Lasteraamatu "Ninasarvik Ninni, lamantiin Lonni ja teised" koha pealt suhtlen aeg-ajalt kunstnikuga ja tema hinnangul ei lähe illustratsioonide valmimisega enam kuigi kaua. Siis tuleb veel leida sobiv kirjastus, kes raamatu väljaandmise koha pealt õla alla paneks. Mõtteid selles osas on, seda enam, et oleme mõlemad kaastööd teinud mitmete kirjastustega ja kunstniku optimistliku hinnangu kohaselt ilmub lasteraamat niikuinii. Tore on, et ikka leidub inimesi, kes meisse ja meie tegemistesse usuvad. Vahel, kui lootus kipub kaduma, on seda nii tervitatav ja südant soojendav kogeda.
Natuke murelik olen oma ulmeromaani "Vana maailma varjud" käsikirja koha pealt, kuna pole vahepeal olnud üldse aega seda edasi kirjutada. Hetkel, mil tekib tunne, et olen enam-vähem välja puhanud ja võiks vabalt käsikirjaga jätkata, algab taas uus töönädal, mille vältel tuleb hoopis muudesse tegemistesse maksimaalselt panustada ja kirjutamine kui tegelik kutsumus lükkub edasi määramatusse tulevikku. Avastasin, et ma ei taha kirjutada niimoodi, et killuke ühes nädalalõpus ja killuke teises. Siis ei teki mahukamast käsikirjast terviklikku üldpilti ja midagi olulist läheb selle kõige juures paratamatult kaduma. Võib-olla eelkõige see entusiasm ja rõõm, mis loomeprotsessi käigus kuidagi tahtmatult tekib ja mille laineharjal on väga lihtne luua. Mu kirjutamiskarjääri vältel on olnud päevi, mil olen ühe päeva jooksul kirjutanud nelikümmend lehekülge teksti, hetkel on kogu käsikirja maht seesugune. Ja olen sellega tegelenud juba mitmeid kuid.
Kõige parem olekski käsikiri ühe soojaga valmis kirjutada, kui selleks oleks, ütleme, aega üks kuu. Kuna seda pole kusagilt võtta, siis lepin ka vaba nädalaga aprilli lõpus, lootes selle ajaga võimalikult palju ära teha.
Selles mõttes on ajakirjale lühilugusid kirjutada momendil palju lihtsam tee, sest need ei nõua sedavõrd suurt ajakulu ja vaimset ressurssi, nagu mahuka romaani puhul, kõigest mõnda vaikset ja keskendumist võimaldavat nädalalõppu, mil mõneks tunniks maha istuda ja süžee paika panna, tegelaskujud välja mõelda ning nad omavahel mingisse dialoogi kaasata.
Nii need asjad on. Rõõmsat alanud naljakuud ja külluslikult kordaminekuid!
Pilt: internet
Kõige parem olekski käsikiri ühe soojaga valmis kirjutada, kui selleks oleks, ütleme, aega üks kuu. Kuna seda pole kusagilt võtta, siis lepin ka vaba nädalaga aprilli lõpus, lootes selle ajaga võimalikult palju ära teha.
Selles mõttes on ajakirjale lühilugusid kirjutada momendil palju lihtsam tee, sest need ei nõua sedavõrd suurt ajakulu ja vaimset ressurssi, nagu mahuka romaani puhul, kõigest mõnda vaikset ja keskendumist võimaldavat nädalalõppu, mil mõneks tunniks maha istuda ja süžee paika panna, tegelaskujud välja mõelda ning nad omavahel mingisse dialoogi kaasata.
Nii need asjad on. Rõõmsat alanud naljakuud ja külluslikult kordaminekuid!
Pilt: internet
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar