Artikkel mu vanavanematest

Põlva maakonnalehes "Koit" ilmus minu vanaema sünnipäeval, 17ndal juulil artikkel, mille kirjutasin enda vanavanemate mälestuseks. Sel aastal täitub nende mõlema sünnist auväärne sada aastat. Toon artikli siinkohal ära pisut lühendatud kujul.

"Armsad vanavanemad Amanda ja Eduard Kõrs – 100 aastat sünnist."

Kuidas üldse algab kahe inimese ühine lugu, millest omakorda saavad alguse nende laste ja lõpuks ka lastelaste lood? Igaüks neist lugudest on pisut isesugune, kuigi alati ainulaadne ja kordumatu, nagu iga inimese eluteegi. Paljud neist kulgevad veel, ent mõned elavad edasi üksnes mälestustes.

Sel aastal täitub 100 aastat mu vanavanemate Amanda ja Eduardi sünnist.

Nad kohtusid 1930ndatel Tartu linnas, abiellusid ja kolisid Põlvamaale, mehevanemate tallu, mille noor Eduard sai päranduseks.
Mu vanaema oli tähelepanuväärne inimene - helde, töökas, käsitöö- ja puhtusearmastaja, oskas suurepäraselt süüa teha ja laulda. Isegi kõrges eas oli ta veel imetlusväärselt energiline – pidas loomi ja hoidis majapidamise laitmatult korras. Talu ümber õitses alati hulgaliselt roose, pojenge, jorjeneid ja peiulilli, külaliste jaoks leidus alati midagi maitsvat laual.

Mu vanaisa oli väga musikaalne. Vajadus muusika järele ilmnes temas juba karjapoisipõlves, mil ta meisterdas endale esimese suupilli. Koolipõlves õppis ta ära viiulimängu, hiljem ka akordioni- ja kandlemängu. Palju aastaid mängis ta kohalikus külakapellis, mis organiseeris küla seltsielu, osales tähtpäevapidustustel, võttis osa kokkutulekutest, rahvakunstipäevadest, laulupidudest.

Vanaisast ongi mul ehk enim meeles, kuidas vanaisa alailma garaažis midagi toimetas, meisterdas ja parandas. Tihtipeale tuli mõni ümbruskonna külameeski temalt nõu ja abi paluma. Vanaisa Eduard oskas iga tööriista korda teha, oli abivalmis, lõbus ja seltskondlik.

Vanaema ja vanaisa talu koos seda ümbritseva suure õunaaiaga oli mängupaigaks paljudele lastele ja lastelastele. Igaühe jaoks oli tavaks istutada oma roos ja õunapuu. Tänu võimalusele veeta lapsepõlv suviti maal kujunes see aeg muljeterohkeks, päikeseliseks ja maalähedaseks – õppisime armastama loodust ja loomi ning talutööst lugu pidama.

Mu vanaema pidas lambaid ning nõnda saime tema kõrvalt selgeks nii lambapügamise kui kindakudumise kunsti. Vanaisa kõrval sai varakult tööriistadega kätt proovitud – värvipurkide sisu uuritud ja remonditöödel kasutatud, vikatiga heina niitma õpitud, käsisaega saetud ja naelale pihta saada üritatud, loendamatute tööriistade otstarbe üle juureldud. Tihtipeale kogunes suguvõsa ühistele talutöödele – kartuleid võtma, peenraid rohima, hoidiseid tegema. Sügisel käidi metsas kukeseeni otsimas ja lähedal asuvas soos kuremarjal.

Küllap me pärinemegi lapsepõlvest, mis istub meil südasuvise maasikamaitse, sääri kriipiva niiduheina, pärnaõite meelõhna, hapendatud kasemahla mõrkja maitse, lakas lõhnava värske heina, aianurgas sügiseti lõõmava hiigelsuure värvikireva vahtra näol ereda mälestusena kusagil sügavas mälusopis. Õhtuti tagatoast kostev vanaisa kandlemäng, vanaema küpsetatud paksud piparkoogid ja mulgi korbid, sügiseste õunte magus maitse ja hiliste astrite lõhn, triibulised vaibad põrandal, sooja pliidi serval tukkuv kass, toa akna all õitsvad valged floksid, mida vanaema otse aknast vaasi murdis, kirikulaulud, mida vanaema vahel kindakudumise juurde omaette laulda armastas – kõik see on osa me lapsepõlvest. Meie aiaäärne tänavas.

Meis kõigis püsib vajadus mäletada oma juuri, hoida eneses tallel teadmist, kust me pärineme, hoida mälestuskilde minevikust kui hinnalist pärandit.

Hoolimata sellest, kui kaugele meid elu ka viinud poleks, põimuvad need me mõtetes erksate värvilõimedena kirevaks kangaks, milles me igaüks oleme omal moel nähtamatute, ent tugevate lõimedega seotud.