Ilmunud on ajakirja märtsilugu "Minu nõiad"

Nonäh, käes on märts ja kuu ise varsti juba poole peal. Puhuti kohtab veel paksu südatalvist lund ja sillerdavat päikesepaistet, kodukuuse oksi painutavad valgeid sädelevaid lahmakad ning niisugusesse hommikusse astumine on tõeline üllatus. Tuleb mehe moodi lund lükata, nagu oleks jälle jõulud, aias on kõndimiseks kõigest kitsad, lahti lükatud käigud ja meel leiab rahulolu valgest talvisest puhtusest,  siis aga ilmastik muutub, tuues endaga kaasa hulgaliselt lumesulamisvett, esimesi kellukaid ning soojade lõunatuulte vahele ära eksinud hootist trillerdavat linnulaulu. Kevade tulek loob õhku uusi lõhnu ja laotusesse teisi, helgemaid ning heledamaid värve.

Sellisesse heitlikkusse kevadesse minult siis taas natuke uut lugemismaterjali. Ilmunud on uus ajakirjalugu "Minu nõiad", mille leiab ajakirja "Saatus&Saladused" märtsinumbrist.

Eks me ikka tahame, et meie kõrval oleks mõni hea hing, kes keerulistel eluhetkedel abiks oleks. Kui mitte enamat, siis kasvõi läbi oma olemasolu toetaks ning seeläbi kaudseltki suluseisust välja juhataks. Minategelasel on selles mõttes vedanud. Tema eraelus figureerivad meeleldi kolm omapärast tugisammast. Sõbrannat, kellest igaühel on teatavad sensitiivsed võimed. Otseselt nõidadeks nad ennast ei pea, kuigi minategelane eelistab neist mõelda kui enda isiklikest posijatest. Eelkõige on siiski tegu sooja natuuriga empaatiliste inimestega, kes ei jäta ligemist hätta. Ja hädas minategelane kahtlemata on, keerulises puntrasse jooksnud lähisutes oma elukaaslasega, kes teda enam usaldama ei kipu. Kas ja kuidas sõbrannadest kasu on, sellest juba lähemalt ajakirjas. Aga hetkel tutvumiseks väike katkend.

„Aitab,“ käratab ühel õhtul Kent. Millegipärast on tal kehv tuju. „Kaua sa jõlgud oma pulstunud peletiste vahet? Tee parem midagi kasulikku.“
„Mida?“ olen jahmunud. „Kellest sa räägid?“

„Tead küll,“ ei vaevu Kent täpsustama, kuigi ma taipan sellegipoolest, keda ta silmas peab. Kibe muie tema huultel ei meeldi mulle. Veel vähem meeldib mulle selline äkiline sõnavõtt. Me pole nädalate viisi õieti lausejuppigi vahetanud ja minu tegemised on teema, mis näikse talle kõige vähem korda minevat.
"Mida sa minust tahad?“
Kent jätab küsimusele vastamata ja tulistab edasi: „Ma tean küll, et sa muudkui klatšid mind oma sõbrannadele.“
„Midagi sa ei tea,“ jään rahulikuks.
„Mida sa neile minust rääkinud oled?“
Vaatan ta ilusat mehelikku nägu ja mõtlen, kas see on tõesti sama inimene, keda ma kunagi armastasin.
„Mitte midagi,“ kaitsen ennast ja tagurdan vannituppa. Sinna järele Kent mulle ei tule.
„Ma ei saa sind ju usaldada, kui tean, et mitte miski omavaheline ei jää siin majas meie vahele. Ma ei saagi sulle midagi rääkida. See kõik jõuab nende neetud eitede kõrvu, kes mõnuga meie elu lahkavad.“
„Ära süüdista mu sõpru. Sind pole ju kunagi kohal. Alati on sul mingid omad tegemised.“
Kent ei vasta, vaid vaikib pahaselt.
Mina ei saa sind täpselt samamoodi usaldada, taipan. Seega on seis võrdne.

Täispikk lugu ajakirja "Saatus&Saladused" märtsinumbris.
Foto: erakogu