Valminud on uus ulmekäsikiri "Vana Maailma varjud"

Ise ka ei usu, aga käsikiri, mis aasta algusest ajanappusel poolikuna arvutis seisis, sai lõpuks vähem kui nädalaga valmis kirjutatud ning esimesse žanrilt sobivasse kirjastusse pakkumine tehtud. Sedapuhku sai mu enda seekordne (ja võrdlemisi tähtsusetu) sünnipäev veedetud enda jaoks momendil kõige rahuldustpakkuvamal viisil – varahommikust hilisõhtuni kirjutades. Kõike muud – ka elatud aastaid ja varasemaid sünnipäevi - on juba nii palju olnud, et peab siis alati ühtemoodi? Hakitud kartulisalatimäe ja lookas lauaga, väljasõitude ning tingli-tangliga? Mõistagi, ei pea. Kes käseb? Mitte keegi. Lisaks oli ilm sobivalt pilvine ega meelitanud õue (olematu) päikese kätte.

Seega sai täpipealt soovitud suunas mindud ja asjale punkt pandud. Oli mahti rahulikult kõiki otsi sõlmida ja kokku viia, hoomata käsikirja kui tervikut ning siit-sealt faktivigu välja noppida. Mida kõike üürikeste nädalalõppudega teha ei olekski olnud võimalik. Vähemalt mitte sellise kvaliteediga, nagu sai praegu. Ses mõttes on puhkus maksimaalselt asja ette läinud ning endale lubadus antud, et ühtegi uut ja pikka kirjatööd ma just seetõttu lähiajal ette ei võta, kuna pole võimalust ühte jutti järjepanu kirjutada. Kvaliteedis kaotamist ma endale lubada ei saa. Mis suvine puhkus toob, eks paistab, täiel määral seda millegi täiesti uue kirjutamise peale momendil kulutada ei plaani. Protsessis viibides meenus jälle see tuttavlik ning meeldiv intensiivne tõmme, mis hoiab kirjutajat lühikese lõa otsas ega soostu enne lahti laskma, kui käsikiri valmis. Siis justkui saabub mingisugune rahunemine ja jõuab pärale meeldiv teadmine, et olen midagi enda jaoks väärtuslikku korda saatnud.

Käsikiri ise... Ulmelugu üle pika aja, pealkirjaga "Vana Maailma varjud". Romaaniks on seda tõenäoliselt liialt suurustlev nimetada, ehk võiks tegu olla pigem pikemat sorti novelli või lühiromaaniga. Esiotsa oli mul plaan kirjutada ülalmainitud käsikiri hoopis ulmejutuvõistluse tarbeks, mille peale sattusin üsna juhuslikult. Kuid kuna jutuvõistluse etteantud maht oli rangelt piiritletud, täpselt ei meenugi, aga vist oli 4000 tähemärki, siis märkasin kirjutades õige pea, et läheb keeruliseks kätte oma lugu nii väikestesse raamidesse mahutada. Põhimõtteliselt oleksin pidanud oma loo kokku pressima ja päris palju olulist välja jätma. Seega lõin käega ja otsustasin, et kirjutan oma loo valmis täpselt nõnda, nagu see parasjagu tulla tahab, et iga liin jõuaks loogilise lõpuni ja ei jääks lugedes kuidagi lünklikku tunnet. Seega sai käsikiri lõppkokkuvõttes lühikesest jutukesest oluliselt mahukam. Pakkuma ma seda jutuvõistlusele enam mõistagi ei hakanud, kuna tähtaeg oli ammu kukkunud ja lugu nõutust palju pikem. Läksin hoopis teist teed ja koputasin kirjastuse uksele. Mil moel ja mis vormis see nüüd avaldatud saab, raamatuna või ajakirjas, on hetkel veel lahtine. Võimalusi on mitmeid ja seda näitab juba aeg ning õnn. 

Pilt: internet 

Valikute tegemise kunst

Oli üks hetk, mil õhk veel jahe, aga vesi juba suvesinine ning liiv kutsuvalt, lausa lõunamaiselt valge. Sõrmesirutuse kaugusel on pikad soojad õhtupoolikud, puulatvades helendab esimene õrnkerge rohetus ning kuluheina sees sahistab nurmenukkude tärkav pillerkaar. Isegi maa lõhn on nii hea, otsatult värske ning kohaliku kvaliteedimärgiga. Ja need esimesed karged ujumas käimised, päikesepaistest soe pikk pinduteta puusild, mis tuule taktis vee peal tasakesi õõtsub ning kauemakski istuma meelitab, kui hädapärast tarvis. Sest kiiret ju ei ole. Korrakski on nii, et ei ole kiire. Milline kergendus on lihtsalt niisama olla ja vaadata seda puhast ja avarat heledat vett, millel peegeldub sadu lubadusi eesootavaks suveks! 

Kuidas sa lähedki kõige selle keskelt ära? Selle keskelt, mis on kodu? Selle keskelt, mille oled ise koduks teinud, armastusega õitsema istutanud ja hoolega üle värvinud? Mujal on parem? Kas alati ongi? Enamasti ei ole. Mina küll ei usu. Kodu on ikka seal, kus süda ning kus hea olla. Rahul saab olla mitmel viisil. Ka selleta, et võiks ju tõesti olla tore töökoht kirjastuses. Olla raamatute väljaandmise protsessi juures osaline. Kirjutada lootustandvale kirjanikule, et jah, me tõesti soovime sinu käsikirja ja anname selle heal meelel välja, mitte olla ise see, kes vastuse ootel mis iganes kõhklushetki üle peab elama. Aga selle nimel kivilinna ära minna justkui ei ole ka tahtmist, võttes endalt võimaluse näha, kuidas suveroosid akna all üksteise järel õide puhkevad ja aeg-ajalt vanaema haual küünlaid süütamas käia. Nii on. Kõike ei saa, pead valima, ütles kunagi mu hea tuttav ja kulgedes läbi elu pole ma veel kogenud, et tal õigus ei oleks. 

Ilmunud on ajakirja aprillilugu "Valed inimesed"

Aprillikuu lõpuni saab lugeda minu uut suhtelugu "Valed inimesed" ajakirja "Saatus&Saladused" vahendusel. Kuu hakkab juba läbi saama ja ajakiri ise jõudis ka väga käänulisi teid pidi alles nüüd minuni. Aga siin ta on, keset metskannikesi ja kevadiselt lõhnavat sooja aeda, lihtsalt kui üks järjekordne käidud samm, tehtud töö, mis on juba otsapidi möödanikku varisemas. Raamatukogudest muidugi leiab ajakirja ka hiljem. 
Maikuu pakub minult lugemiseks uut lugu "Kolm meest, kolm lugu", ja millest saab lugeda juunis, selle üle alles hakkan lähiajal mõtisklema. 

Võõrasemade veetlus

Kevadisi kirjanduslikke hetketegemisi

Aprill on alanud, seega peaks müügile jõudnud olema ka ajakirja "Saatus&Saladused" aprillinumber, millest võite lugeda mu uut lugu "Valed inimesed". Katkendiga saab tutvuda siin.

Lasteraamatu "Ninasarvik Ninni, lamantiin Lonni ja teised" koha pealt  suhtlen aeg-ajalt kunstnikuga ja tema hinnangul ei lähe illustratsioonide valmimisega enam kuigi kaua. Siis tuleb veel leida sobiv kirjastus, kes raamatu väljaandmise koha pealt õla alla paneks. Mõtteid selles osas on, seda enam, et oleme mõlemad kaastööd teinud mitmete kirjastustega ja kunstniku optimistliku hinnangu kohaselt ilmub lasteraamat niikuinii. Tore on, et ikka leidub inimesi, kes meisse ja meie tegemistesse usuvad. Vahel, kui lootus kipub kaduma, on seda nii tervitatav ja südant soojendav kogeda.

Natuke murelik olen oma ulmeromaani "Vana maailma varjud" käsikirja koha pealt, kuna pole vahepeal olnud üldse aega seda edasi kirjutada. Hetkel, mil tekib tunne, et olen enam-vähem välja puhanud ja võiks vabalt käsikirjaga jätkata, algab taas uus töönädal, mille vältel tuleb hoopis muudesse tegemistesse maksimaalselt panustada ja kirjutamine kui tegelik kutsumus lükkub edasi määramatusse tulevikku. Avastasin, et ma ei taha kirjutada niimoodi, et killuke ühes nädalalõpus ja killuke teises. Siis ei teki mahukamast käsikirjast terviklikku üldpilti ja midagi olulist läheb selle kõige juures paratamatult kaduma. Võib-olla eelkõige see entusiasm ja rõõm, mis loomeprotsessi käigus kuidagi tahtmatult tekib ja mille laineharjal on väga lihtne luua. Mu kirjutamiskarjääri vältel on olnud päevi, mil olen ühe päeva jooksul kirjutanud nelikümmend lehekülge teksti, hetkel on kogu käsikirja maht seesugune. Ja olen sellega tegelenud juba mitmeid kuid.

Kõige parem olekski käsikiri ühe soojaga valmis kirjutada, kui selleks oleks, ütleme, aega üks kuu. Kuna seda pole kusagilt võtta, siis lepin ka vaba nädalaga aprilli lõpus, lootes selle ajaga võimalikult palju ära teha.
Selles mõttes on ajakirjale lühilugusid kirjutada momendil palju lihtsam tee, sest need ei nõua sedavõrd suurt ajakulu ja vaimset ressurssi, nagu mahuka romaani puhul, kõigest mõnda vaikset ja keskendumist võimaldavat nädalalõppu, mil mõneks tunniks maha istuda ja süžee paika panna, tegelaskujud välja mõelda ning nad omavahel mingisse dialoogi kaasata.
Nii need asjad on. Rõõmsat alanud naljakuud ja külluslikult kordaminekuid!

Pilt: internet

Valmimas on ajakirja maikuu novell "Kolm meest, kolm lugu"

Vahepeal on olnud kõike. Lõikavalt külma põhjatuult ja sulnist esimest kevadsoojust, mis on kinkinud aedapidi rändaja  talvekahvatutele põskedele esimese meeldivalt roosaka jume. Muru sees õitseb läbisegi lumi- ja märtsikellukeste sadu valgeid lootusrikkaid silmi. Maa taheneb ja metsa all leheprügi sees sinetab üllatavaid lillesiniseid laike, mida talvekülmaga harjunud silm poleks osanud veel oodatagi. Kollaste narmastena okstel rippuvad lepaurvad pakatavad õietolmust, aga puude leherohelist annab veel oodata. Suure maantee ääres on ehitusjärgus uus jalgrattatee, mille valmimist tervitab lõõgastusspordi harrastaja mõtlik meel rõõmuga. Aeg kaob kiiresti, olles jälle sealmaal, et tuleb mõelda, mida ajakirja hiliskevadisse numbrisse lugemiseks pakkuda. Teise ringi meestest olen juba kirjutanud, nüüd kirjutan teise ringi naistest, kellest igaüks on leidnud endale endast palju noorema elukaaslase. 

