Hiiu Lehes ilmunud artikkel täismahus

Edu pole mõõdetav ilmunud teoste hulgas, vaid eneseteostusrõõmu suuruses

Kuidas sündis romaan „Maja Mineviku tänaval“?

Minu üheksanda romaani käsikiri, mis algselt kandis pealkirja „Ma armastasin Angelisat“ sai suvega täiesti uue olemise ja lähenemise. See oli üks neid käsikirju, millest endamisi mõtlesin, et kunagi võiks sellest saada raamat. Ilmselt polnud toona aeg selleks veel küps ja nõnda käsikiri seisiski ja ootas oma aega, ilma, et ma seda isegi kuhugi pakkunud oleks. Mõni kuu tagasi pöördusin sama käsikirja juurde tagasi, sest mul oli vaja ajakirja „Saatus&Saladused“ jaoks, mille igakuine kaasautor ma juba üle kolme aasta olen, uut novelli. Lootsin oma vanast käsikirjast leida mingisugust inspiratsiooni, teemat või tegevuskäiku, millest midagi uut edasi arendada. Jäin käsikirja pikemalt lugema ja korraga ma teadsin, mida sellega tervikuna peale hakata. Tegevusliinidest kerkis mu mõtteis üsna kindlapiiriliselt ja selgelt esile peategelase Heleri ja punakasukalise kass Redi sõprus. Inimese ja looma vaheline tingimusteta teineteisemõistmine, mis elab üle nii mõndagi. Niisiis kirjutasin käsikirja tervikuna täielikult ümber, jättes alles vaid need tegevusliinid ja tegelaskujud, kes mulle tähelepanu väärivad, huvitavad ja isikupärased tundusid. Nõnda saigi sellest täiesti uus ja kindlasti ka palju kvaliteetsem romaan.

Kuidas sai teos endale nime?

Raamatule nime leidmiseks kammisin internetis mitmeid kordi läbi terve kogu Tartu linnatänavate nimede loendi, lootuses et mõni neist tekitab äratundmise. Kuna olen Tartus koolis käinud ja see linn tekitab minus endiselt sooja tunde, soovisin, et loo tegevus leiaks aset just nimelt seal. Pilkupüüdva nimega tänavaid on Tartus palju, näiteks Koidutähe, Kodukolde, Talutare, Õhtu jms., kuid ükski neist ei tundunud päris õige. Jätkasin vääriskivide ja mineraalide loeteluga, järgnevalt võtsin ette tähekogud, et leida midagi kõlavat ja eristuvat, paraku asjata. Tunnistan, et nii pikka aega väldanud pealkirjaotsingut polegi mul varem olnud. Alati olen juba enne käsikirja kirjutamisega lõpule jõudmist justkui iseenesest ka teosele nime leidnud.
Läksin õue ja hakkasin pesu nöörile kuivama riputama. Mõte sai puhata ja korraga turgatas mulle pähe üksainus sõna: minevik. Jäin mõtlema, idee sobis. Minevik kammitseb meist igaüht mingil määral, pealegi kõlas „Maja Mineviku tänaval“ hästi. Mineviku tänav on teadlik fiktsioon, sellist tänavat Tartus ei leidu. Tänava nimi vihjab peategelase kimbatusele inimsuhtluses, minevikule, mille painest ta täielikult lahti pole saanud ega vabanenud.

Teos viib lugeja Tartu ühe äärelinnamaja hubastesse vaiksetesse soppidesse, kus oleviku ja minevikuga silmitsi seistes võib viimaks aru saada enda tõelistest olemusest, soovidest ja vajadustest.

„Maja Mineviku tänaval“  sisututvustus:

Kord tundis Heleri teda. Karismaatilist kunstnikku Ukut, kes vihkas päikest ja kelle päralt oli Taaralinnas õdus, igivana, metsistunud aiaga suur maja. Seal kohtusid minevik ja olevik, olles vaid majaliste endi päralt. Samavõrd, nagu see on lugu armastusest ja sellest, mis saab siis, kui see lõppeb, on see ka lugu inimese ja looma suurest sõprusest ja erakordsest teineteisemõistmisest, mis elab üle nii mitmeidki suhetepurunemisi ja elukohavahetusi, muutudes sellest vaid tugevamaks, kindlamaks ja sügavamaks.

