kukeseenekastet.

Mereäärses Kantri ja Gill kohvikus ammutab triibulises meremehesärgis mees mehise kulbitäie angerjasuppi igale tahtjale lahkelt potsikusse. Mitme meetri pikkune järjekord lookleb raudkuuma ahju juures nagu laisk madu. Kõik on rõõmsad ja kellelgi ei näi kuhugi kiiret olevat. Kalda ääres loksuvates paatides müüvad kaks triibulistes särkides noorukit suitsukala. Hiigelsuur papist menüü kuulutab valikut – suitsulest, suitsuangerjas, suitsutuulehaug, suitsusäinas, särjefilee... Kuivatatud lest on juba otsa saanud. Tuul toob merelt soolakat lõhna, millele kostavad taustaks meremeeste lood. Laual vaasides õilmitsevad põllulilled - karikakrad, tõrvalilled, kellukad...

"See on kõige mõnusama miljööga koht," kostab külastajate summast tunnustav meeshääl.

Bella Rosa lopsakas roosias käib elav sagimine. Vaatan natuke aega pealt, kuidas kokapreili väledate sõrmede vahel valmib õhuke jahune leht pitsat. Letil troonivad rohelised maitsetaimed, lõigutud paprika, eemal mulksub läikiv kohviautomaat ja paistab jäätisemasin.
Charlotte Maiuse Maja ees seisab pitsilise päevavarjuga majaemand kaseokstest põimitud värava ees ja kostitab iga tulijat lahke naeratusega.
Turuplatsil Kaetud Laudade kohvikus on otse õuele veetud rõõmsavärviliste päevatekkidega kaetud raudvoodid, mis on mugavaks isetepaigaks suuremale seltskonnale, kes lõbusalt kohvi joob. Seinale on pitskardinast ja paarist lauajupist kujundatud sümboolne vanamoeline aken.
Värvilised tekid ja triibuvaibad õuemurul, kus rahvas siin-seal koduselt istub. Üks külastaja põõnab rahumeeli väsimust välja eredas päikesepaistes, paistmata põrmugi häiritud, et ma temast järgmise foto saamiseks üle astuma pean.

Siin-seal müüakse käsitööd. Võrratud linased kleidid ja aegumatud pehmed kudumid, millel on isegi suvel minekut. Keset väljakut seisab samblaroheline sõjaväeauto nagu suur unustusehõlmas tukkuv hiiglane, mille on kaunistanud kellegi andekas kunstnikukäsi oranžikate õiepuhmastega.
Puude kohal rippuv Haldjamaa õhuline silt meelitab edasi astuma ja puu külge kinnitatud haldjakeeles maalitud igitarka sõnumit lugema: "Hiiumaa – haldjate saar. Iga inimene on täpselt nii õnnelik, kui õnneliku ta ise arvab end olevat."

Puude vahele on kinnitatud võrkkiiged, milles lapsed lesivad. Veidi eemal laiutab viluvarjus nahkdiivan, nagu oleks ta alati siin olnud ja külalistele istet pakkunud. Looduslähedasema maitse jaoks on tuules lehvivate valgete kangaste alla paigutatud põhupakke, kus samuti jalgu puhata saab.

Otse laululaval end sisse seadnud Cafe Cantablile kohvikus musitseerib külastajaile süntesaatori taga Timo Lige. Ta sõrmede alt vallanduvas muusikas heljub mingi kummaline suvelõpunostalgia. Päike sätendab üle toolide tõmmatud kuldpunasel sametriidel, milles kangastub mulle põgusalt pisut keskaja hõngu. Seisan ja kuulan, kuidas helid aegamisi pargipuude roheliste lehtede varju hääbuvad. Tillukese kohvikukülastaja blondidel lokkidel peegeldub päike.

"Tere," embab mind põgusalt ja sõbralikult üks tuttav ja libiseb taas külastajate summa, nii et jõuan talle kõigest naeratuse poetada.

Õhus on mõnus kohvikusumin. Inimesed istuvad seltskonniti soojas päikesepaistes. Kõik näib nii loomulik, justkui olekski need mugavad kodused kohvikud siin-seal õuedel, aedades, tänavanurkadel ja laadaplatsil mitte kõigest üheainsa päeva, vaid alati olemas olnud.

Mööda tänavaid rändavad endiselt kirevate seltskondadena inimesed – laiaäärelised suvekübarad peas, lilled juustes, jäätisetopsikud pihus.
Küla Karla Kohvikus saab koos tõelise rahvamehe ja kohaliku kirja- ja muusikamehe Karlaga endale pitsilise päevavarju pähe tõmmanud pukspuupõõsa juures fotosid klõpsida. Tema raamatukaante vahele jõudnud soe Hiiu huumor ajab alati muigama.

