Kärdla kohvikutepäev 2012

Kohvikutepäevad - igasuviseks Hiiu saarel toimuvaks suursündmuseks kujunenud üritus, mis meelitab ligi nii kohalikku rahvast kui ka kaugemalt tulijaid, kes kõik soovivad kodusest kohvikumelust osa saada.

Teeääred on tiheda rivina täis tipitud parkivaid autosid. Masinate värvikirev rodu ääristab peaaegu kõiki linnatänavad. Seda silmates tekib tunne, nagu oleks rohelise ja vaikse aedlinnaku asemel korraga tegu Tallinna kesklinnaga.

 
Mööda tänavaid kulgevad värvikirevates riietes suveinimesed, naeratused näol. Valge pitsseelik lehvib tuules. Erkoranžid kõrgekontsalised platvormkingad klõpsuvad tarmukalt asfaldil. Jalgrattal vuhiseb minust mööda lillelises kleidis, suurte päikseprillide ja laiaäärelise suvekübaraga daam, nähes välja nagu kirevatiivuline liblikas. Roosa käekott ja veel üks ereroosa kübar ilmestab rahvamassi. Loendamatutesse palmikutesse põimitud juuksed. Laste elavahäälne jutuvada.

Kes küll on kõik need inimesed? Muigan mõtte üle, kuidas meie, kohalik rahvas, kaldusime algul arvama, et jaheda suve tõttu linnarahvast saarele justkui ei satugi. Vaatan, kuidas peotäis kuldseid kukeseeni särtsatab heledapäise naerusuise kokapreli käest suurele malmpannile, mis küpsetab otse kohvikukülastajate silme all kukeseenekastet.

Mereäärses Kantri ja Gill kohvikus ammutab triibulises meremehesärgis mees mehise kulbitäie angerjasuppi igale tahtjale lahkelt potsikusse. Mitme meetri pikkune järjekord lookleb raudkuuma ahju juures nagu laisk madu. Kõik on rõõmsad ja kellelgi ei näi kuhugi kiiret olevat. Kalda ääres loksuvates paatides müüvad kaks triibulistes särkides noorukit suitsukala. Hiigelsuur papist menüü kuulutab valikut – suitsulest, suitsuangerjas, suitsutuulehaug, suitsusäinas, särjefilee... Kuivatatud lest on juba otsa saanud. Tuul toob merelt soolakat lõhna, millele kostavad taustaks meremeeste lood. Laual vaasides õilmitsevad põllulilled - karikakrad, tõrvalilled, kellukad...

"See on kõige mõnusama miljööga koht," kostab külastajate summast tunnustav meeshääl.

Bella Rosa lopsakas roosias käib elav sagimine. Vaatan natuke aega pealt, kuidas kokapreili väledate sõrmede vahel valmib õhuke jahune leht pitsat. Letil troonivad rohelised maitsetaimed, lõigutud paprika, eemal mulksub läikiv kohviautomaat ja paistab jäätisemasin.
Charlotte Maiuse Maja ees seisab pitsilise päevavarjuga majaemand kaseokstest põimitud värava ees ja kostitab iga tulijat lahke naeratusega.
Turuplatsil Kaetud Laudade kohvikus on otse õuele veetud rõõmsavärviliste päevatekkidega kaetud raudvoodid, mis on mugavaks isetepaigaks suuremale seltskonnale, kes lõbusalt kohvi joob. Seinale on pitskardinast ja paarist lauajupist kujundatud sümboolne vanamoeline aken.
Värvilised tekid ja triibuvaibad õuemurul, kus rahvas siin-seal koduselt istub. Üks külastaja põõnab rahumeeli väsimust välja eredas päikesepaistes, paistmata põrmugi häiritud, et ma temast järgmise foto saamiseks üle astuma pean.

Siin-seal müüakse käsitööd. Võrratud linased kleidid ja aegumatud pehmed kudumid, millel on isegi suvel minekut. Keset väljakut seisab samblaroheline sõjaväeauto nagu suur unustusehõlmas tukkuv hiiglane, mille on kaunistanud kellegi andekas kunstnikukäsi oranžikate õiepuhmastega.
Puude kohal rippuv Haldjamaa õhuline silt meelitab edasi astuma ja puu külge kinnitatud haldjakeeles maalitud igitarka sõnumit lugema: "Hiiumaa – haldjate saar. Iga inimene on täpselt nii õnnelik, kui õnneliku ta ise arvab end olevat."

Puude vahele on kinnitatud võrkkiiged, milles lapsed lesivad. Veidi eemal laiutab viluvarjus nahkdiivan, nagu oleks ta alati siin olnud ja külalistele istet pakkunud. Looduslähedasema maitse jaoks on tuules lehvivate valgete kangaste alla paigutatud põhupakke, kus samuti jalgu puhata saab.

Otse laululaval end sisse seadnud Cafe Cantablile kohvikus musitseerib külastajaile süntesaatori taga Timo Lige. Ta sõrmede alt vallanduvas muusikas heljub mingi kummaline suvelõpunostalgia. Päike sätendab üle toolide tõmmatud kuldpunasel sametriidel, milles kangastub mulle põgusalt pisut keskaja hõngu. Seisan ja kuulan, kuidas helid aegamisi pargipuude roheliste lehtede varju hääbuvad. Tillukese kohvikukülastaja blondidel lokkidel peegeldub päike.

"Tere," embab mind põgusalt ja sõbralikult üks tuttav ja libiseb taas külastajate summa, nii et jõuan talle kõigest naeratuse poetada.

Õhus on mõnus kohvikusumin. Inimesed istuvad seltskonniti soojas päikesepaistes. Kõik näib nii loomulik, justkui olekski need mugavad kodused kohvikud siin-seal õuedel, aedades, tänavanurkadel ja laadaplatsil mitte kõigest üheainsa päeva, vaid alati olemas olnud.

Mööda tänavaid rändavad endiselt kirevate seltskondadena inimesed – laiaäärelised suvekübarad peas, lilled juustes, jäätisetopsikud pihus.
Küla Karla Kohvikus saab koos tõelise rahvamehe ja kohaliku kirja- ja muusikamehe Karlaga endale pitsilise päevavarju pähe tõmmanud pukspuupõõsa juures fotosid klõpsida. Tema raamatukaante vahele jõudnud soe Hiiu huumor ajab alati muigama.

Õhtuhämaruses levib linna kohale grill-liha vürtsikas vaevutajutav lõhn, siit-sealt kostab elavat muusikat. Mere kohale on tõusnud punane kuu, mille kitsas kahvatu valgustriip virvendab rannakõrkjateni välja. Vesi on soe ja kui ma ujumast tulen, on väike seltskond süüdanud mererannale lõkke.



Bella Rosa kohvikulaudadele on vahepeal tekkinud küünlad, mis heidavad aeda sumedat suvelõpuvalgust. Terve aed on endiselt inimesi täis, kes istuvad koduselt õunapuude alla paigutatud laudade taga. Kostab jutusuminat ja tuhme naerurõkatusi. Juuksed märjad, jään tahtmatult kuulama, kuidas noored musta ja punasesse riietunud muusikud kitarre häälestavad ja avastan, et seisan selles suvekohvikus juba kolmandat korda.
Lõpuks pöördun kodu poole, pihus kimp mere äärest korjatud valget ristikut oma jänesele. Kummaline, mida tema kogu sellest melust küll arvata võis? Mu süsimust lontkõrv Sofie asub isukalt õienuttide kallale, küllap jäi temagi omal moel päevaga rahule.
Vaata lisaks: http://www.kohvikutepäev.ee/