Rebastemäel

Täna ma olin seal. Sügaval lõõskavas suves, kaugel eemal inimasustusest, keset ürgselt rohetavat metsa. Päevasoojad puutrepid ja päikese mänglemine männipuidust käsipuul. Sinise silmapiiri helendus kõrgel metsatuka kohal. Vaikus, millesse kostab kõigest puulatvade tume igavene müha.
Salakeel, mille mõistmine on inimesel alati üle jõu käinud.

Männid mu ümber, vaiguselt ja sõbralikult lõhnavad, justkui olevik ja minevik käsikäes. Nagu naeratus, mis jääb nähtamatu loorina õhku rippuma ega jõuagi kunagi päriselt pärale. Metsataimede mõrkjas hingus.Kitsuke teerada mu jalge all, täis okkapuru ja rändajate jalajälgi. Maapinna embav pehmus ja südasuve päikesekuldne peegeldus. Soe ja turvaline, justkui sõbra puudutus. Või mõni kaduv hetk lapsepõlve mustikametsast.

Sõnajalad ja mustikate rohelised varred, läbisegi samblast võrsumas. Üksik sinine kellukas, nagu äraeksinu kesk karme kõrgeid tüvesid, mis peidavad endas päikest. Sellegipoolest näib ta omamoodi õnnelik iseolemises seal sügavrohelises laanes, kus kunagi küpses maasikaid.
Päikeselaigud mu jalgade ees. Puujuured nagu tukslevad veenid risti-rästi üle tee looklemas. Tuule unustust pakkuv soojus.

Poolel teel jään seisma, vaatan korraks ringi, pööran ümber ja lähen tagasi. Jälle sõnajalad, üksik kellukas, päikeselaigud trepiastmetel. Piidlevad mind silmanurgast. Justkui teades, et ma ei jõua kunagi päriselt pärale.

Ent võib-olla ongi kulgemine parim osa teest?

Rebastemäe.