Õhtuhämaruses levib linna kohale grill-liha vürtsikas vaevutajutav lõhn, siit-sealt kostab elavat muusikat. Mere kohale on tõusnud punane kuu, mille kitsas kahvatu valgustriip virvendab rannakõrkjateni välja. Vesi on soe ja kui ma ujumast tulen, on väike seltskond süüdanud mererannale lõkke.



Bella Rosa kohvikulaudadele on vahepeal tekkinud küünlad, mis heidavad aeda sumedat suvelõpuvalgust. Terve aed on endiselt inimesi täis, kes istuvad koduselt õunapuude alla paigutatud laudade taga. Kostab jutusuminat ja tuhme naerurõkatusi. Juuksed märjad, jään tahtmatult kuulama, kuidas noored musta ja punasesse riietunud muusikud kitarre häälestavad ja avastan, et seisan selles suvekohvikus juba kolmandat korda.
Lõpuks pöördun kodu poole, pihus kimp mere äärest korjatud valget ristikut oma jänesele. Kummaline, mida tema kogu sellest melust küll arvata võis? Mu süsimust lontkõrv Sofie asub isukalt õienuttide kallale, küllap jäi temagi omal moel päevaga rahule.
Vaata lisaks: http://www.kohvikutepäev.ee/

 

Augustikuu "Saladustes" ilmunud novellist

Augustikuu "Saladustes" leidub taas üks minu lugu – "Nagu lepatriinud vees ehk lugu sellest, kuidas ma maailma äärel iseennast leidmas käisin."

Kirjutasin ta seekord väga maalähedase, kuna tahtsin tuua sisse mõningaid elemente enda lapsepõlve kodukandist. Näiteks on loos kirjeldatud külakauplus, Soohara pood, täiesti olemas, just seesugune põldude ja aasade vahel tukkuv tilluke miniatuurne, kooruva värvikihiga kollane majake. Praegu see kahjuks küll enam ei tööta ammuilma, kuigi lapsepõlves sai sealt koos vanaisaga just taolisi paberita kaalukomme ostetud ja leiva magushaput lihtsat lõhna tähelepanuväärseks peetud.

Samuti on loos kirjeldatud järv, kus peategelased Rea ja Helen ujuvad, saanud konkreetse visiooni just mu kodukandi, Paidra järve järgi, kus õitseb suviti külluslikult kollaseid vesikuppe ja vesi lõhnab veetaimede ja salapära järele.

Lugu ise mõtiskleb taas kaudselt meeste ja naiste mõttemaailma erinevuse üle, selle üle, kui raske on meil vahel üksteisest aru saada. Miks lõpevad ka kõige erilisemad ja tähelepanuväärsemad suhted, millest justkui tahaks väevõimuga kinni hoida? Millised on väärtuslikumad hetked, kas ainult need, mis leidsid aset minevikus? Kuidas väärtustada olevikku ja saada täiskasvanuks, ilma iseennast kaotamata?

Peategelane Helen, linna elama kolinud maaplika, põgeneb pärast purunenud suhet fotograafist sõbranna juurde Lõuna-Eestisse, põldude ja metsade vahel asuvasse tallu, et mis osutub suurepäraseks paigaks näriva hingelise paine vastu. Novellis kirjeldatud talu on mu vanaema talu, just seesugune - akende ees lehvivate pitsardinate, õues entusiastlikult kireva kuke, ruumide pärnaõielõhna, akna all õitsevate pojengide ja tagatoas laiutava värvilise tigudiivaniga.
Me kõik vajame seesugust pelgupaika, kuhu vahel maailmavalu eest peitu pugeda. Ja veel enam vajame seesugust sõbrannat, kes päästab lepatriinusid veest ja paneb meid elu taas õigete silmadega nägema.

Täismahus novelliga saab tutvuda "Saladuste" augustikuu numbris.

Katkend novellist "Nagu lepatriinud vees ehk lugu sellest, kuidas ma maailma äärel iseennast leidmas käisin."

Maja tagumine väike tuba on täis sooja õhtupäikese roosakat kuma. Lõhnab männivaigu ja pärnaõite järele. Nurgas laiutab massiivne vanamoeline kummut, millelt vaatavad vastu mõned pruunikaks tõmbunud raamitud fotod. Vaasis on pihutäis närbunud suvelilli. Rõõmsavärvilise kattega lohku istutud tigudiivan kutsub endasse viskuma. Kirju kaltsuvaip põrandal on värske ja uus. Seinal ripub tuhmiks pleekinud suur värvifoto kaamerasse naeratavast noorpaarist. Vesilokkidega sinisilmne naine ja tumedapäine noor mees. Hetk kaugest minevikust, ühise tee algusest, millest on jäänud alles kõigest üksainus ülesvõte.
„Sinu vanavanemad?“
„Jah, nende pulmapilt,“ kohmab Rea napilt.