Valmimas on maikuu novell "Kolm meest, kolm lugu". Kaks neist jõudsin pühapäeva jooksul juba valmis kirjutada, kolmas jääb tõenäoliselt järgmiseks nädalavahetuseks. Oma loo räägivad Trevor ja Iris, Joonap ja Mae ning Hiie ja Evan. Lugu on edasi antud maskuliinsema soo esindajate silme läbi, kuigi põgusalt on võimalus oma sõna sekka öelda ka naispoolel, kel on kogu loost hoopis isesugune nägemus.
Trevori ja Irise suhe on tähtajaga armulugu, partnerlus üksiku, purunenud suhtest toibuva jõuka naise ja jahedalt olukorda enda kasuks kalkuleeriva tudengi vahel, millele ennustatakse lõppu hetkel, mil nooruk ülikooli lõpetab.
Lastekodust pärit Joonap, kel pole minevikust kaasa võtta mingisugust toimivat peremudelit, on oma kaaslases leidnud nii sõbratari kui ema ühes isikus, püüdes seeläbi  enesele korvata lapsepõlve vajakajäämisi. Milline lugu on rääkida Evanil, sellest hiljem. Mida noored, alles iseseisvat elu alustavad mehed suure eavahega suhtest leiavad ja mil moel see töötab, sellest lähemalt juba maikuu ajakirjas "Saatus&Saladused".  Loo tarbeks leidsin inspiratsiooni poejärjekorras seistes ajatäiteks ühte netiartiklit lugedes, mis mind omal moel kõnetas. 

Pilt: internet

Eeltutvustav katkend aprillis ilmuvast suhteloost "Valed inimesed"

Natuke lähemalt aprillis ilmuvast suhteloost.
Olles igapäevaselt kaasinimestest ümbritsetud, teame me kuidagi alateadlikult, ilma et peaksime selle üle pikemalt juurdlema, kes on need "meie inimesed" ja kes mitte. Me usaldame oma sisetunnet ja oskame vaistlikult välja selekteerida need, kes mõistavad meid poolelt sõnalt ja kellega lävimine on kerge ning helge. Nende kõrval eksisteerib ka seesuguseid persoone, kellega pole parimagi tahtmise korral võimalik ühist keelt leida.  Kuid mõnikord võib inimene, kelle olemuses justkui puudub teineteisemõistmiseks see hädavajalik ühenduslüli,  meid sellegipoolest magnetina enda poole tõmmata. 

Täpipealt seesugune on Natalia, eristudes väga selgelt ja kindlapiiriliselt kogu ülejäänud töökollektiivist. Ta on karismaatiline ja nägus, kuid ääretult introvertne ja igasugusest sotsiaalsest lävimisest meelega distantseerunud. Temas on midagi tabamatut ja hoomamatut. Mingisse teise aega ja olustikku kuuluvat, mida võib vaid aimata. Raskeid olusid, kitsikuses elatud elu, kuid ka imelist ellujäämisoskust. Ta ei jaga oma igapäevaelu kellegagi. Aastaid tema kõrval töötanud töökaaslased ei tea temast mitte midagi.
Natalia töökaaslane Matt on ainus, keda naine vahel oma üksildastele jalutuskäikudele kaasa kutsub. Ja mees läheb. Kasvõi ainult selleks, et ennast järjekordselt alistatuna tunda ja veel rohkem segadusse sattuda.
Tutvustuseks tilluke katkend.

Nädala pärast kutsub Natalia mu uuesti välja. Ilm on sedapuhku soojem ja puulatvades pakatab õrna leherohelist, mis teeb meeleolu sutsu helgemaks. Olen vahepeal mõlgutanud igasuguseid eksistentsiaalseid mõtteid. Meenutanud inimesi, kellega mul on tulnud elu jooksul lävida, ning leidnud, et valikus on õige vähe rõõmupakkuvat. Võib-olla on minus endas mingi suur sisemine vastuolu või kõrvalekalle, et saatus veeretab mu teele kõigest praakeksemplare ning „parim enne“ möödas mudeleid. Nüüd avaneb mul võimalus Natalialt arvamust küsida.
„Ütle ausalt, kas mul on midagi viga?“
Natalia kannab oma tavapärast tumesinist lemmikmantlit, aga sall on uus, kirsipunane, valgete õieträpsudega. Verev värv annab ta heledale nahale jumet juurde, pannes tema põsed köitvalt lõkendama. Safiirsinised silmad on täis mõistmatust. „Mis mõttes?“
„Ükskõik millises. Miks ma tõmban ligi veidraid ja vastuolulisi natuure? Miks ma ei klapi kellegagi? Kas maailm on täis troppe või olen ma ise tropp?“
Natalia naeratab, tundmata ennast vähimalgi määral puudutatuna. „On sel tähtsust?“
Hetkeks kadestan tema sõltumatut hoiakut. „Minu jaoks on.“
„Saa üle.“
Korraga valdab mind kummaline eelaimdus, et ma lõpetan täna tema voodis. Mul pole õrna aimugi, kuidas ma seda tean, aga ühtäkki on see mulle ilmselge. Natalia ilmest ei ole võimalik midagi välja lugeda. Ta on ikka samasugune nagu alati – pisut reserveeritud, vaoshoitud ja eemalolev, nagu oleksime kõigest kaks tänaval juhuslikult kohtunud võõrast. Siiski on miski muutunud. Võib-olla aimdub seda naise ühestainsast pisut pikemast hingetõmbest, nähtamatust õhuvärelusest meie vahel või millestki kolmandast, kuid ma lihtsalt tean ja see teadmine tekitab minus kummalise kuuma võbeluse.
Jalutuskäigu vältel vahetame kõigest mõned üksikud tähtsusetud laused, aga kumbki ei tee vaikimisest mingit numbrit. Mida aeg edasi, seda enam märkan, et Natalia kõrval vaikida on väga rahuldustpakkuv.
Kaubanduskeskuse nurgal Natalia peatub ja vaatab mulle otsa. Arvan, et ta plaanib järgmiseks poes ringi vaadata, aga siinkohal ma eksin.
„Kas sa tahaksid lähemalt kuulda, mis Siberis juhtus?“ küsib ta hoopistükkis.
Nagu öeldud, ei tule kutse mulle üllatusena, kuid üllatunud olen ma siiski. Meeldivalt. „Loomulikult.“
„Tule siis.“

Järgnen Nataliale sõnatult ning kogu lootusetuse kõrvale, mis on minusse ajaga settinud ikka ja jälle valede inimeste otsa komistamise tõttu, sätib end pesitsema imetilluke lootusekiir.
Sest Nataliat ei tea ju kunagi. 

Täispikk lugu ilmub ajakirja "Saatus&Saladused" aprillinumbris.
Pilt: internet

Valik fotosid minu uuest novellikogumikust "Ella Ulrikese kadunud maailm"

Pisut pildirõõmu uue teose ilmumise puhul. Ilm oli küll pildistamiseks harukordselt vilets, kuid mingil moel õnnestus siiski kvaliteetne pildimaterjal saada. Kõiki raamatuga seonduvaid fotosid, mida olen teinud, võite vabalt kasutada teose tutvustamise eesmärgil nii ajakirjanduses kui mujal. Tagakaane tutvustustekst:

Kiiri Saare lugudes põimuvad inimlikud igatsused argipäeva tegelikkusega. Tema tegelased on kõvast puust. Tundlikud, kuid allaandmatud, kandes endas lootust helgemast homsest. 
Autori loomingut iseloomustab hea inimestetundmine, värvikas jutustamisoskus ja oma lugude sügav läbimõeldus.  
Kirjastuses Kentaur on Kiiri Saarelt varem ilmunud lühiromaanid „Maja Mineviku tänaval“ ja  „Tupiktänavas“, samuti jutukogud „Õnn algab homme“ ning  „Tuulemüüja tütar“. „Ella Ulrikese kadunud maailm“ on autori viieteistkümnes teos.

Märtsilugu "Minu nõiad" on leitav ka ajakirja veebiväljaandest

Ajakirja "Saatus&Saladused" värskest märtsinumbrist leiab minu järgmise lühiloo "Minu nõiad", mis pajatab minategelase sõprusest kolme isevärki sõbrannaga, kes on tavainimesest märgatavalt sensitiivsemad, tunnetades sedasinast maailma ja selles figureerivaid inimesi hoopis eriskummalisel moel. Kõik kolm on minategelase elujärje suhtes ühte meelt: hoolimatu alfaisane Kent lihtsalt tuleb maha jätta! Märtsilugu on jutustus sõltuvussuhtest, mis tekitab teinekord asjaosalises tumedaid tundeid, käegalöömismeeleolu ja paneb märkamatult triivima allavoolu. Kuid selleks sõbrad ongi, et raskel hetkel nina vee peale tagasi upitada avitada ning kohendada vildakaks vajunud maailmanägemus taas tagasi õigeks.
Lugu asub teist kõigest paari hiirekliki kaugusel ka veebis: http://www.saladused.ee/minu-noiad

Minu varakevadisi loomingulisi tegemisi: kirjutan ulmeromaani ja valmimas on lasteraamatu illustratsioonid

Ega ma tegelikult ei tahtnud, et mu eelmine postitus sedavõrd emotsioonitu saaks, sest emotsioonitu ma oma uue teose ilmumise puhul kahtlemata ei ole. Tõtt-öelda on see küll viimane, mida olla. Nädalavahetusel sai lihtsalt päev läbi kirjutatud ja see võttis õhtuks kuidagi emotsionaalselt täiesti tühjaks. Eks enamasti nii see kipub olemagi, kui kogu vaimuenergia saab kirjatükki valatud.

Aga ma mäletan suurepäraselt seda tänast varahommikut, mil alles mõttes sõnu ritta seadsin ja kaalusin, kas teen kõigepealt blogipostituse või hakkan kohe tööle. Hommik hahetas õrnroosalt ja õhus hõljus kirjeldamatu värskus, nagu see on ainult varakevaditi. Märts on üks märg kuu. Terve aed on tillukesi tiike täis, maa porimust ja soona vetruv. Ja ometigi on selleski minu jaoks mingi otsatu ilu. Kasvõi vaatepildis, kuidas vesi peegeldab taevast. Need on hetked, mis pakuvad rahulolu.
Otsustasin teha tähtsamad asjad kõigepealt ja nõnda asusingi peale kohvi kohe poolelioleva ulmeromaani kallale. See edeneb küll tigukiirusel, aga samas pole mul otseselt kuhugi kiiret. Nõnda ma igatahes kinnitasin endale, samal ajal mõtlikult oma suurele tumepruunile kohvikruusile otsa vaadates.
Ulmeromaani pealkiri on momendil muutumatult "Vana Maailma varjud", mis on tegelikult üsna tabav. Käsikiri räägib käputäiest viimastest ellujäänutest, kes kondavad ringi inimtegevusest rüüstatud ja hinge vaakuval planeedil, püüdes kuidagi ellu jääda. Veidraid karaktereid leidub, samuti ajas rändamisi, ka püüdu kogu olukorda ajas tagasi minnes kuidagi muuta. Üldiselt päris muhe kirjutamine, aga kuna ma käin igapäevaselt palgatööl, siis kiiresti ma sellega edasi ei jõua. Ideaalis ehk lõpetan kevadpuhkuse ajal, aga võimalik, et kirjutamisele punkti panek jääb hoopistükkis suvesse. Mõistagi on suhteliselt jama niimoodi kirjutada, kuna loo algus kipub pikkade pauside tõttu meelest minema ja nõnda tuleb kogu kirjutatud tekst iga kord kirjutamist jätkates mäluvärskenduseks uuesti üle lugeda. Seda kõike ikka selleks, et faktivigu vältida ja loogiliselt edasi minna. Mis omakorda aeglustab kogu protsessi. 

