Valminud on uus ulmekäsikiri "Vana Maailma varjud"

Ise ka ei usu, aga käsikiri, mis aasta algusest ajanappusel poolikuna arvutis seisis, sai lõpuks vähem kui nädalaga valmis kirjutatud ning esimesse žanrilt sobivasse kirjastusse pakkumine tehtud. Sedapuhku sai mu enda seekordne (ja võrdlemisi tähtsusetu) sünnipäev veedetud enda jaoks momendil kõige rahuldustpakkuvamal viisil – varahommikust hilisõhtuni kirjutades. Kõike muud – ka elatud aastaid ja varasemaid sünnipäevi - on juba nii palju olnud, et peab siis alati ühtemoodi? Hakitud kartulisalatimäe ja lookas lauaga, väljasõitude ning tingli-tangliga? Mõistagi, ei pea. Kes käseb? Mitte keegi. Lisaks oli ilm sobivalt pilvine ega meelitanud õue (olematu) päikese kätte.

Seega sai täpipealt soovitud suunas mindud ja asjale punkt pandud. Oli mahti rahulikult kõiki otsi sõlmida ja kokku viia, hoomata käsikirja kui tervikut ning siit-sealt faktivigu välja noppida. Mida kõike üürikeste nädalalõppudega teha ei olekski olnud võimalik. Vähemalt mitte sellise kvaliteediga, nagu sai praegu. Ses mõttes on puhkus maksimaalselt asja ette läinud ning endale lubadus antud, et ühtegi uut ja pikka kirjatööd ma just seetõttu lähiajal ette ei võta, kuna pole võimalust ühte jutti järjepanu kirjutada. Kvaliteedis kaotamist ma endale lubada ei saa. Mis suvine puhkus toob, eks paistab, täiel määral seda millegi täiesti uue kirjutamise peale momendil kulutada ei plaani. Protsessis viibides meenus jälle see tuttavlik ning meeldiv intensiivne tõmme, mis hoiab kirjutajat lühikese lõa otsas ega soostu enne lahti laskma, kui käsikiri valmis. Siis justkui saabub mingisugune rahunemine ja jõuab pärale meeldiv teadmine, et olen midagi enda jaoks väärtuslikku korda saatnud.

Käsikiri ise... Ulmelugu üle pika aja, pealkirjaga "Vana Maailma varjud". Romaaniks on seda tõenäoliselt liialt suurustlev nimetada, ehk võiks tegu olla pigem pikemat sorti novelli või lühiromaaniga. Esiotsa oli mul plaan kirjutada ülalmainitud käsikiri hoopis ulmejutuvõistluse tarbeks, mille peale sattusin üsna juhuslikult. Kuid kuna jutuvõistluse etteantud maht oli rangelt piiritletud, täpselt ei meenugi, aga vist oli 4000 tähemärki, siis märkasin kirjutades õige pea, et läheb keeruliseks kätte oma lugu nii väikestesse raamidesse mahutada. Põhimõtteliselt oleksin pidanud oma loo kokku pressima ja päris palju olulist välja jätma. Seega lõin käega ja otsustasin, et kirjutan oma loo valmis täpselt nõnda, nagu see parasjagu tulla tahab, et iga liin jõuaks loogilise lõpuni ja ei jääks lugedes kuidagi lünklikku tunnet. Seega sai käsikiri lõppkokkuvõttes lühikesest jutukesest oluliselt mahukam. Pakkuma ma seda jutuvõistlusele enam mõistagi ei hakanud, kuna tähtaeg oli ammu kukkunud ja lugu nõutust palju pikem. Läksin hoopis teist teed ja koputasin kirjastuse uksele. Mil moel ja mis vormis see nüüd avaldatud saab, raamatuna või ajakirjas, on hetkel veel lahtine. Võimalusi on mitmeid ja seda näitab juba aeg ning õnn. 

Pilt: internet