„Olite lähedased?“
„Eks ikka. Suviti sai siin nii mõnigi kord mööda õunaaeda joostud ja põllul ritsikaid taga aetud. Pole ma nii linnasaks midagi, nagu sa ehk arvad.“
„Ma ei arva midagi,“ ütlen vaikselt. „Sa sobid siia, ausalt. Selles kõiges näen ma sind märksa enam, kui su kesklinna katusekorteris, mille üle sa alati nii mõistetamatult uhke olid. Mulle tunduski seal alati liiga umbne.“
„Ma ei olnud uhke, mu sisekujundaja nägemus lihtsalt klappis minu omaga.“

Rea kougib diivani kõrvalt madalalt riiulilt lagedale suure nahkse kausta. Selle vahelt libiseb põrandale läikiv värvifoto, mis liugleb otse mu jalgade juurde nagu kirev liblikas. Tõstan pildi üles ja jään seda silmitsema.
Nähtav lööb mul kergelt hinge kinni. Pildil on mingid tillukesed sootaimed, igaüks neist eksponeeritud nagu kunstiteos. Taamal hõljub müstiline rohekas udu, mida ma päriselus iialgi kusagil märganud ei ole. Aga just seda Rea oskabki –  isegi kõige tavalisemast kõrrekesest mingi seletamatu taies luua, anda sellele sootuks tähendusrikkam ja erakordsem olemine. Midagi seesugust, mis sunnib inimesi ahnelt ta näituste avamisel tunglema ja piltide ees seisma.

Ulatan foto vaikides Reale tagasi.
Rea laotab pilte üksteise järel lauale. Neid koguneb terve läikiv, värviline kuhi, igaüks omamoodi ainulaadne. Violetsed põllulilled taamal hõljuva müstilise sinkja udu taustal, punaselt hõõguv kuu karmilt rohetava kuusemetsa kohal, hommikune aas, tuhanded kastepiisad sätendamas nagu tillukesed teemandid. Hulga õietolmuseid, eriskummaliste nurkade alt tabatud makrosid. Rohelise lehe tipus helkiv vihmapiisk, milles peegeldub tõusva päikese punakaskollane valgus. Vette maandunud lepatriinu, kilejad tiivad abitult laiali.

Võtan lepatriinu-foto pihku ja silmitsen seda pikalt.
„Meeldib? Võta endale,“ ütleb Rea, märganud, et ma pildilt silmi ei saa.
„Millegipärast meenutab see mulle mind ennast,“ tunnistan tuhmilt ja lasen foto sõrmede vahelt lauale teiste hulka libiseda.
Rea silmitseb pilti, seejärel mu tõsinenud nägu ja ohkab.

Roosakas õhtukuma madala akna taga on puulatvade taha vajunud ja tuppa paistnud soe hõõgus kustunud. Taipan, et mul on külm.
„Kes muu me olemegi, kui lepatriinud, kel pole vähimatki aimu, kuhu tuul nad järgmisel hetkel lennutab,“ ütleb Rea lõpuks. Aeglaselt, tõsiselt, üldse mitte talle omaselt. „Hetked, mis me käsutuses on, ongi kõik, mis meil on, Helen. Me ei saa muuta midagi minevikus. Me ei näe ette tulevikku. Ainus, mis me teha saame, on uskuda, et ehk kulgeb homne paremini kui tänane. Vahel pillutab elu meid samamoodi vette, tahame või ei. Nõnda me hulbime ning loodame, et mõni hooliv käsi meid veest välja tõstaks ja rannale tagasi viiks. Vahel see juhtubki. Vahel upume.“
Mu pilk rändab uuesti fotole. „Sa päästsid ta?“

„Loomulikult,“ naeratab Rea iseenesestmõistetavat sooja naeru. „Tema ja mõned mõtlematud vettinud triinud veel, kes arvasid, et ujuda oleks tore.“
Vaatan uuesti ruumis ringi. See näib hämaras korraga väiksem ja veel hubasem; esemete piirjooned tunduvad pehmemad, hägusamad.

Silmitsen tigudiivanit, vana pulmafotot, Rea sihvakat kogu lihtsas lillelises seelikus. Enda kunagist pinginaabrit, kes pole põrmugi häiritud, et tal ei ole õrna aimugi, kaua kanad elavad või mida ta teine pool linnas korda saata võiks. Ja taolise erakordse sisemise rahuga silmitsi seistes ja enda oma puudumist veel teravamalt tunnetades niriseb ootamatult mu põsele reetlik pisar. Üritan seda märkamatult ära pühkida, ent taipan, et mu põgus nõrkushetk pole sellegipoolest pähkelpruunide silmade eest, mis näivad siin maailmas kõike märkavat, varju jäänud.
„Sa ei kavatse temast niipea üle saada?“ taipab Rea lennult. Just nõnda, nagu ta minust alati poolelt sõnalt aru saanud on.
Naeratan kõveralt. „Mehed, eks ole? Tulevad ja lähevad, nagu tahavad ja targemaks peavad. Enamiku minek meid eriti ei puuduta. Ent mõnel on võimu meist lahkudes viia endaga kaasa peaaegu kõik, nii et meist ei jää muud alles, kui tühi kest. Ja see pole paraku võimeline muuks, kui sügavaks hämminguks, mis põhjusel üldse edasi eksisteerida.“
Pruunid sõrmed asuvad fotosid kokkupoole korjama. Lõpuks on need taas korralikult kaante vahele laotud ja kaust rändab riiulile tagasi.
„Jää siia,“ ütleb Rea korraga. Vaikselt, kindlalt, veendumusega.
Jään oma sõbrannale hämmeldunult otsa vaatama.

„Vähemasti niikauaks, kuni linnas iga tänavanurk enam teda ei meenuta,“ täpsustab ta. „Sul on ju nagunii puhkus.“

„Siis tuleks mul küll igavikuks jääda.“
„Mul pole kuhugi kiiret. Olevik on meie päralt, Helen. Terve maailmatäis hetki, millega võime peale hakata mida iganes.“

/.../

Kohalik külakauplus osutub miniatuurseks, kooruva värvikihiga tumepruuniks hooneks keset õitsvaid põlde ja lõputut avarust. Välisukse ees soojalt siravas päikesepaistes peesitab suur hall kass, kes meid nähes vaid korraks ühe silma avab, et seejärel rahumeeli edasi põõnata. Rattahoidja najale nõjatub kõigest üks päevinäinud must meeste jalgratas, mis näib seal sama äraolevana tukkuvat. Poe taga vohab punakaslilla põdrakanep. Õhus heljub nõrk südasuvise tolmu lõhn.

„Ime küll, ma ei teadnudki, et seesuguseid tillukesi külapoode enam kusagil maailma äärel leidub, mis hinges püsida suudavad.“
„Eks maainimene tahab ka ju süüa,“ naerab Rea ja vehib muretult riidest poekotiga. Ta kingad on tolmused ja kleit pleekinud, ent millegipärast näib ta selles märksa isikupärasem, kui kallistes trendirõivastes. Ta patsutab põgusalt kassi, mispeale see veab end jalule ja loivab haigutades ukse eest eemale.
„Aga tegelikult ka, mõtle, kui sinuga midagi juhtuma peaks,“ ütlen hetk hiljem, kui riiulitel paikneva napi valikuga silmitsi seisan. Kummikud ja raamatud. Kahte sorti juustu ja maaseep. Paberita kaalukommid. Paar odavat Poola kätekreemi ja lapiliseks tõmbunud banaanid. Tüse punapõskne müüja silmitseb meid varjamatu uudishimuga ja urgitseb ajaviiteks kirjaklambriga küünealuseid.
„Siin pole ju plaastritki, mida haava peale panna, kui sa viga peaksid saama,“ porisen edasi.

Rea võtab vastamise asemel riiulilt pätsi kandilist tumedat leiba ja nuusutab seda naudinguga. „Mmm, milline jumalik lõhn, Helen! Ja need kommid on ka head. Linnas ei saa kusagilt selliseid.“

Ta kühveldab koduselt paarsada grammi kilekotti. Märganud mu pilku, lisab rahustavalt: „Ära paanitse, minuga ei juhtu midagi. Kui pidevalt karta, et kohe-kohe võib midagi hullu juhtuda, jääbki elu elamata. Leiva lõhn tundmata ja külakassile pai tegemata.“

Rebastemäel

Täna ma olin seal. Sügaval lõõskavas suves, kaugel eemal inimasustusest, keset ürgselt rohetavat metsa. Päevasoojad puutrepid ja päikese mänglemine männipuidust käsipuul. Sinise silmapiiri helendus kõrgel metsatuka kohal. Vaikus, millesse kostab kõigest puulatvade tume igavene müha.
Salakeel, mille mõistmine on inimesel alati üle jõu käinud.

Männid mu ümber, vaiguselt ja sõbralikult lõhnavad, justkui olevik ja minevik käsikäes. Nagu naeratus, mis jääb nähtamatu loorina õhku rippuma ega jõuagi kunagi päriselt pärale. Metsataimede mõrkjas hingus.Kitsuke teerada mu jalge all, täis okkapuru ja rändajate jalajälgi. Maapinna embav pehmus ja südasuve päikesekuldne peegeldus. Soe ja turvaline, justkui sõbra puudutus. Või mõni kaduv hetk lapsepõlve mustikametsast.

Sõnajalad ja mustikate rohelised varred, läbisegi samblast võrsumas. Üksik sinine kellukas, nagu äraeksinu kesk karme kõrgeid tüvesid, mis peidavad endas päikest. Sellegipoolest näib ta omamoodi õnnelik iseolemises seal sügavrohelises laanes, kus kunagi küpses maasikaid.
Päikeselaigud mu jalgade ees. Puujuured nagu tukslevad veenid risti-rästi üle tee looklemas. Tuule unustust pakkuv soojus.

Poolel teel jään seisma, vaatan korraks ringi, pööran ümber ja lähen tagasi. Jälle sõnajalad, üksik kellukas, päikeselaigud trepiastmetel. Piidlevad mind silmanurgast. Justkui teades, et ma ei jõua kunagi päriselt pärale.

Ent võib-olla ongi kulgemine parim osa teest?

Rebastemäe.

Hetki Hiiumaa käsitöölaadalt

Laupäeva hommik. Ilm on kergelt pilves, nagu enamik sellesuviseid hommikuid. Hoolimata sellest, et kalender mu köögiseinal kuulutab alles südasuve, roomab aiaääri pidi jahedus, nagu oleks suve lõpp juba märkamatult kätte jõudnud.

Natuke aega hiljem seisan kultuurikeskuse ees ja silmitsen kuulutustulba juures laiutavat suurt rohelist silti, mis kutsub käsitöölaadale. Silmitsen käsitsi maalitud rukkililli ja tunnen kerget hämmeldust. Kas sellest soojast päevast, mil kireva rahvamassi seas vaatasin seda imeilusat sinist klaaskeraamikat ja rahvatantsijate kirjud seelikumustrid libisesid läbi õhu, saab tõesti juba aasta? Kes ma olin siis ja kes nüüd?

Mille järgi me üldse mõistame, kui palju on vahepeal aega mööda läinud? Aias vohavate ilupuude järgi, mis on tillukestest võrsetest inimesepikkusteks iludusteks võrsunud? Tuttavate laste järgi, kellest on korraga sirgunud nägusad neiud ja noormehed? Esimese vaevuaimatava kortsukiire järgi silmanurgas? Enda tõsise pilgu järgi, milles peegeldub lõpuks arusaamine, et hoolimata soovist jääda alatiseks lapseks, kelle elu valitseb muinasjutt, on tulnud siiski lõpuks saada täiskasvanuks?

Lükkan päikeseprillid ninale ja suundun Vabrikuväljaku pargi poole. Teid ummistavad autod ja ühes suunas rändavad rahvamassid. Mu ees heljub pihutäis punaseid õhupalle, kerged ja heitlikud, nagu kellegi unistus. Eemalt kostab nõrka muusikat, mis lähemale jõudes üha valjemalt mürtsuma hakkab.

Pikk puupink tundub istumise all päikesesoe ja sõbralik. Väikesed muusikud häälestavad keskaegseid pille. Kummaline melanhoolne viis, pärit kusagilt kaugete, meile tundmatute aegade tagant. Vana ja igavesti uus ühekorraga.

Tahaks veel olla selles hetkes. Selles heitlikus, maasikamaitselises, mändide ja rannavee järele lõhnavas jahedavõitu suves. Sõita rattaga, veeta õhtuid pildistades, küllastuseni ujuda külmas meres, kus keegi enam eriti ei käi. Seista üksipäini liivasel kaldal ja silmitseda hõbedana peegelduvat vett, rohetavaid rannakõrkjaid. Üle taeva laisalt roomavaid õhtupunaseid pilvi. Rannakivide ümber tiirlevaid sinitiivulisi kiile. Päikese aeglast kustumist merre. Vee punast virvendust, mille õhtuhämarus pikkamisi endasse neelab.

Me ei ole kunagi tegelikult üksi, kuigi vahel arvame, et oleme. Mingid nähtamatud niidid seovad inimesi, ka aegade ja kauguste tagant.

Tuul toob eemalt nõrka kibuvitsalõhna. Punaõieline taim on kummardunud üle pitstikandist käsitöö. Punakirja Pühalepa valla kangamuster ja aegumatu linane. Sinisilmse müüja päikesepruun naeratus. Poolvääriskividest kaunid ehted. Mõned neist läbipaistvad ja eriskummalised, justkui oleks ühe maailma sees varjul veel teine, märkamatu ja aimatav, milleni ligipääs on vaid üksikutel äravalituil, kes hoolega vaadata oskavad. Kirevad kaltsuvaibad. Villapallist jänes, kes pai eest kõrvale ei põika.

Mis üldse paneb inimese käsitööd tegema? Värvilistest lõngadest palmikuid punuma? Puidust skulptuure voolima? Enda loodud maale muru peale laiali laotama? Ürtide järgi maitsevat leiba küpsetama? Võib-olla on see Hiiumaa ise. Mustikamaitseline, rannalõhnane, kibuvitsaõitene. Tuulte, vete, unistuste ja armsate inimeste maa.

Artikkel mu vanavanematest

Põlva maakonnalehes "Koit" ilmus minu vanaema sünnipäeval, 17ndal juulil artikkel, mille kirjutasin enda vanavanemate mälestuseks. Sel aastal täitub nende mõlema sünnist auväärne sada aastat. Toon artikli siinkohal ära pisut lühendatud kujul.

"Armsad vanavanemad Amanda ja Eduard Kõrs – 100 aastat sünnist."

Kuidas üldse algab kahe inimese ühine lugu, millest omakorda saavad alguse nende laste ja lõpuks ka lastelaste lood? Igaüks neist lugudest on pisut isesugune, kuigi alati ainulaadne ja kordumatu, nagu iga inimese eluteegi. Paljud neist kulgevad veel, ent mõned elavad edasi üksnes mälestustes.

Sel aastal täitub 100 aastat mu vanavanemate Amanda ja Eduardi sünnist.

Nad kohtusid 1930ndatel Tartu linnas, abiellusid ja kolisid Põlvamaale, mehevanemate tallu, mille noor Eduard sai päranduseks.
Mu vanaema oli tähelepanuväärne inimene - helde, töökas, käsitöö- ja puhtusearmastaja, oskas suurepäraselt süüa teha ja laulda. Isegi kõrges eas oli ta veel imetlusväärselt energiline – pidas loomi ja hoidis majapidamise laitmatult korras. Talu ümber õitses alati hulgaliselt roose, pojenge, jorjeneid ja peiulilli, külaliste jaoks leidus alati midagi maitsvat laual.

Mu vanaisa oli väga musikaalne. Vajadus muusika järele ilmnes temas juba karjapoisipõlves, mil ta meisterdas endale esimese suupilli. Koolipõlves õppis ta ära viiulimängu, hiljem ka akordioni- ja kandlemängu. Palju aastaid mängis ta kohalikus külakapellis, mis organiseeris küla seltsielu, osales tähtpäevapidustustel, võttis osa kokkutulekutest, rahvakunstipäevadest, laulupidudest.

Vanaisast ongi mul ehk enim meeles, kuidas vanaisa alailma garaažis midagi toimetas, meisterdas ja parandas. Tihtipeale tuli mõni ümbruskonna külameeski temalt nõu ja abi paluma. Vanaisa Eduard oskas iga tööriista korda teha, oli abivalmis, lõbus ja seltskondlik.

Vanaema ja vanaisa talu koos seda ümbritseva suure õunaaiaga oli mängupaigaks paljudele lastele ja lastelastele. Igaühe jaoks oli tavaks istutada oma roos ja õunapuu. Tänu võimalusele veeta lapsepõlv suviti maal kujunes see aeg muljeterohkeks, päikeseliseks ja maalähedaseks – õppisime armastama loodust ja loomi ning talutööst lugu pidama.

Mu vanaema pidas lambaid ning nõnda saime tema kõrvalt selgeks nii lambapügamise kui kindakudumise kunsti. Vanaisa kõrval sai varakult tööriistadega kätt proovitud – värvipurkide sisu uuritud ja remonditöödel kasutatud, vikatiga heina niitma õpitud, käsisaega saetud ja naelale pihta saada üritatud, loendamatute tööriistade otstarbe üle juureldud. Tihtipeale kogunes suguvõsa ühistele talutöödele – kartuleid võtma, peenraid rohima, hoidiseid tegema. Sügisel käidi metsas kukeseeni otsimas ja lähedal asuvas soos kuremarjal.

Küllap me pärinemegi lapsepõlvest, mis istub meil südasuvise maasikamaitse, sääri kriipiva niiduheina, pärnaõite meelõhna, hapendatud kasemahla mõrkja maitse, lakas lõhnava värske heina, aianurgas sügiseti lõõmava hiigelsuure värvikireva vahtra näol ereda mälestusena kusagil sügavas mälusopis. Õhtuti tagatoast kostev vanaisa kandlemäng, vanaema küpsetatud paksud piparkoogid ja mulgi korbid, sügiseste õunte magus maitse ja hiliste astrite lõhn, triibulised vaibad põrandal, sooja pliidi serval tukkuv kass, toa akna all õitsvad valged floksid, mida vanaema otse aknast vaasi murdis, kirikulaulud, mida vanaema vahel kindakudumise juurde omaette laulda armastas – kõik see on osa me lapsepõlvest. Meie aiaäärne tänavas.

Meis kõigis püsib vajadus mäletada oma juuri, hoida eneses tallel teadmist, kust me pärineme, hoida mälestuskilde minevikust kui hinnalist pärandit.

Hoolimata sellest, kui kaugele meid elu ka viinud poleks, põimuvad need me mõtetes erksate värvilõimedena kirevaks kangaks, milles me igaüks oleme omal moel nähtamatute, ent tugevate lõimedega seotud.

Hetki Ott Leplandi kontserdilt Laulupealinnast

Oma muude tegemiste ja loomingust rääkimise kõrvale vahelduseks mõned hetked Ott Leplandi kontserdilt Laulupealinnast Kärdlast. Õigupoolest polegi see lugu sellest, kuidas ühest tavalisest noorest inimestest saab korraga keegi, kelle pärast rahvamass end helendavate teleriekraanide ette istuma seab või parki kokku voolab. Pigem on need lihtsalt hetked, nähtuna läbi mu enda silmade.

Neljapäeva õhtupoolik. Päev läbi taevas siranud heitlik suvine päike hakkab aegamisi pilvede varju roomama. Laulupealinna madalad helesiniseks võõbatud pargipingid on viimase kohani hõivatud. Vaba koha leidmiseks läheb tublisti aega, ent lõpuks õnnestub me seltskonnal end ühe vanema abielupaari kõrvale istuma mahutada.

Kerin kampsuni istumise alla, sest tegelikult on soe.

Suhkruvati kohevat valget kuhja näksivad lapsed. Kirju kübaraga kohalik poetess, kes minuga põgusalt uue lava arhitektuurist juttu teeb. 

Mobiilidega pilte klõpsivad lapsed lava ees. Roosa Hello Kitty vihmavari, justkui loojuv päike.

Üks paar tantsib lava ees.

Paar tuttavat siin ja seal.

Vihmapiisad pinkidel. Üksteise järel avanevad vihmavarjud nagu värvilised seened. Teele Viira elurõõmust kantud hääl. Suur ekraan helendab lava paremas nurgas. Liikuvad ja vahelduvad pildid, mis toovad meieni ühe laululava tulesurma ja uuestisünni. Ehitusplatsil toimetavad vilkad sipelgad võluvad justkui imeväel püsti seinad ja katuse ning võõpavad need helesiniseks. Varakevadest saab märkamatult suvi.

Tanja Mihhailova pikas kirjus suvekleidis, punased õied juustes. Aegamisi linnale laskuv õhtune hämarus. Õhtu läbi filmiv telekaamera, mis pika musta maona sujuvalt ühest kohast teise rändab ja iga hetke endasse talletab. Pikkades valgetes kleitides ja punakirja vöösid kandev koor. Oti selge, puhas ja jõuline hääl, mis sööstab läbi iga kuulaja ja hajub kusagil eemal, roheliste pärnade ja paplite taga.

Mis üldse paneb ühe noore inimese laulma, teise sihikindlalt sportima, kolmanda kirjutama? Tee iseendani ja endast andmiseni algab igaühel isemoodi. Sümpaatne on see, kes suudab seejuures lihtsaks jääda ja suhtuda kodukandi rahvasse soojusega.

Laulupealinn. Siin ja praegu.

Katkend "Saladuste Extras" ilmunud suveloost

Järgnevalt katkend Anni ja Emma lugudest, pealkirjaga
"Lahedaid mehi pole olemas ehk lugu sellest, kuidas me ööklubis Anni ego turgutamas käisime."

Lükkasin lingi alla ja sisenesin vihmavarjuga kohmerdades, hinges tavapärane ootus taas jalad lihtsalt tuttavale pähklikarva diivanilauale visata ja üht seesugust muretut naisteõhtut kogeda, mis paneks mu kogu läbielatud nädala tööstressi ning külma duššina mõjunud palgakärpe teadaannet hoobilt unustama.
Juba esikus võttis mind muidu nii laitmatult korras elamises vastu enneolematu kaos. Asjad olid põrandaid pidi laiali pillutatud, kõikjal vedeles riideid, plaate, raamatuid ja muud loendamatut kolu, millele kõigele ma esiotsa õiget otstarvetki ei osanud leida.
„Hei, mis segadust sa siin korraldad?“ küsisin pruunile meestekingale komistades, pahkluud masseerides ja hüpeldes lähemale longates.

„No arva ära,“ kostis Anni kulmu kortsutades plaadikogu kallal tuuseldades, närviliselt üht plaati teise järel riiulist välja sikutades ja põrandale kirevaks torniks kokku kuhjates.

„Teed kevadist suurpuhastust?“

„Ei.“

„Keegi tuleb külla ja tahad talle muljet avaldada?“

Kaks plaati lendas kolinal esikusse, raksatas vastu peeglilauda, üks plaat pudenes ümbrisest välja ja veeres vaikse sahinaga mu poripritsmetega kaetud saabaste ette, jäädes kuidagi väga süüdlaslikul moel lebama. Mõnda aega pisut jahmunult plaati silmitsenud, korjasin selle üles, asetasin karpi tagasi ja panin kaalutlevalt käest. Kõikuva enesevalitsuse ja ärritunud moega Anni oli mulle midagi sootuks uut.

„Näeb väga sedamoodi välja või, et olen kangesti mulje avaldamisega ametis?“ kostis ta pisut okkaliselt.

Kehitasin häirimatult õlgu, poetasin märja vihmavarju rahumeelselt nurka maha ja nööpisin mantli aegamisi lahti.  „Tõtt-öelda pole mul õrna aimugi. Aga sind tundes ei või vist milleski päris kindel olla.“

Anni tõstis oma siniste silmade pilgu, milles peegeldus korraga mingi sootuks isemoodi helk. „Sa oled halvim äraarvaja maailmas, Emma. Aga lihtsalt vihjeks sulle – me läksime Rauliga lahku. Asjad saadan talle postiga järele. Või jätan keldrisse ootele. Või siis laon lihtsalt täiesti külmalt prügikasti kõrvale.“ Ta tegi käega rabeda žesti. „Ma lihtsalt pole veel otsusele jõudnud.“
Viskusin hämmeldunult tugitooli. Tõsiasi, et need kaks viimasel ajal eriti läbi polnud saanud, oli mul muidugi ammuilma teada, ent et asjad nii lõpusirgele on jõudnud, sellele ma panustada poleks osanud.

„Tõesti?“ imestasin siiralt.

„No täitsa tõesti.“

Järgmisena tegid õhulennu kaks pruuni meeste kampsunit, maandudes nagu heitunud nahkhiired pooleldi pakitud kastide otsa.

„Mis juhtus siis?“ pärisin pisut keeletult.

„Oh, ei midagi, mida see maailm juba näinud poleks.“ Sületäis värvilisi triiksärke lendles kampsunitele lisaks, paiskudes üle terve esikupõranda laiali. Mu sõõrmeisse heljus kerge kevadise meesteparfüümi hõng, mis kuulus Raulile. See oli kerge ja tabamatu, nagu mees isegi. „Tavaline naeruväärne draama, pagan võtaks! Justkui mingi seebika põhjal vändatud teisejärguline näidend.“

Anni ajas end püsti ja raputas nördinult pead, nii et heledad salgud ta näo ees raevukalt tantsisklesid. „Oleks selles kõiges siis pisutki elegantsi leidunud, oleks ma tõtt-öelda märksa enam rahulolev. Aga ei – tavaline labane nõmedus. Enam-vähem seesugune, mille sa isegi mõni aeg tagasi üle elasid.“ Anni sinisilmad pildusid välke.
/.../
Osa plaate rändas riiulile tagasi. „Nüüd teeme nii.“ Ta pöördus otsustavalt mind silmitsema. „On sul kiire? Ei?“

„Mitte eriti,“ venitasin ebalevalt, hinges ebamäärane aimdus, et õhtu võib võtta sootuks teise pöörde, kui ma endamisi heauskselt plaaninud olin.

„Tore! Siis algab jahihooaeg!“

Pilgutasin hämmeldunult silmi. „Mis?“

Anni haaras mul kätest ja tõmbas mu otsustavalt püsti. „Jaht meestele, isastele, y-kromosoomikandjatele, mõistad?“

Sattusin veel suuremasse segadusse. „Ei. Miks?“

„Teeme nad maatasa! See on lahe. See on – teraapia.“

„Kuule,“ üritasin enda kergelt hüsteeriliseks muutunud sõbrannat leebelt mõistusele raputada. „Võib-olla katsud kõigepealt maha rahuneda, siis vaatame, mis edasi saab.“
Heitsin pilgu ümbrusele, mis nägi nüüdseks välja seesugune, nagu oleks kümmekond elurõõmust haaratud tudengit siin nädal aega jutti pidu pannud. „Ma aitan sul selle pahna silme alt kuhugi ära toppida ja teen siis midagi süüa. Pannkooke näiteks? Eks? Sulle ju meeldivad pannkoogid?“

Anni vaikis tusaselt, suu viltu ja käed rahulolematult rinnal risti, nagu meelega lemmiknuku katki teinud laps.

„Ja siis võtame ehk hoopis mõne filmi ette?“ pakkusin püüdlikult. „Mis sa arvad?“

„Sellise, mis mind lõpus ulguma paneb – vihast ja masendusest? No tänud, aga see pole mingi variant,“ pareeris Anni otsustavalt mu mõistuse hääle. „Me läheme välja! Mu ego vajab hetkel korralikku turgutust ja seda ei suuda mulle mitte ükski loodusseadus praegu keelata!“

Ohkasin pikalt ja alistunult, ajasin mantli seljast ja koukisin kosmeetikakoti lagedale.

Foto: Scanpix, "Saladused."