Suvelõpp ja sügise-kiire

Elu on kummaline. Jah, vahel. Või, praegu.
Mul pole ilmselt ealeski nõnda kiiret perioodi olnud, kui praegu. Eelistan teha üht asja korraga. Tavaliselt tean alati vääramatu selguse ja veenva kõhutundega, mida teha kõigepealt ning millised tegevused jätta rahumeeli, või siis pisut vähem rahmeelselt, oma järge ootama. Kuniks aega. Kuniks jaksu ja tahtmist. 

Suve lõpp-sügise algus on aga kujunenud sääraseks, et kõike tuleks justkui teha korraga, sest tegemisi ja kohustusi aiva kuhjub. Lõpetan praegu oma lasteraamatu "Sirelini kümme katsumust" toimetamist ja loodan nädalalõpul toimetajale üle anda. Õnneks pole see nii mahukas, kui Keteriini lood ja võtab vähem aega. Kompaktsem ja jätkuvalt fantaasiarohke see-eest küll. Peagi saabuvad ilmselt ka kunstnikult teose illustratsioonid ja tuleb hakata mõtlema lasteraamatu sisukokkuvõtte kirjutamise peale, mis raamatututvustuseks veebi, erinevate raamatupoodide kodulehtedele, üles läheb. Äsja sai valmis töö novellikogumikuga "Õnn algab homme," mille kaanekujunduse ja sisukokkuvõtte üle peab samuti hakkama aru pidama. See ootamine, mida kunstnik loob, on minu jaoks alati põnev, natuke jõuluootuse moodi.

Paralleelselt alustasin novembrikuu novelli kirjutamisega ajakirjale, et sellega mitte viimasele minutile jääda. Hea on kirjutada, kui reservis on piisavalt aega. Iga uue kuu hakul mõtlen, et kirjutan seekord lühemalt, võtan korrakski kergemalt, aga lugu tuleb omatahtsi, nii nagu ise tahab ja mütsiga lööma oma lugejate ette pole mul kombeks minna. Tavapärane maht on 20 000 tähemärki, kuigi tihtipeale kipub see piir ületatud saama, sest alati lühidalt otsi kokku tõmmata ei ole lihtne ega ka mõistlik. Ideaalse lihvi novellile annan tavaliselt nädalaga, harilik kirjutamise aeg on kolm päeva, aga ajanappusel olen hakkama saanud ka neljakümne kaheksa tunniga. Põhimõtteliselt võiks mõni kuu ka mitte kirjutada, aga seni olen stabiilselt suutnud.

Ülikoolikaaslased ootavad minult ühe kodutööna lastepärast lühinäidendit, mida uuel, oktoobrikuu õppemoodulil, ette kanda. Kohalik lasteaed tahaks jõuluks samuti uut näidendit, sest eelmise aasta elamus lavastusest oli väga muljeterohke ning tore. Mul pole õrna aimugi, kas seda kirjutatud jõuan, aga mõttes olen ses suhtes vähemasti täis head tahet. Ega kodukandi näitetruppki värskest näidendi käsikirjast ära ütleks, sest suvine lavastus kulges menuga. Tegemist ootab terve rammus pakk käsitööd, mis võtab omakorda päris piraka aja. Müük sujub veel sügiskuulgi eduliselt, seega tuleb kuuma rauda taguda, kuniks kestab... Kuniks nõudlust jagub. Ja lisa tiksub üha... Aastaringselt. Seega tõotab taas tulla üks töine nädalavahetus. 

Ülikoolimaterjalid vajavad samuti läbi vaatamist, kordamist, harjutamist tööd esitamist... Laenutustähtajad pealinna erinevates raamatukogudes lähenevad hirmutava kiirusega. Pole tark neidki unustada. 

Ma poleks eales arvanud, et mu lemmikaine - psühholoogia - võib sisaldada nõnda palju keerukaid ja halvasti meelde jäävaid termineid... Akadeemiline kirjutamine on samuti üks paras teaduspõhine võimlemine, kus pelgalt loovusega ei tee suurt midagi. Arvutiõpe, erialaõppe tunnid, võõrkeel... Nagu surnu ellu äratamine. Selle kõigega on õnneks aega veel pool kuud, kuigi elu on seni piisava selgusega näidanud, et aeg libiseb mööda eeldatavast kiiremini. Ja muidugi tuleb igapäevaselt ka tööl käia, osaleda koosolekutel, ühisüritustel, mõelda lastele välja huvitavaid ja kaasahaaravaid tegevusi, toetada nende loovust ning iseseisvaks sirgumist, pakkuda arenguks soodsat keskkonda. Turvalisust, rahu, armastust. Selleks peab seda eelkõige endas leiduma, mistõttu peab jääma aega taastumiseks. Lisaks sügistegemised aias - õunad-ploomid-hilised õistaimed-silmarõõmustajad, leheriisumised, kodused kohustused...

Sõbrad-pereliikmed, kelle käest ei unustaks aeg-ajalt küsida, kuidas läheb ja mis uudist. Fännid, kellele on viisakas vastata ja mida ka enamasti teinud olen. Mõni kiri teeb iseäranis rõõmu, eriti, kui tuleb mõnelt tuntumalt kirjainimeselt, ja on täis pikitud meeldivaid ning toetavaid sõnu. Üllatustered inimestelt, kes hindavad ja mõistavad sõna sünni ilu, valu, sügavaimat tähendust, loomeinimeseks olemise rasket kergust, sügavust ning helgust. Hea on vahel ka mõlemasse blogisse midagi uut üles lisada. Sellega tegelemine tagab mingi omamoodi rahu, mida omal moel vajan. Sobivate piltide leidmine, sõnastuse üle juurdlemine. Ka justkui mingi iseenda võetud kohustus lugejate ees, kuigi samas endalgi hea informatiivne veebijärjehoidja blogi näol käepärast võtta. 

Vahel tahaks lihtsalt olla. Unistada hetkedest, kui ei pea mitte midagi tegema. Mil võib lihtsalt diivani pehmes sügavuses rahulolevalt lesida ja elutoatapeeti või akna taga mühavaid puulatvu ja nende kohal tormlevaid pilvi vaadata. Mõelda ning unistada. Või vähemasti magadagi nii kaua, kuniks uni täis. Head filmid ja karges merevees ujumine, ega selleta vist ei saakski. Pikad jalutuskäigud ja jutuajamised. Rahu pakkuvad mere ääres uitamised, koeraga ja koerata. Paid oma lemmik-kassile, kellest on sirgunud erakordne intelligentne isiksus, kes vahel vist kujutab ette, et on tõepoolest inimene.

Ometigi armastan kõike, mida teen. Ma pole elu sees suhelnud nii palju kui praegu, ja mu tutvusringkond on paisunud tohutuks. Telefon piiksub alailma igasugu sõnumitest, teatetest, pärimistest, kutsetest. Inimesed, kes kõik midagi tahavad. Vahel ei viitsi ma üldse rääkida ja teen näo, nagu poleks seda peeglina läikivat nuti-asjandust olemaski. Lülitan hääletule. See on nagu mingi sisemine kaitse, hoidmaks seda, kes ma olen. Et jääda alles kogu selle tormipöörise keskel. See on minu õigus. Vahel tänaval käies on tunne, et peaks igaühele "tere" ütlema. Justkui tunneks kõiki, suutmata sellegipoolest nii mõnigi kord nime ja nägu kokku viia. Ärge siis olge löödud, kui ma vahel ei märka ja mõtetes sootuks mujal viibin. Hindan teid kõiki, kes te minu ümber viibite ja mind oma olemusega toetate!
Samas annab teadmine kõigest tehtavast omakorda juurde sisemist sära ning jõudu. Meelitab mõnikord ostma mõnda uut ehet, meeleolu toetavat parfüümi, hästilõhnavat ilukreemi. Vahel ju võib. Olla hinnaline ka iseenda tarbeks. Rääkida pikalt ning südamest. Taaskogeda, kui toredad kolleegid mul ikka on.

Miks me üldse midagi teeme? Ilmselt selle suure ja erakordse rahulolu pärast, mida tehtavast saame, ei muu tõttu. Võib-olla on kunagi kõik teisiti. Ega ma sedagi tea. Võib-olla ühel päeval taipan, et niimoodi kõike jõuda ei ole reaalne. Või arvan, et tahan hoopis teisiti. Siis ongi teisiti. Tuleb hakata tegema valikuid ja ebaolulisemat olulisest välja praakima. Kahetsuseta üle parda heitma.  Lükkama ootele määramatuks ajaks. Peaasi, et rahulolu, see nii raskesti kätte võidetud trofee, ei kaoks. Kuigi, mida heita, kui kõik on tegelikult oluline ja vajalik? Kirjutama jään igal juhul. Seda vajan seesmiselt tõenäoliselt kõige enam. 
"Kui on raske, oled õigel teel," meenub tõetera ühelt populaarselt veebileheküljelt. Tegelikult ma enamasti isegi ei mõtle sellele, et on raske. Võib-olla ei olegi. Lihtsalt huvitav ja kiire. Ja ma ise kõige selle keskel... ma lihtsalt olen. 

Ilusat alanud sügist teile, kallid!

Pilt FB, meenutab millegipärast Tallinna.