Eeltutvustav katkend aprillis ilmuvast suhteloost "Valed inimesed"

Natuke lähemalt aprillis ilmuvast suhteloost.
Olles igapäevaselt kaasinimestest ümbritsetud, teame me kuidagi alateadlikult, ilma et peaksime selle üle pikemalt juurdlema, kes on need "meie inimesed" ja kes mitte. Me usaldame oma sisetunnet ja oskame vaistlikult välja selekteerida need, kes mõistavad meid poolelt sõnalt ja kellega lävimine on kerge ning helge. Nende kõrval eksisteerib ka seesuguseid persoone, kellega pole parimagi tahtmise korral võimalik ühist keelt leida.  Kuid mõnikord võib inimene, kelle olemuses justkui puudub teineteisemõistmiseks see hädavajalik ühenduslüli,  meid sellegipoolest magnetina enda poole tõmmata. 

Täpipealt seesugune on Natalia, eristudes väga selgelt ja kindlapiiriliselt kogu ülejäänud töökollektiivist. Ta on karismaatiline ja nägus, kuid ääretult introvertne ja igasugusest sotsiaalsest lävimisest meelega distantseerunud. Temas on midagi tabamatut ja hoomamatut. Mingisse teise aega ja olustikku kuuluvat, mida võib vaid aimata. Raskeid olusid, kitsikuses elatud elu, kuid ka imelist ellujäämisoskust. Ta ei jaga oma igapäevaelu kellegagi. Aastaid tema kõrval töötanud töökaaslased ei tea temast mitte midagi.
Natalia töökaaslane Matt on ainus, keda naine vahel oma üksildastele jalutuskäikudele kaasa kutsub. Ja mees läheb. Kasvõi ainult selleks, et ennast järjekordselt alistatuna tunda ja veel rohkem segadusse sattuda.
Tutvustuseks tilluke katkend.

Nädala pärast kutsub Natalia mu uuesti välja. Ilm on sedapuhku soojem ja puulatvades pakatab õrna leherohelist, mis teeb meeleolu sutsu helgemaks. Olen vahepeal mõlgutanud igasuguseid eksistentsiaalseid mõtteid. Meenutanud inimesi, kellega mul on tulnud elu jooksul lävida, ning leidnud, et valikus on õige vähe rõõmupakkuvat. Võib-olla on minus endas mingi suur sisemine vastuolu või kõrvalekalle, et saatus veeretab mu teele kõigest praakeksemplare ning „parim enne“ möödas mudeleid. Nüüd avaneb mul võimalus Natalialt arvamust küsida.
„Ütle ausalt, kas mul on midagi viga?“
Natalia kannab oma tavapärast tumesinist lemmikmantlit, aga sall on uus, kirsipunane, valgete õieträpsudega. Verev värv annab ta heledale nahale jumet juurde, pannes tema põsed köitvalt lõkendama. Safiirsinised silmad on täis mõistmatust. „Mis mõttes?“
„Ükskõik millises. Miks ma tõmban ligi veidraid ja vastuolulisi natuure? Miks ma ei klapi kellegagi? Kas maailm on täis troppe või olen ma ise tropp?“
Natalia naeratab, tundmata ennast vähimalgi määral puudutatuna. „On sel tähtsust?“
Hetkeks kadestan tema sõltumatut hoiakut. „Minu jaoks on.“
„Saa üle.“
Korraga valdab mind kummaline eelaimdus, et ma lõpetan täna tema voodis. Mul pole õrna aimugi, kuidas ma seda tean, aga ühtäkki on see mulle ilmselge. Natalia ilmest ei ole võimalik midagi välja lugeda. Ta on ikka samasugune nagu alati – pisut reserveeritud, vaoshoitud ja eemalolev, nagu oleksime kõigest kaks tänaval juhuslikult kohtunud võõrast. Siiski on miski muutunud. Võib-olla aimdub seda naise ühestainsast pisut pikemast hingetõmbest, nähtamatust õhuvärelusest meie vahel või millestki kolmandast, kuid ma lihtsalt tean ja see teadmine tekitab minus kummalise kuuma võbeluse.
Jalutuskäigu vältel vahetame kõigest mõned üksikud tähtsusetud laused, aga kumbki ei tee vaikimisest mingit numbrit. Mida aeg edasi, seda enam märkan, et Natalia kõrval vaikida on väga rahuldustpakkuv.
Kaubanduskeskuse nurgal Natalia peatub ja vaatab mulle otsa. Arvan, et ta plaanib järgmiseks poes ringi vaadata, aga siinkohal ma eksin.
„Kas sa tahaksid lähemalt kuulda, mis Siberis juhtus?“ küsib ta hoopistükkis.
Nagu öeldud, ei tule kutse mulle üllatusena, kuid üllatunud olen ma siiski. Meeldivalt. „Loomulikult.“
„Tule siis.“

Järgnen Nataliale sõnatult ning kogu lootusetuse kõrvale, mis on minusse ajaga settinud ikka ja jälle valede inimeste otsa komistamise tõttu, sätib end pesitsema imetilluke lootusekiir.
Sest Nataliat ei tea ju kunagi. 

Täispikk lugu ilmub ajakirja "Saatus&Saladused" aprillinumbris.
Pilt: internet