Augustikuu "Saladustes" leidub taas üks minu lugu – "Nagu lepatriinud vees ehk lugu sellest, kuidas ma maailma äärel iseennast leidmas käisin."
Kirjutasin ta seekord väga maalähedase, kuna tahtsin tuua sisse mõningaid elemente enda lapsepõlve kodukandist. Näiteks on loos kirjeldatud külakauplus, Soohara pood, täiesti olemas, just seesugune põldude ja aasade vahel tukkuv tilluke miniatuurne, kooruva värvikihiga kollane majake. Praegu see kahjuks küll enam ei tööta ammuilma, kuigi lapsepõlves sai sealt koos vanaisaga just taolisi paberita kaalukomme ostetud ja leiva magushaput lihtsat lõhna tähelepanuväärseks peetud.
Samuti on loos kirjeldatud järv, kus peategelased Rea ja Helen ujuvad, saanud konkreetse visiooni just mu kodukandi, Paidra järve järgi, kus õitseb suviti külluslikult kollaseid vesikuppe ja vesi lõhnab veetaimede ja salapära järele.
Lugu ise mõtiskleb taas kaudselt meeste ja naiste mõttemaailma erinevuse üle, selle üle, kui raske on meil vahel üksteisest aru saada. Miks lõpevad ka kõige erilisemad ja tähelepanuväärsemad suhted, millest justkui tahaks väevõimuga kinni hoida? Millised on väärtuslikumad hetked, kas ainult need, mis leidsid aset minevikus? Kuidas väärtustada olevikku ja saada täiskasvanuks, ilma iseennast kaotamata?
Peategelane Helen, linna elama kolinud maaplika, põgeneb pärast purunenud suhet fotograafist sõbranna juurde Lõuna-Eestisse, põldude ja metsade vahel asuvasse tallu, et mis osutub suurepäraseks paigaks näriva hingelise paine vastu. Novellis kirjeldatud talu on mu vanaema talu, just seesugune - akende ees lehvivate pitsardinate, õues entusiastlikult kireva kuke, ruumide pärnaõielõhna, akna all õitsevate pojengide ja tagatoas laiutava värvilise tigudiivaniga.
Me kõik vajame seesugust pelgupaika, kuhu vahel maailmavalu eest peitu pugeda. Ja veel enam vajame seesugust sõbrannat, kes päästab lepatriinusid veest ja paneb meid elu taas õigete silmadega nägema.
Peategelane Helen, linna elama kolinud maaplika, põgeneb pärast purunenud suhet fotograafist sõbranna juurde Lõuna-Eestisse, põldude ja metsade vahel asuvasse tallu, et mis osutub suurepäraseks paigaks näriva hingelise paine vastu. Novellis kirjeldatud talu on mu vanaema talu, just seesugune - akende ees lehvivate pitsardinate, õues entusiastlikult kireva kuke, ruumide pärnaõielõhna, akna all õitsevate pojengide ja tagatoas laiutava värvilise tigudiivaniga.
Me kõik vajame seesugust pelgupaika, kuhu vahel maailmavalu eest peitu pugeda. Ja veel enam vajame seesugust sõbrannat, kes päästab lepatriinusid veest ja paneb meid elu taas õigete silmadega nägema.
Täismahus novelliga saab tutvuda "Saladuste" augustikuu numbris.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar