Katkend "Saladuste Extras" ilmunud suveloost

Järgnevalt katkend Anni ja Emma lugudest, pealkirjaga
"Lahedaid mehi pole olemas ehk lugu sellest, kuidas me ööklubis Anni ego turgutamas käisime."

Lükkasin lingi alla ja sisenesin vihmavarjuga kohmerdades, hinges tavapärane ootus taas jalad lihtsalt tuttavale pähklikarva diivanilauale visata ja üht seesugust muretut naisteõhtut kogeda, mis paneks mu kogu läbielatud nädala tööstressi ning külma duššina mõjunud palgakärpe teadaannet hoobilt unustama.
Juba esikus võttis mind muidu nii laitmatult korras elamises vastu enneolematu kaos. Asjad olid põrandaid pidi laiali pillutatud, kõikjal vedeles riideid, plaate, raamatuid ja muud loendamatut kolu, millele kõigele ma esiotsa õiget otstarvetki ei osanud leida.
„Hei, mis segadust sa siin korraldad?“ küsisin pruunile meestekingale komistades, pahkluud masseerides ja hüpeldes lähemale longates.

„No arva ära,“ kostis Anni kulmu kortsutades plaadikogu kallal tuuseldades, närviliselt üht plaati teise järel riiulist välja sikutades ja põrandale kirevaks torniks kokku kuhjates.

„Teed kevadist suurpuhastust?“

„Ei.“

„Keegi tuleb külla ja tahad talle muljet avaldada?“

Kaks plaati lendas kolinal esikusse, raksatas vastu peeglilauda, üks plaat pudenes ümbrisest välja ja veeres vaikse sahinaga mu poripritsmetega kaetud saabaste ette, jäädes kuidagi väga süüdlaslikul moel lebama. Mõnda aega pisut jahmunult plaati silmitsenud, korjasin selle üles, asetasin karpi tagasi ja panin kaalutlevalt käest. Kõikuva enesevalitsuse ja ärritunud moega Anni oli mulle midagi sootuks uut.

„Näeb väga sedamoodi välja või, et olen kangesti mulje avaldamisega ametis?“ kostis ta pisut okkaliselt.

Kehitasin häirimatult õlgu, poetasin märja vihmavarju rahumeelselt nurka maha ja nööpisin mantli aegamisi lahti.  „Tõtt-öelda pole mul õrna aimugi. Aga sind tundes ei või vist milleski päris kindel olla.“

Anni tõstis oma siniste silmade pilgu, milles peegeldus korraga mingi sootuks isemoodi helk. „Sa oled halvim äraarvaja maailmas, Emma. Aga lihtsalt vihjeks sulle – me läksime Rauliga lahku. Asjad saadan talle postiga järele. Või jätan keldrisse ootele. Või siis laon lihtsalt täiesti külmalt prügikasti kõrvale.“ Ta tegi käega rabeda žesti. „Ma lihtsalt pole veel otsusele jõudnud.“
Viskusin hämmeldunult tugitooli. Tõsiasi, et need kaks viimasel ajal eriti läbi polnud saanud, oli mul muidugi ammuilma teada, ent et asjad nii lõpusirgele on jõudnud, sellele ma panustada poleks osanud.

„Tõesti?“ imestasin siiralt.

„No täitsa tõesti.“

Järgmisena tegid õhulennu kaks pruuni meeste kampsunit, maandudes nagu heitunud nahkhiired pooleldi pakitud kastide otsa.

„Mis juhtus siis?“ pärisin pisut keeletult.

„Oh, ei midagi, mida see maailm juba näinud poleks.“ Sületäis värvilisi triiksärke lendles kampsunitele lisaks, paiskudes üle terve esikupõranda laiali. Mu sõõrmeisse heljus kerge kevadise meesteparfüümi hõng, mis kuulus Raulile. See oli kerge ja tabamatu, nagu mees isegi. „Tavaline naeruväärne draama, pagan võtaks! Justkui mingi seebika põhjal vändatud teisejärguline näidend.“

Anni ajas end püsti ja raputas nördinult pead, nii et heledad salgud ta näo ees raevukalt tantsisklesid. „Oleks selles kõiges siis pisutki elegantsi leidunud, oleks ma tõtt-öelda märksa enam rahulolev. Aga ei – tavaline labane nõmedus. Enam-vähem seesugune, mille sa isegi mõni aeg tagasi üle elasid.“ Anni sinisilmad pildusid välke.
/.../
Osa plaate rändas riiulile tagasi. „Nüüd teeme nii.“ Ta pöördus otsustavalt mind silmitsema. „On sul kiire? Ei?“

„Mitte eriti,“ venitasin ebalevalt, hinges ebamäärane aimdus, et õhtu võib võtta sootuks teise pöörde, kui ma endamisi heauskselt plaaninud olin.

„Tore! Siis algab jahihooaeg!“

Pilgutasin hämmeldunult silmi. „Mis?“

Anni haaras mul kätest ja tõmbas mu otsustavalt püsti. „Jaht meestele, isastele, y-kromosoomikandjatele, mõistad?“

Sattusin veel suuremasse segadusse. „Ei. Miks?“

„Teeme nad maatasa! See on lahe. See on – teraapia.“

„Kuule,“ üritasin enda kergelt hüsteeriliseks muutunud sõbrannat leebelt mõistusele raputada. „Võib-olla katsud kõigepealt maha rahuneda, siis vaatame, mis edasi saab.“
Heitsin pilgu ümbrusele, mis nägi nüüdseks välja seesugune, nagu oleks kümmekond elurõõmust haaratud tudengit siin nädal aega jutti pidu pannud. „Ma aitan sul selle pahna silme alt kuhugi ära toppida ja teen siis midagi süüa. Pannkooke näiteks? Eks? Sulle ju meeldivad pannkoogid?“

Anni vaikis tusaselt, suu viltu ja käed rahulolematult rinnal risti, nagu meelega lemmiknuku katki teinud laps.

„Ja siis võtame ehk hoopis mõne filmi ette?“ pakkusin püüdlikult. „Mis sa arvad?“

„Sellise, mis mind lõpus ulguma paneb – vihast ja masendusest? No tänud, aga see pole mingi variant,“ pareeris Anni otsustavalt mu mõistuse hääle. „Me läheme välja! Mu ego vajab hetkel korralikku turgutust ja seda ei suuda mulle mitte ükski loodusseadus praegu keelata!“

Ohkasin pikalt ja alistunult, ajasin mantli seljast ja koukisin kosmeetikakoti lagedale.

Foto: Scanpix, "Saladused."