Uku on kütkestav ja tark, loomepiinadest vaevatud ning reaalsusest omal moel distantseerunud, Heleri tema täielik vastand – päikese, pilvede, tuule ja vihma laps, kes januneb kõige uue ja avastamist vääriva järele. 

Pole teada, mida need kaks äärmuseni erinevat inimest teineteises leidsid, aga õhtud Uku sopilise aia sumeduses, kõrvus ritsikate mitmehäälne sirin, olid Heleri elu õdusaimad. Selles vanast räämas majast sai tema pelgupaik, kus pliidi all praksuva tule ja kuuma vaarikatee kõrvale kurises alatasa muusikaks toreda punase isakass Redi kõrisev nurr.

Tänu teineteise seltsile ja toele leiavad mõlemad pääsemise – Red tänavakassi karmist ja keerulisest elust ja Heleri mineviku küüsist ning inimeste painest, keda ta kunagi päris lõpuni mõistnud ei ole.

Mis on teose eripära?

See on üks kummaline raamat, mis räägib inimese ja looma sedavõrd suurest sõprusest, et see tipneb teineteise keelest arusaamisega. Üksildusehetkeil on Heleri seltsiliseks tema kõige õiglasem südametunnistus, punakuueline kass Red, kes teda inimestevahelises suhtluses tihtipeale kainele meelele ärgitab ja vanast valust loobuma turgutab. Mu teoses ongi loom see arukam, kainem ja mõistlikum pool. Sellise suunitlusega dialoogi kirjutada oli äärmiselt vahva. Olen seda meelt, me neljajalgsete karvasabade vaikivat arukust ei tasu alahinnata, sest loomad on targad.

Kuidas iseloomustad romaanitegelasi?

Reeglina on mu teostes vähe tegelasi, sest see võimaldab paremini edasi anda ja lahti kirjutada nende isikupära. Selline süvitsi loomusesse minek ja karakteri põhjalik loomine on ka minu enda jaoks huvitav. Seega pole tegelasi selleski raamatus palju – Heleri, Uku, Red, Raul ja Heleri ema, igaüks omamoodi keeruline ja vastandlik isiksus.

Heleri suhe Ukuga kujutab endast igatsust lihtsama, meeldivama, olemuslikult sobivama elu järgi. Uku pole huvitatud moodsast kodutehnikast ja peab mis tahes katseid oma elujärge nägusamaks siluda tühiseks ajaraiskamiseks. Uku on mees, kes mõtleb suurelt, kuid tegutseb tavainimese jaoks arusaamatult. Ta on egoist, kes seab alati esiplaanile oma huvid ja tahtmised, suutes seejuures siiski jääda ligitõmbavaks ja armastusväärseks. Pärit jõukast perest, on seesugune elumudel Helerile ühtviisi võõras kui ligitõmbav. Mõistmine, et oma elu saab üpriski rahuldavalt ja isegi õnnelikult ära elada ilma paaniliselt rahanumbrit taga ajamata ja karjääriredelil ülespoole pürgimata, nagu tema peres reegliks, täidab Helerit kergendusega. Sestap leiab ta alailma põhjust vanematekodust minema putkata, et Uku turvalises väikeses maailmas end õdusalt tunda.

Mu suveraamatus "Maja Mineviku tänaval" on Ukust juttu vaid aimamisi, kuna pearõhk asetseb Heleri mõttemaailmal. Veel figureerib loos kuldsete kätega ehitusmees Raul, kellel on samuti oma roll täita…

Miks kajastad teoses remonditöid?

Olen elus päris palju oma kodu siseviimistlusega tegelenud. See on olnud omamoodi kirg ja hobi, seega pole mul sellest valdkonnast kirjutada kuigi keeruline. Olin laps, kellele meeldis vanaisa garaažis mängida ja tema tegemisi tähele panna. Ajapikku kujunes sellest ka huvi ja oskus. Teos pole siiski kaugeltki mingi remondi käsiraamat, vaid kõige ehedam inimsuhete peegeldus. Teema, mis on mulle jätkuvalt kõige südamelähedasem ja olulisem. Usun, et kirjutan selles vallas ka edaspidi.
Mingis mõttes on see ka lugu, mis sündis mu poolehoiust endas minevikupärandit kandvate vanade väärikate majade vastu. 

Miks vana maja?

Tõepoolest, miks? Seda on tähele pannud ka mu lugejad.

„Kõigis oma teostes visualiseerid sa kujutelma vanast majast,“ tegi hiljaaegu tähelepaneku üks mu lugejaist, kes mind võrdlemisi hästi tunneb. Leidsin, et tõepoolest, tal on õigus. Ühel või teisel moel jookseb see liin kasvõi aimamisi igast mu teosest läbi. Raskushetkedel leiavad mu erinevate teoste tegelased ikka ja jälle end lapsepõlvepaigast laadimast ja mineviku üle mõtisklemast. Tegelikult ongi ju oluline teada, kus on juured, kust me tuleme ja kuhu läheme. Küllap on möödanik minu jaoks hea ja väärtuslik aines, miks see muidu end üha uuesti loob ja inspireerib.

Lühidalt, mis varem ilmunud…

Kirjutama hakkasin aastal 2010. Viie aasta jooksul olen viljelenud nii luulet kui proosat, kirjutanud lasteraamatuid, lühijutte, lugusid noortele ja täiskasvanuile, artikleid ajalehtedele ning isegi paar näidendit, mis on samuti publiku ette jõudnud. „Nõiutud metsa saladuse“ etendas möödunud jõulude ajal Kärdla lasteaiapere, „Jõetüdruku needus“ lavastus sel suvel Põlvamaal kohaliku näitetrupi poolt. Ilmunud ilukirjandust on viie aastaga kokku üheksa teost. Lisaks hoian hinges oma kahte kirjandusblogi, kus annan jätkuvalt ülevaadet ilmunust ja ilmuvast, postitan katkendeid oma loomingust, fotosid ja artikleid nii kodusaare sündmustest kui ka esinemas käimistelt. Blogi on tänuväärne koht, kust mul endalgi on vahel hea mõnda aastaarvu täpsustada. Kõike on kokku juba nii palju, et esinema minnes saab raamatukott ilmunud teostega käe otsas päris raske. Siiski ei mõõda ma edusamme arvudes, vaid pigem on mulle määrav teadmine, et see, mida teen, pakub jätkuvalt suurt rahulolu ja eneseteostusrõõmu. Olen tänulik oma lugejatele, kes on mu loomingu raamaturiiulitelt üles leidnud.

Mis on ilmumas?

Veel sel aastal ilmub minult novellikogu „Õnn algab homme,“ mis koondab mu kolme ja poole aasta pikkuse ajakirjale tehtava kaastöö paremiku. Kuna see käsikiri sai väga mahukas, otsustasime kirjastajaga, et kogumik ilmub kahes osas – üks sel hilissügisel ja teine osa uuel aastal. Teosed annab välja Anne-Mari Alver ja kirjastus Kentaur. Enne jõule on võimalus rõõmustada ka lastekirjanduse sõpru. Siis ilmub lasteraamat „Sirelini kümme katsumust,“ väljaandjaks kirjastus Argo.

 Faktilist infot uue raamatu kohta:

Teose „Maja Mineviku tänaval“ andis välja kirjastus Kentaur. Raamat on kõvakaaneline ja mahult 82 lehekülge. Kaanekujunduse tegi kunstnik Margus Leibak, kes illustreeris ka mu luulekogu „Võilillelein.“ Toimetas Anne-Mari Alver. Hiiumaa lugejate jaoks on teos väga sõbraliku hinnaga  müügil ka Kärdlas, Magnuse äris.