Hetki suvisest Riiast

Enne, kui ma hakkan siin keskkonnas rääkima peatselt ilmuvast oma uuest teosest, mis on neelanud enamuse mu vabast ajast, postitan siia mõne hetke suvisest reisist, muidu kipuvad need muljed võib-olla hoopis ununema.

Riia. Albert hotell.
Klaasist terrassiuks avaneb vaikse sahinaga. Avar klaaspiirdega rõdu on üle ujutatud loojuva päikese punasest valgusest. See kumab tagasi justkui kõikjalt – külastajate juustelt, üle õlgade heidetud soojadelt pleedidelt, vanalinna plekk-katustelt, peegeldub hoonete akendelt, keerleb kusagil õhus, end õhtuhämarusse mähkiva tukkuva tänava kohal. Kõrghoone seinal tiksuv hiigelkell kuulutab poolt kümmet õhtul.

Üle rõdurinnatse vaadates tundub tänava munakivisillutis kuidagi pelutavalt kaugel olevat. Mähin end samamoodi pleedi, mida teenindajad lahkelt laiali jaotavad ja istun pehmele puutoolile. Kuidas nad siin küll nii head kohvi teha oskavad?

Paar fotograafi pildistavad loojangut, läikivad objektiivid nagu hiiglaste silmad samamoodi punase kiirguse lummuses.

Hommikusöögilauas lõõmavad mu pea kohal sarnast tooni lambid, nagu eelmise õhtu loojang. Pruuni ja oranži soe kooslus, seinatäis raamatuid riiulis, põgusa otsimise järel leian isegi mõne eesti keelse. Võrratu cappuchino, plaadisoe kohupiimakook, vürtsikas kalasalat ja jääkülm apelsinimahl.

Hotelli ees õitseb ovaalsel peenral leegitsev pelargooniväli. Tänavad on tuulised. Miks ma ei leidnud kusagilt sellist hõbesõrmust, mida ma kaubandusest otsisin? Või ei pidanudki ma seda leidma?Jurmala ranna valge liiv. Hiiglaslik eksootiline puittüvega toataim Polyscias "Fabian", mille nime lahke müüja mulle visiitkaardile sirgeldab, rändab minuga Eestisse kaasa, tumerohelised lehed rahulolevalt mu süles.