Valikute tegemise kunst

Oli üks hetk, mil õhk veel jahe, aga vesi juba suvesinine ning liiv kutsuvalt, lausa lõunamaiselt valge. Sõrmesirutuse kaugusel on pikad soojad õhtupoolikud, puulatvades helendab esimene õrnkerge rohetus ning kuluheina sees sahistab nurmenukkude tärkav pillerkaar. Isegi maa lõhn on nii hea, otsatult värske ning kohaliku kvaliteedimärgiga. Ja need esimesed karged ujumas käimised, päikesepaistest soe pikk pinduteta puusild, mis tuule taktis vee peal tasakesi õõtsub ning kauemakski istuma meelitab, kui hädapärast tarvis. Sest kiiret ju ei ole. Korrakski on nii, et ei ole kiire. Milline kergendus on lihtsalt niisama olla ja vaadata seda puhast ja avarat heledat vett, millel peegeldub sadu lubadusi eesootavaks suveks! 

Kuidas sa lähedki kõige selle keskelt ära? Selle keskelt, mis on kodu? Selle keskelt, mille oled ise koduks teinud, armastusega õitsema istutanud ja hoolega üle värvinud? Mujal on parem? Kas alati ongi? Enamasti ei ole. Mina küll ei usu. Kodu on ikka seal, kus süda ning kus hea olla. Rahul saab olla mitmel viisil. Ka selleta, et võiks ju tõesti olla tore töökoht kirjastuses. Olla raamatute väljaandmise protsessi juures osaline. Kirjutada lootustandvale kirjanikule, et jah, me tõesti soovime sinu käsikirja ja anname selle heal meelel välja, mitte olla ise see, kes vastuse ootel mis iganes kõhklushetki üle peab elama. Aga selle nimel kivilinna ära minna justkui ei ole ka tahtmist, võttes endalt võimaluse näha, kuidas suveroosid akna all üksteise järel õide puhkevad ja aeg-ajalt vanaema haual küünlaid süütamas käia. Nii on. Kõike ei saa, pead valima, ütles kunagi mu hea tuttav ja kulgedes läbi elu pole ma veel kogenud, et tal õigus ei oleks.