Korraga on jälle päike. Harjumuspäratult palju päikest. Kogu õhk on rikkalikult, pillavalt kuldne. Soe valgus paitab möödakäijate talvekahvatut nahka, sütitab meeltes midagi ammuununut. Toob meelde hetki eelmisest suvest, eelmistest suvedest. Ajast, mil tõepoolest oli soe. Õhk oli soe, vesi oli soe. See kõik oli nii iseenesestmõistetav. Kuidas kõik hea küll iga talvega ikka ja jälle unuma kipub? Inimmälu ei saa ju olla nii lühike. Kuidagi lihtsam on seista külmade põhjatuulte haardes, südame asemel hangunud jäätükk, mis pole seal loomuomaselt, vaid kuidagi kunstlikult ja eneseabiks kasvatatud. Et oleks lihtsam maailmale vastu seista. Aga kõik kunstlik pole samas inimesele omane ning kuna on soe, eks seesinane jäätükkki ihkab servadest tasapisi sulada. Mine tea, ehk kevad õpetabki, kuidas sellega/selleta toime tulla. Lumi ja jää, miski ju ei jää. Kuni järgmise talveni. Eks ole. Põhjamaine meel on külmade paines karastunud. Me oleme nii harjunud raskustega. Sellega, et elu ongi keeruline ja inimesed tihtipeale mõistmatud, hoolimatud ning külmad. Aga kui kõik on hästi, siis ei oskagi kuidagi olla. Nagu peaks elu olema üks lõputu probleemide lahendamise jada. Ei pea. Elu võib olla ka sootuks midagi muud. Võib ja peakski. Algust võiks teha näiteks sellega, et pöörata nägu päikese poole, lasta end lõdvaks ja kogeda, mis tunne see selline üldse on. On ju sutsu teistmoodi?Ajakiri "Saatus&Saladused" pakub oma veebruarinumbris lugemiseks minu lühilugu "Magus eluke" ka veebiväljaande vahendusel. Katkendiga saab tutvuda järgneval lingil: http://www.saladused.ee/magus-eluke. Täispika loo lugemiseks on viimaseid päevi veel võimalus soetada paberjakandjal ajakiri. No ja ilmselgelt on raamatukogudes ka laenutusvõimalus olemas.
Pilt: internet
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar