Katkend novellist "Nagu lepatriinud vees ehk lugu sellest, kuidas ma maailma äärel iseennast leidmas käisin."

Maja tagumine väike tuba on täis sooja õhtupäikese roosakat kuma. Lõhnab männivaigu ja pärnaõite järele. Nurgas laiutab massiivne vanamoeline kummut, millelt vaatavad vastu mõned pruunikaks tõmbunud raamitud fotod. Vaasis on pihutäis närbunud suvelilli. Rõõmsavärvilise kattega lohku istutud tigudiivan kutsub endasse viskuma. Kirju kaltsuvaip põrandal on värske ja uus. Seinal ripub tuhmiks pleekinud suur värvifoto kaamerasse naeratavast noorpaarist. Vesilokkidega sinisilmne naine ja tumedapäine noor mees. Hetk kaugest minevikust, ühise tee algusest, millest on jäänud alles kõigest üksainus ülesvõte.
„Sinu vanavanemad?“
„Jah, nende pulmapilt,“ kohmab Rea napilt.

„Olite lähedased?“
„Eks ikka. Suviti sai siin nii mõnigi kord mööda õunaaeda joostud ja põllul ritsikaid taga aetud. Pole ma nii linnasaks midagi, nagu sa ehk arvad.“
„Ma ei arva midagi,“ ütlen vaikselt. „Sa sobid siia, ausalt. Selles kõiges näen ma sind märksa enam, kui su kesklinna katusekorteris, mille üle sa alati nii mõistetamatult uhke olid. Mulle tunduski seal alati liiga umbne.“
„Ma ei olnud uhke, mu sisekujundaja nägemus lihtsalt klappis minu omaga.“

Rea kougib diivani kõrvalt madalalt riiulilt lagedale suure nahkse kausta. Selle vahelt libiseb põrandale läikiv värvifoto, mis liugleb otse mu jalgade juurde nagu kirev liblikas. Tõstan pildi üles ja jään seda silmitsema.
Nähtav lööb mul kergelt hinge kinni. Pildil on mingid tillukesed sootaimed, igaüks neist eksponeeritud nagu kunstiteos. Taamal hõljub müstiline rohekas udu, mida ma päriselus iialgi kusagil märganud ei ole. Aga just seda Rea oskabki –  isegi kõige tavalisemast kõrrekesest mingi seletamatu taies luua, anda sellele sootuks tähendusrikkam ja erakordsem olemine. Midagi seesugust, mis sunnib inimesi ahnelt ta näituste avamisel tunglema ja piltide ees seisma.

Ulatan foto vaikides Reale tagasi.
Rea laotab pilte üksteise järel lauale. Neid koguneb terve läikiv, värviline kuhi, igaüks omamoodi ainulaadne. Violetsed põllulilled taamal hõljuva müstilise sinkja udu taustal, punaselt hõõguv kuu karmilt rohetava kuusemetsa kohal, hommikune aas, tuhanded kastepiisad sätendamas nagu tillukesed teemandid. Hulga õietolmuseid, eriskummaliste nurkade alt tabatud makrosid. Rohelise lehe tipus helkiv vihmapiisk, milles peegeldub tõusva päikese punakaskollane valgus. Vette maandunud lepatriinu, kilejad tiivad abitult laiali.

Võtan lepatriinu-foto pihku ja silmitsen seda pikalt.
„Meeldib? Võta endale,“ ütleb Rea, märganud, et ma pildilt silmi ei saa.
„Millegipärast meenutab see mulle mind ennast,“ tunnistan tuhmilt ja lasen foto sõrmede vahelt lauale teiste hulka libiseda.
Rea silmitseb pilti, seejärel mu tõsinenud nägu ja ohkab.

Roosakas õhtukuma madala akna taga on puulatvade taha vajunud ja tuppa paistnud soe hõõgus kustunud. Taipan, et mul on külm.
„Kes muu me olemegi, kui lepatriinud, kel pole vähimatki aimu, kuhu tuul nad järgmisel hetkel lennutab,“ ütleb Rea lõpuks. Aeglaselt, tõsiselt, üldse mitte talle omaselt. „Hetked, mis me käsutuses on, ongi kõik, mis meil on, Helen. Me ei saa muuta midagi minevikus. Me ei näe ette tulevikku. Ainus, mis me teha saame, on uskuda, et ehk kulgeb homne paremini kui tänane. Vahel pillutab elu meid samamoodi vette, tahame või ei. Nõnda me hulbime ning loodame, et mõni hooliv käsi meid veest välja tõstaks ja rannale tagasi viiks. Vahel see juhtubki. Vahel upume.“
Mu pilk rändab uuesti fotole. „Sa päästsid ta?“

„Loomulikult,“ naeratab Rea iseenesestmõistetavat sooja naeru. „Tema ja mõned mõtlematud vettinud triinud veel, kes arvasid, et ujuda oleks tore.“
Vaatan uuesti ruumis ringi. See näib hämaras korraga väiksem ja veel hubasem; esemete piirjooned tunduvad pehmemad, hägusamad.

Silmitsen tigudiivanit, vana pulmafotot, Rea sihvakat kogu lihtsas lillelises seelikus. Enda kunagist pinginaabrit, kes pole põrmugi häiritud, et tal ei ole õrna aimugi, kaua kanad elavad või mida ta teine pool linnas korda saata võiks. Ja taolise erakordse sisemise rahuga silmitsi seistes ja enda oma puudumist veel teravamalt tunnetades niriseb ootamatult mu põsele reetlik pisar. Üritan seda märkamatult ära pühkida, ent taipan, et mu põgus nõrkushetk pole sellegipoolest pähkelpruunide silmade eest, mis näivad siin maailmas kõike märkavat, varju jäänud.
„Sa ei kavatse temast niipea üle saada?“ taipab Rea lennult. Just nõnda, nagu ta minust alati poolelt sõnalt aru saanud on.
Naeratan kõveralt. „Mehed, eks ole? Tulevad ja lähevad, nagu tahavad ja targemaks peavad. Enamiku minek meid eriti ei puuduta. Ent mõnel on võimu meist lahkudes viia endaga kaasa peaaegu kõik, nii et meist ei jää muud alles, kui tühi kest. Ja see pole paraku võimeline muuks, kui sügavaks hämminguks, mis põhjusel üldse edasi eksisteerida.“
Pruunid sõrmed asuvad fotosid kokkupoole korjama. Lõpuks on need taas korralikult kaante vahele laotud ja kaust rändab riiulile tagasi.
„Jää siia,“ ütleb Rea korraga. Vaikselt, kindlalt, veendumusega.
Jään oma sõbrannale hämmeldunult otsa vaatama.

„Vähemasti niikauaks, kuni linnas iga tänavanurk enam teda ei meenuta,“ täpsustab ta. „Sul on ju nagunii puhkus.“

„Siis tuleks mul küll igavikuks jääda.“
„Mul pole kuhugi kiiret. Olevik on meie päralt, Helen. Terve maailmatäis hetki, millega võime peale hakata mida iganes.“

/.../

Kohalik külakauplus osutub miniatuurseks, kooruva värvikihiga tumepruuniks hooneks keset õitsvaid põlde ja lõputut avarust. Välisukse ees soojalt siravas päikesepaistes peesitab suur hall kass, kes meid nähes vaid korraks ühe silma avab, et seejärel rahumeeli edasi põõnata. Rattahoidja najale nõjatub kõigest üks päevinäinud must meeste jalgratas, mis näib seal sama äraolevana tukkuvat. Poe taga vohab punakaslilla põdrakanep. Õhus heljub nõrk südasuvise tolmu lõhn.

„Ime küll, ma ei teadnudki, et seesuguseid tillukesi külapoode enam kusagil maailma äärel leidub, mis hinges püsida suudavad.“
„Eks maainimene tahab ka ju süüa,“ naerab Rea ja vehib muretult riidest poekotiga. Ta kingad on tolmused ja kleit pleekinud, ent millegipärast näib ta selles märksa isikupärasem, kui kallistes trendirõivastes. Ta patsutab põgusalt kassi, mispeale see veab end jalule ja loivab haigutades ukse eest eemale.
„Aga tegelikult ka, mõtle, kui sinuga midagi juhtuma peaks,“ ütlen hetk hiljem, kui riiulitel paikneva napi valikuga silmitsi seisan. Kummikud ja raamatud. Kahte sorti juustu ja maaseep. Paberita kaalukommid. Paar odavat Poola kätekreemi ja lapiliseks tõmbunud banaanid. Tüse punapõskne müüja silmitseb meid varjamatu uudishimuga ja urgitseb ajaviiteks kirjaklambriga küünealuseid.
„Siin pole ju plaastritki, mida haava peale panna, kui sa viga peaksid saama,“ porisen edasi.

Rea võtab vastamise asemel riiulilt pätsi kandilist tumedat leiba ja nuusutab seda naudinguga. „Mmm, milline jumalik lõhn, Helen! Ja need kommid on ka head. Linnas ei saa kusagilt selliseid.“

Ta kühveldab koduselt paarsada grammi kilekotti. Märganud mu pilku, lisab rahustavalt: „Ära paanitse, minuga ei juhtu midagi. Kui pidevalt karta, et kohe-kohe võib midagi hullu juhtuda, jääbki elu elamata. Leiva lõhn tundmata ja külakassile pai tegemata.“