No ja muidugi, kui häid asju juhtub, siis ikka mitu kohe korraga. Lasteraamatu "Ninasarvik Ninni, lamantiin Lonni ja teised" illustraator Andres Kuura võttis minuga täna ühendust ja näitas mulle oma esimesi käsikirja põhjal valminud joonistusi. Olin päris üllatunud, et ta on jõudnud vähese ajaga nii suure töö ära teha. Varasemate illustraatoritega on mul olnud selline kogemus, et just lasteraamatu tegemine on edenenud tohutult aeglaselt, kuigi eks see enamasti ka oleneb ja on iga autori puhul erinev. Olen püüdnud jääda kannatlikuks ja enamasti on olnud tulemus seda väärt. Praeguse käsikirja illustreerimine edeneb meeldivalt kiiresti, või on siis lihtsalt asi selles, et aeg lendabki tuhande tegemise käes ruttu. Ehk on siis lugemishuvilistele lastele pakkuda toredat lugemiselamust ja pildivaatamist veel selle aasta lõppu. Sihtgrupp saab olema lasteaialapsed ja algkooli esimesed klassid. Päris kindlat kirjastust, kes teose välja annaks, meil momendil veel ei ole, seega kui mõni asjast huvitatud kirjastus seda postitust lugema peaks juhtuma, ja tekib asjaajamise-poolele soov õlg alla panna, antagu meile aga lahkesti märku ja kontakteeruge kas minu või Andresega juba praegu.
Raamat saab olema imetore, värvi- ja fantaasiaküllane, lõbusate lugude ja suurte pilkupüüdvate piltidega. Midagi sarnast nagu mu eelmine lasteraamat "Maailma parim dingo" , aga sedapuhku satuvad kummalistesse ja pöörastesse seiklustesse ning sekeldustesse tegelased Aafrika loomariigist. 


Pilt: internet

Ilmunud on minu kolmas novellikogumik "Ella Ulrikese kadunud maailm"

Lõpuks siis hoian käes oma uhiuut, äsja ilmunud kolmandat novellikogumikku "Ella Ulrikese kadunud maailm". See on vist esimene enda teos, mille puhul mulle tagakaas meeldib esikaanest rohkem. Eelkõige seetõttu, et autorit tutvustav foto sai nii vahvalt vanamoeliseks töödeldud, mõjudes tõeliselt ägeda kirsina tordil kogu kaane tumeduse taustal. Aga tegelikult on raamat tervikuna igati ilus, mõnusalt vanamoelise kujundusega ja kvaliteetsel paberil, nagu ikka. Kvaliteedi osas ei tee kirjastus endale kunagi mingeid järeleandmisi, selles võite kindlad olla. 

Teose täpne sündimiskuupäev on 28. veebruar. Raamatu andis välja kirjastus Kentaur. Teos on kõvakaaneline, mahult 180 lehekülge ja sisaldab viitteist lühilugu, mis on leidnud avaldamist viimaste aastate jooksul ajakirjandusväljaandes, millele ma juba päris pikaaegselt kaastööd teen.
Raamatu leiab nii Rahva Raamatu kui ka Apollo müügiketist üle Eesti, samuti rahvaraamatukogudest. Teosest laen siia keskkonda kindlasti ka rohkem pilte üles, hetkel pole lihtsalt veel jõudnud. Kõiki raamatuga seonduvaid fotosid, mida olen teinud, võib vabalt kasutada. Tagakaanetekst: 

Kiiri Saare lugudes põimuvad inimlikud igatsused argipäeva kohati karmi tegelikkusega. Tema tegelased on kõvast puust. Tundlikud, kuid allaandmatud, kandes endas lootust helgemast homsest. Autori loomingut iseloomustab hea inimestetundmine, värvikas jutustamisoskus ja lugude sügav läbimõeldus.  

Kevadine hetk mere ääres

Ajakirja aprillinumbris ilmub uus suhtelugu "Valed inimesed"

Eile sai ajakirjatoimetusele teele saadetud aprillilugu "Valed inimesed".
Need, kellega me klapime või ka parima tahtmise juures mingit ühisosa leida ei suuda, on suures osas eelkõige siiski tunnetuse küsimus. Isegi, kui tegu võib olla pealtnäha igati meeldiva ning armastusväärse indiviidiga, saame tihtipeale õige kiiresti aru, et ta lihtsalt pole "minu inimene" ning parata pole midagi. Enda jaoks õiget on aga samas samuti väga lihtne ära tunda. Ta lihtsalt on ja meil on hea meel pelgalt tema olemasolust.
Siiski pole inimsuhetes miski lihtne. Inimene on juba loomult üks keerukas olevus, täis kõikvõimalikke vastuolusid. Vahel võib selle õige äratundmine olla sootuks võimatu ülesanne. See, kes meid sisimas köidab, võib kohelda meid külma ükskõiksusega ning see, keda me silmaotsaski ei salli, ei pruugi peljata end kasvõi narriks teha, et vaid väljavalitu tähelepanu ja soosingut pälvida. Tulutult muidugi.

Nagu ikka, pole mu lugudes kuigi palju tegelasi, kuna ma ei pea seda jätkuvalt oluliseks. Sedakorda on figureerivaid karaktereid kolm – kaks naist ja mees. Suhted nende vahel on täis sõlmi ja keerdkäike, kuhu mahub nii rõõme, piinu kui ka kannatusi.
Niisiis, Natalia, Sonja ja Matt, kõik kolm omavahel pikaajalised kolleegid. Kuldblond Natalia on oma olekult Matti jaoks isikupärane ja paeluv, kuid ääretult distantseerunud ja ennast igasugusest sotsiaalsest lävimisest meelega taandanud. Sonja kujutab ennast tüütust kuubis, energeetiliselt ääretult väsitavat inimest. Matti köidab Natalia, kes kohtleb teda jaheda ükskõiksusega, nagu tänaval kohatud võõrast, kuid Sonja pealetükkivad lähenemiskatsed kõigest ärritavad meest. Isegi sedavõrd, et ta kaalub töökohavahetust.

Kellel kuidas läheb, sellest saab lugeda aprillis.
Pilt: internet

Ilmunud on ajakirja märtsilugu "Minu nõiad"

Nonäh, käes on märts ja kuu ise varsti juba poole peal. Puhuti kohtab veel paksu südatalvist lund ja sillerdavat päikesepaistet, kodukuuse oksi painutavad valgeid sädelevaid lahmakad ning niisugusesse hommikusse astumine on tõeline üllatus. Tuleb mehe moodi lund lükata, nagu oleks jälle jõulud, aias on kõndimiseks kõigest kitsad, lahti lükatud käigud ja meel leiab rahulolu valgest talvisest puhtusest,  siis aga ilmastik muutub, tuues endaga kaasa hulgaliselt lumesulamisvett, esimesi kellukaid ning soojade lõunatuulte vahele ära eksinud hootist trillerdavat linnulaulu. Kevade tulek loob õhku uusi lõhnu ja laotusesse teisi, helgemaid ning heledamaid värve.

Sellisesse heitlikkusse kevadesse minult siis taas natuke uut lugemismaterjali. Ilmunud on uus ajakirjalugu "Minu nõiad", mille leiab ajakirja "Saatus&Saladused" märtsinumbrist.

Eks me ikka tahame, et meie kõrval oleks mõni hea hing, kes keerulistel eluhetkedel abiks oleks. Kui mitte enamat, siis kasvõi läbi oma olemasolu toetaks ning seeläbi kaudseltki suluseisust välja juhataks. Minategelasel on selles mõttes vedanud. Tema eraelus figureerivad meeleldi kolm omapärast tugisammast. Sõbrannat, kellest igaühel on teatavad sensitiivsed võimed. Otseselt nõidadeks nad ennast ei pea, kuigi minategelane eelistab neist mõelda kui enda isiklikest posijatest. Eelkõige on siiski tegu sooja natuuriga empaatiliste inimestega, kes ei jäta ligemist hätta. Ja hädas minategelane kahtlemata on, keerulises puntrasse jooksnud lähisutes oma elukaaslasega, kes teda enam usaldama ei kipu. Kas ja kuidas sõbrannadest kasu on, sellest juba lähemalt ajakirjas. Aga hetkel tutvumiseks väike katkend.

„Aitab,“ käratab ühel õhtul Kent. Millegipärast on tal kehv tuju. „Kaua sa jõlgud oma pulstunud peletiste vahet? Tee parem midagi kasulikku.“
„Mida?“ olen jahmunud. „Kellest sa räägid?“

„Tead küll,“ ei vaevu Kent täpsustama, kuigi ma taipan sellegipoolest, keda ta silmas peab. Kibe muie tema huultel ei meeldi mulle. Veel vähem meeldib mulle selline äkiline sõnavõtt. Me pole nädalate viisi õieti lausejuppigi vahetanud ja minu tegemised on teema, mis näikse talle kõige vähem korda minevat.
"Mida sa minust tahad?“
Kent jätab küsimusele vastamata ja tulistab edasi: „Ma tean küll, et sa muudkui klatšid mind oma sõbrannadele.“
„Midagi sa ei tea,“ jään rahulikuks.
„Mida sa neile minust rääkinud oled?“
Vaatan ta ilusat mehelikku nägu ja mõtlen, kas see on tõesti sama inimene, keda ma kunagi armastasin.
„Mitte midagi,“ kaitsen ennast ja tagurdan vannituppa. Sinna järele Kent mulle ei tule.
„Ma ei saa sind ju usaldada, kui tean, et mitte miski omavaheline ei jää siin majas meie vahele. Ma ei saagi sulle midagi rääkida. See kõik jõuab nende neetud eitede kõrvu, kes mõnuga meie elu lahkavad.“
„Ära süüdista mu sõpru. Sind pole ju kunagi kohal. Alati on sul mingid omad tegemised.“
Kent ei vasta, vaid vaikib pahaselt.
Mina ei saa sind täpselt samamoodi usaldada, taipan. Seega on seis võrdne.

Täispikk lugu ajakirja "Saatus&Saladused" märtsinumbris.
Foto: erakogu

Ajakirja veebruarilugu "Magus eluke" lugemiseks ka veebiväljaande vahendusel

                                                                                                                                                                                                                                              

Korraga on jälle päike. Harjumuspäratult palju päikest. Kogu õhk on rikkalikult, pillavalt kuldne. Soe valgus paitab möödakäijate talvekahvatut nahka, sütitab meeltes midagi ammuununut. Toob meelde hetki eelmisest suvest, eelmistest suvedest.  Ajast, mil tõepoolest oli soe. Õhk oli soe, vesi oli soe. See kõik oli nii iseenesestmõistetav. Kuidas kõik hea küll iga talvega ikka ja jälle unuma kipub? Inimmälu ei saa ju olla nii lühike. Kuidagi lihtsam on seista külmade põhjatuulte haardes, südame asemel hangunud jäätükk, mis pole seal loomuomaselt, vaid kuidagi kunstlikult ja eneseabiks kasvatatud. Et oleks lihtsam maailmale vastu seista. Aga kõik kunstlik pole samas inimesele omane ning kuna on soe, eks seesinane jäätükkki ihkab servadest tasapisi sulada. Mine tea, ehk kevad õpetabki, kuidas sellega/selleta toime tulla.  Lumi ja jää, miski ju ei jää. Kuni järgmise talveni. Eks ole. Põhjamaine meel on külmade paines karastunud. Me oleme nii harjunud raskustega. Sellega, et elu ongi keeruline ja inimesed tihtipeale mõistmatud, hoolimatud ning külmad. Aga kui kõik on hästi, siis ei oskagi kuidagi olla. Nagu peaks elu olema üks lõputu probleemide lahendamise jada. Ei pea. Elu võib olla ka sootuks midagi muud. Võib ja peakski. Algust võiks teha näiteks sellega, et pöörata nägu päikese poole, lasta end lõdvaks ja kogeda, mis tunne see selline üldse on. On ju sutsu teistmoodi?

Ajakiri "Saatus&Saladused" pakub oma veebruarinumbris lugemiseks minu lühilugu "Magus eluke" ka veebiväljaande vahendusel. Katkendiga saab tutvuda järgneval lingil:  http://www.saladused.ee/magus-eluke. Täispika loo lugemiseks on viimaseid päevi veel võimalus soetada paberjakandjal ajakiri. No ja ilmselgelt on raamatukogudes ka laenutusvõimalus olemas. 

Pilt: internet

Valminud on minu kolmanda novellikogumiku "Ella Ulrikese kadunud maailm" kaanekujundus

Las ma siis uhkustan ka natuke. See tähendab, tunnen rõõmu oma järgmise novellikogumiku kaanekujunduse üle. Kujundus sündis toredas koostöös kunstniku ja toimetajaga ning olen selle kui terviku üle väga rõõmus ning rahul. Aitäh kunstnik Margus Leibakile, kes on kujundanud mitmeid mu varasemaidki raamatuid. Tagakaanel asuv ülesvõte minust sai mõnusa pruunika fooni ning on taotluslikult töödeldud pisut kulunud fotoks, pildiks minevikust. 

Ühe kärgpere lugu: "Magus eluke" ajakirja "Saatus ja Saldused" veebruarinumbris

Piltpostitust on muidugi lihtne teha, aga mõni sõna ka siia juurde, et te ei peaks mõtlema, mida ma nende piltidega nüüd öelda tahtsin. Ajakirja kaas tundus selline mõnusates kevadistes värvides ning kõnetas kuidagi, sestap tekkis soov seda näidata. Minu novelli "Magus eluke" leiab veebruarinumbri kümnendalt leheküljelt.
Eeltutvustavat katkendit saab lugeda siit. Dekoratsiooniks näpsatud lilleõis pärineb eelmise sünnipäeva hiigelsuurest asaleapuhmast, mis nüüd, peaaegu aasta hiljem, on ikka veel täies elujõus ja õitseb minu suureks hämmelduseks juba mitmendat kuud järjest. 
 

Ajakirja märtsinumbris ilmuv lugu kannab pealkirja "Minu nõiad"

Uut ajakirjalugu kirjutan ka. Märtsiloo pealkirjaks saab lühike ja lakooniline "Minu nõiad". Kuidas ma kirjatüki oma uue raamatu ilmumise eelses tuhinas küll lõpetatud saan, on muidugi iseasi, aga kolmveerand käsikirjast sai valmis juba eelmisel nädalalõpul ja nüüd olekski tarvis loole punkt panna. Õnneks on õhtu veel noor ja võimalik, et suudan käsikirja täna siiski lõpetatud. 

Mingit erilist nõidumist, posimist ja inimhingede pooleks saagimist märtsiloos küll ette ei tule, rõhk on, nagu alati, erisuguste inimkarakterite kirjeldusel, nende eripärade välja toomisel ning sellel, missugust mõju need niinimetatud nõiad avaldavad peategelasele. Tavaliselt on see toetav, nagu mu lugudes enamasti ikka, kuigi mõnikord tuleb ette ka teistsugust hoiakut. Siiski on need kolm naist minategelasele eelkõige sõbrannad, ei enamat, kuigi vahel juhtub, et jutuks tulevad ka käejoontelt lugemine ja kaardipanemine.

Omavahel sõbrannad nõiad ei ole, pigem rivaalid, kes oma annetega üksteist üle trumbata üritavad, kuid ühes on nad ühte meelt: Kent on mõttetu mees, kes tuleks kiiremas korras maha jätta, kuna mõni meesisend, olgugi, et piltilus ja üle ääre ajava sarmiga, on paarisuhteks absoluutselt sobimatu. Miks peategelane teist meelt kipub olema, sellest juba märtsikuus. 

Pilt: internet

Novellikogumiku "Ella Ulrikese kadunud maailm" tutvustustekst

Kiiri Saare lugudes põimuvad inimlikud igatsused argipäeva tegelikkusega. Tema tegelased on kõvast puust. Tundlikud, kuid allaandmatud, kandes endas lootust helgemast homsest. 

Autori loomingut iseloomustab hea inimestetundmine, värvikas jutustamisoskus ja oma lugude sügav läbimõeldus.  

Kirjastuses Kentaur on Kiiri Saarelt varem ilmunud lühiromaanid „Maja Mineviku tänaval“ ja  „Tupiktänavas“, samuti jutukogud „Õnn algab homme“ ning  „Tuulemüüja tütar“. „Ella Ulrikese kadunud maailm“ on autori viieteistkümnes teos.

Minu kolmanda novellikogumiku ja ühtekokku viieteistkümnenda ilukirjandusteose tagakaanelt võib siis leida seesuguse foto ja tutvustusteksti. Foto ilmub, tõsi küll, töödelduna ja pruunides toonides, et sobiks esikaane värvidega kokku. Selline tore vanamoelisus, mis on mulle piltide juures alati meeldinud, aga mida saab näha alles teose ilmumisel. Sellega läheb nüüd küll veel sutsuke aega, aga põhiline on paigas ja käsikiri jõuab homme trükki.

Valmimas on minu kolmanda novellikogumiku "Ella Ulrikese kadunud maailm" kaanekujundus

Neile, kes te pikil silmil minu kolmanda novellkogumiku "Ella Ulrikese kadunud maailm" ilmumist ootate - mina ise mõistagi sealhulgas - on rõõm teada anda, et "Ella Ulrikese" kaanekujundus on lõpusirgel ja kohe-kohe valmis. Kui kirjastaja minult nädal tagasi kaanekujunduse osas arvamust küsis, tekkis mul esiotsa kohe mingi seos villpeadega. Nende pehmete, villatupse meenutavate taimedega, mis iga suve hakul vanaema talu lähedal soos rikkalikult õitsesid ning küllap seal veel nüüdki suviti vohavad. Omal moel on need taimed mulle lapsepõlve sümboliks, kuna ükski mu suvi ei möödunud selleta, et ma poleks nende valget, tuules õõtsuvat merd mäeveerul vaatamas käinud või siis peotäite kaupa pihku noppinud ja koju toonud. Tõsi, taimed ei pidanud vaasis küll kuigi kaua vastu, kuid paelusid mind siiski millegipärast väga.
Mu kolmanda jutukogumiku nimitegelane Ella Ulrike korjab neid niisamuti ning leiab end hiljem, täiskasvanueas, seda villpeade paitavat pehmust otsimas absoluutselt kõigest, isegi inimsuhetest. Või, täpsemini, eelkõige inimsuhetest, sest see on tema jaoks tohutult oluline. Lugu on autobiograafiline ja tõsi ta on, ma ei aja ealeski ühtegi koredat riideeset selga, see on täielikult välistatud. Ning soojade inimeste vastu olen alati tundnud erilist  sümpaatiat.

Veel oli mingiks kaane kujundusideeks vanamööbel, mis on mulle niisamuti südamelähedane. Plaanisime raamatu esikaanele vanamoelist riidekappi, kuna juttu on vanaema õdusast toast, kus sai lapsena tihti aega veedetud. Samas mõtlesin, et riidekapp esikaanel ei pruugi mõjuda piisavalt pilkupüüdvana. Kujundusideeks sai ilmselt hoopis kapiukse vahelt piiluv pitsiserv, mille mõte mul samuti läbi pea käis. Nii jäigi ja võib öelda, et kaane kujundamine oli tore ühislooming. Käsitööpitsi jagub vanamoelise kardina näol nii esikaanele kui raamatuseljale. Just viimane on minu meelest väga vahva ja originaalne ning selle eest olen kunstnik Margusele südamest tänulik.
Valisin endast välja ka värskema foto, mis saab tagakaant ilmestama ning kui kõik läheb plaanipäraselt, jõuab "Ella Ulrikese" käsikiri juba homme trükikotta, kus sellest saab varsti raamat. Lühilugusid mahub kaante vahele täpselt kuusteist ja raamatu annab välja kirjastus Kentaur. 

Pilt: internet

Ilmunud on veebruarilugu "Magus eluke"

Ja käes ta on, see veebruar. Sulalumise õhu ning kevadelähedaste lõhnadega, mis meelitavad õuepidi ringirändajat väravast välja astuma ja hoopistükkis pikemat jalutuskäiku ette võtma, kui esiotsa plaanis. Lumeveest tilkuvad urvapungad ja üha pikemalt valgemaks venivad õhtud kuulutavad pimeaja taandumist. See talv on olnud ilus ning lumerohke ja mul pole midagi selle vastu, et see kestaks veelgi. Eks vist seetõttu ei tõttagi käsi veel endale poest meelerõõmuks ei alpikanni ega hüatsinti soetama, et kevade hingust natukenegi lähemale tuua. Paksude valgete räitsakate lendlemine läbi pimeda ööõhu on samaväärselt ilus ja justkui ei tahakski, et see juba varsti läbi saaks. Selles peitub mingi meeliköitev ja omanäoline rahu, mida kevades enam ei ole.

Nagu Hiiumaal ikka, on postituvi laisavõitu ja laupäeval oli mu postkast veel tühi, kuid oma käigul jõudsin lumise ning rahulolevana ringiga Konsumisse ja sirvisin uue kuu ajakirja läbi. "Magus eluke" vaatas mulle kenasti vastu kümnendalt leheküljelt. Lugu ise sai pikk ja lugemist on sedapuhku päris palju. Lööge siis veebruarikuu "Saatus&Saladused"  lahti ning saage osa mu uuest suhtesaagast, mis räägib seekord sellest, kui kerge või raske võib olla astuda oma kallima eelmise naise kingadesse ning võtta üle tema elu koos kõigi sinna juurde kuuluvate kohustustega. Lihtne see Hele-Riini jaoks kindlasti olema ei saa, seda enam, kui eksnaine Miranda omab tulist veendumust, et kogu isiklik ebaõnn saabus tema õuele justament selsamal silmapilgul, mil silmapiirile ning tema mehe käevangu ujus uus, nägus ja aastakümme noorem eksemplar, kellele silm kohe peale pandi.


Pilt: internet