Neile, kes te pikil silmil minu kolmanda novellkogumiku "Ella Ulrikese kadunud maailm" ilmumist ootate - mina ise mõistagi sealhulgas - on rõõm teada anda, et "Ella Ulrikese" kaanekujundus on lõpusirgel ja kohe-kohe valmis. Kui kirjastaja minult nädal tagasi kaanekujunduse osas arvamust küsis, tekkis mul esiotsa kohe mingi seos villpeadega. Nende pehmete, villatupse meenutavate taimedega, mis iga suve hakul vanaema talu lähedal soos rikkalikult õitsesid ning küllap seal veel nüüdki suviti vohavad. Omal moel on need taimed mulle lapsepõlve sümboliks, kuna ükski mu suvi ei möödunud selleta, et ma poleks nende valget, tuules õõtsuvat merd mäeveerul vaatamas käinud või siis peotäite kaupa pihku noppinud ja koju toonud. Tõsi, taimed ei pidanud vaasis küll kuigi kaua vastu, kuid paelusid mind siiski millegipärast väga.
Mu kolmanda jutukogumiku nimitegelane Ella Ulrike korjab neid niisamuti ning leiab end hiljem, täiskasvanueas, seda villpeade paitavat pehmust otsimas absoluutselt kõigest, isegi inimsuhetest. Või, täpsemini, eelkõige inimsuhetest, sest see on tema jaoks tohutult oluline. Lugu on autobiograafiline ja tõsi ta on, ma ei aja ealeski ühtegi koredat riideeset selga, see on täielikult välistatud. Ning soojade inimeste vastu olen alati tundnud erilist sümpaatiat.
Mu kolmanda jutukogumiku nimitegelane Ella Ulrike korjab neid niisamuti ning leiab end hiljem, täiskasvanueas, seda villpeade paitavat pehmust otsimas absoluutselt kõigest, isegi inimsuhetest. Või, täpsemini, eelkõige inimsuhetest, sest see on tema jaoks tohutult oluline. Lugu on autobiograafiline ja tõsi ta on, ma ei aja ealeski ühtegi koredat riideeset selga, see on täielikult välistatud. Ning soojade inimeste vastu olen alati tundnud erilist sümpaatiat.
Veel oli mingiks kaane kujundusideeks vanamööbel, mis on mulle niisamuti südamelähedane. Plaanisime raamatu esikaanele vanamoelist riidekappi, kuna juttu on vanaema õdusast toast, kus sai lapsena tihti aega veedetud. Samas mõtlesin, et riidekapp esikaanel ei pruugi mõjuda piisavalt pilkupüüdvana. Kujundusideeks sai ilmselt hoopis kapiukse vahelt piiluv pitsiserv, mille mõte mul samuti läbi pea käis. Nii jäigi ja võib öelda, et kaane kujundamine oli tore ühislooming. Käsitööpitsi jagub vanamoelise kardina näol nii esikaanele kui raamatuseljale. Just viimane on minu meelest väga vahva ja originaalne ning selle eest olen kunstnik Margusele südamest tänulik.
Valisin endast välja ka värskema foto, mis saab tagakaant ilmestama ning kui kõik läheb plaanipäraselt, jõuab "Ella Ulrikese" käsikiri juba homme trükikotta, kus sellest saab varsti raamat. Lühilugusid mahub kaante vahele täpselt kuusteist ja raamatu annab välja kirjastus Kentaur.
Valisin endast välja ka värskema foto, mis saab tagakaant ilmestama ning kui kõik läheb plaanipäraselt, jõuab "Ella Ulrikese" käsikiri juba homme trükikotta, kus sellest saab varsti raamat. Lühilugusid mahub kaante vahele täpselt kuusteist ja raamatu annab välja kirjastus Kentaur.
Pilt: internet
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar