Hetki Hiiumaa käsitöölaadalt

Laupäeva hommik. Ilm on kergelt pilves, nagu enamik sellesuviseid hommikuid. Hoolimata sellest, et kalender mu köögiseinal kuulutab alles südasuve, roomab aiaääri pidi jahedus, nagu oleks suve lõpp juba märkamatult kätte jõudnud.

Natuke aega hiljem seisan kultuurikeskuse ees ja silmitsen kuulutustulba juures laiutavat suurt rohelist silti, mis kutsub käsitöölaadale. Silmitsen käsitsi maalitud rukkililli ja tunnen kerget hämmeldust. Kas sellest soojast päevast, mil kireva rahvamassi seas vaatasin seda imeilusat sinist klaaskeraamikat ja rahvatantsijate kirjud seelikumustrid libisesid läbi õhu, saab tõesti juba aasta? Kes ma olin siis ja kes nüüd?

Mille järgi me üldse mõistame, kui palju on vahepeal aega mööda läinud? Aias vohavate ilupuude järgi, mis on tillukestest võrsetest inimesepikkusteks iludusteks võrsunud? Tuttavate laste järgi, kellest on korraga sirgunud nägusad neiud ja noormehed? Esimese vaevuaimatava kortsukiire järgi silmanurgas? Enda tõsise pilgu järgi, milles peegeldub lõpuks arusaamine, et hoolimata soovist jääda alatiseks lapseks, kelle elu valitseb muinasjutt, on tulnud siiski lõpuks saada täiskasvanuks?

Lükkan päikeseprillid ninale ja suundun Vabrikuväljaku pargi poole. Teid ummistavad autod ja ühes suunas rändavad rahvamassid. Mu ees heljub pihutäis punaseid õhupalle, kerged ja heitlikud, nagu kellegi unistus. Eemalt kostab nõrka muusikat, mis lähemale jõudes üha valjemalt mürtsuma hakkab.

Pikk puupink tundub istumise all päikesesoe ja sõbralik. Väikesed muusikud häälestavad keskaegseid pille. Kummaline melanhoolne viis, pärit kusagilt kaugete, meile tundmatute aegade tagant. Vana ja igavesti uus ühekorraga.

Tahaks veel olla selles hetkes. Selles heitlikus, maasikamaitselises, mändide ja rannavee järele lõhnavas jahedavõitu suves. Sõita rattaga, veeta õhtuid pildistades, küllastuseni ujuda külmas meres, kus keegi enam eriti ei käi. Seista üksipäini liivasel kaldal ja silmitseda hõbedana peegelduvat vett, rohetavaid rannakõrkjaid. Üle taeva laisalt roomavaid õhtupunaseid pilvi. Rannakivide ümber tiirlevaid sinitiivulisi kiile. Päikese aeglast kustumist merre. Vee punast virvendust, mille õhtuhämarus pikkamisi endasse neelab.

Me ei ole kunagi tegelikult üksi, kuigi vahel arvame, et oleme. Mingid nähtamatud niidid seovad inimesi, ka aegade ja kauguste tagant.

Tuul toob eemalt nõrka kibuvitsalõhna. Punaõieline taim on kummardunud üle pitstikandist käsitöö. Punakirja Pühalepa valla kangamuster ja aegumatu linane. Sinisilmse müüja päikesepruun naeratus. Poolvääriskividest kaunid ehted. Mõned neist läbipaistvad ja eriskummalised, justkui oleks ühe maailma sees varjul veel teine, märkamatu ja aimatav, milleni ligipääs on vaid üksikutel äravalituil, kes hoolega vaadata oskavad. Kirevad kaltsuvaibad. Villapallist jänes, kes pai eest kõrvale ei põika.

Mis üldse paneb inimese käsitööd tegema? Värvilistest lõngadest palmikuid punuma? Puidust skulptuure voolima? Enda loodud maale muru peale laiali laotama? Ürtide järgi maitsevat leiba küpsetama? Võib-olla on see Hiiumaa ise. Mustikamaitseline, rannalõhnane, kibuvitsaõitene. Tuulte, vete, unistuste ja armsate inimeste maa.