Minu varakevadisi loomingulisi tegemisi: kirjutan ulmeromaani ja valmimas on lasteraamatu illustratsioonid

Ega ma tegelikult ei tahtnud, et mu eelmine postitus sedavõrd emotsioonitu saaks, sest emotsioonitu ma oma uue teose ilmumise puhul kahtlemata ei ole. Tõtt-öelda on see küll viimane, mida olla. Nädalavahetusel sai lihtsalt päev läbi kirjutatud ja see võttis õhtuks kuidagi emotsionaalselt täiesti tühjaks. Eks enamasti nii see kipub olemagi, kui kogu vaimuenergia saab kirjatükki valatud.

Aga ma mäletan suurepäraselt seda tänast varahommikut, mil alles mõttes sõnu ritta seadsin ja kaalusin, kas teen kõigepealt blogipostituse või hakkan kohe tööle. Hommik hahetas õrnroosalt ja õhus hõljus kirjeldamatu värskus, nagu see on ainult varakevaditi. Märts on üks märg kuu. Terve aed on tillukesi tiike täis, maa porimust ja soona vetruv. Ja ometigi on selleski minu jaoks mingi otsatu ilu. Kasvõi vaatepildis, kuidas vesi peegeldab taevast. Need on hetked, mis pakuvad rahulolu.
Otsustasin teha tähtsamad asjad kõigepealt ja nõnda asusingi peale kohvi kohe poolelioleva ulmeromaani kallale. See edeneb küll tigukiirusel, aga samas pole mul otseselt kuhugi kiiret. Nõnda ma igatahes kinnitasin endale, samal ajal mõtlikult oma suurele tumepruunile kohvikruusile otsa vaadates.
Ulmeromaani pealkiri on momendil muutumatult "Vana Maailma varjud", mis on tegelikult üsna tabav. Käsikiri räägib käputäiest viimastest ellujäänutest, kes kondavad ringi inimtegevusest rüüstatud ja hinge vaakuval planeedil, püüdes kuidagi ellu jääda. Veidraid karaktereid leidub, samuti ajas rändamisi, ka püüdu kogu olukorda ajas tagasi minnes kuidagi muuta. Üldiselt päris muhe kirjutamine, aga kuna ma käin igapäevaselt palgatööl, siis kiiresti ma sellega edasi ei jõua. Ideaalis ehk lõpetan kevadpuhkuse ajal, aga võimalik, et kirjutamisele punkti panek jääb hoopistükkis suvesse. Mõistagi on suhteliselt jama niimoodi kirjutada, kuna loo algus kipub pikkade pauside tõttu meelest minema ja nõnda tuleb kogu kirjutatud tekst iga kord kirjutamist jätkates mäluvärskenduseks uuesti üle lugeda. Seda kõike ikka selleks, et faktivigu vältida ja loogiliselt edasi minna. Mis omakorda aeglustab kogu protsessi. 

No ja muidugi, kui häid asju juhtub, siis ikka mitu kohe korraga. Lasteraamatu "Ninasarvik Ninni, lamantiin Lonni ja teised" illustraator Andres Kuura võttis minuga täna ühendust ja näitas mulle oma esimesi käsikirja põhjal valminud joonistusi. Olin päris üllatunud, et ta on jõudnud vähese ajaga nii suure töö ära teha. Varasemate illustraatoritega on mul olnud selline kogemus, et just lasteraamatu tegemine on edenenud tohutult aeglaselt, kuigi eks see enamasti ka oleneb ja on iga autori puhul erinev. Olen püüdnud jääda kannatlikuks ja enamasti on olnud tulemus seda väärt. Praeguse käsikirja illustreerimine edeneb meeldivalt kiiresti, või on siis lihtsalt asi selles, et aeg lendabki tuhande tegemise käes ruttu. Ehk on siis lugemishuvilistele lastele pakkuda toredat lugemiselamust ja pildivaatamist veel selle aasta lõppu. Sihtgrupp saab olema lasteaialapsed ja algkooli esimesed klassid. Päris kindlat kirjastust, kes teose välja annaks, meil momendil veel ei ole, seega kui mõni asjast huvitatud kirjastus seda postitust lugema peaks juhtuma, ja tekib asjaajamise-poolele soov õlg alla panna, antagu meile aga lahkesti märku ja kontakteeruge kas minu või Andresega juba praegu.
Raamat saab olema imetore, värvi- ja fantaasiaküllane, lõbusate lugude ja suurte pilkupüüdvate piltidega. Midagi sarnast nagu mu eelmine lasteraamat "Maailma parim dingo" , aga sedapuhku satuvad kummalistesse ja pöörastesse seiklustesse ning sekeldustesse tegelased Aafrika loomariigist. 


Pilt: internet