Meenutuskilde raamatuesitluselt Lauka koolis

Teisipäeva hommik. Kell läheneb kümnele. Seisan, raamatukott näpus ja heidan korraks pilgu üles, taeva poole. Tõotab tulla ilus ilm. Samasugune, nagu on olnud varasügiseselt soe terve käesolev septembrikuu.

Tee Lauka põhikooli kulgeb kiiresti ja saab läbi veel enne, kui ma arugi saan. Mõtisklusteks jääb vähe aega.
Valgete akendega punane kahekordne puumajakompleks tervitab mind hõreda kasesalu varjust. Trepil olevas amplis õitseb violetne kanarbikupuhmas. Just nagu read ühest mu sügistalvisest, pea aasta tagasi ilmunud novellist.
Silman vana maja lahkeid aknaid ja millegipärast meenuvad ühtäkki kõik need korrad, mil olen astunud üle hoonete läve, kus ma varem pole viibinud, tervitanud inimesi, kes pole mulle tuttavad, ent on ometigi siiralt rõõmsad mu tuleku üle. Taas üks seesugune kord.

Trepp viib üles teisele korrusele, kooli aulasse. Seinad on värvirõõmsalt kollased ja loovad mulje ruumis paistvast päikesest. Olen meeldivalt üllatunud, et esinemise tarbeks on kõik juba varakult valmis pandud, isegi kann veega. See on hea. Organiseeritus jätab alati mulje, et oled oodatud.
Peagi täidab saali koolipere, ka õpetajad ja raamatukoguhoidja.

Sissejuhatavad sõnad Hiiu Valla raamatukogu juhatajalt Annely Veevolt ja Hiiu vallavanemalt Georg Linkovilt. Seejärel on minu kord. Rääkida oma üheksast viimaste aastate jooksul ilmunud ilukirjandusteosest napi neljakümne minuti jooksul polegi ehk kõige lihtsam, kuid samas ka mitte ilmvõimatu. Oluline on ära öelda peamine. Mis on peamine selles ootust ja publikupoolset huvi täis hommikus? Kas me isegi alati teame, mis on see kõige olulisem?
Peatun varem läbi tunnetatud ja armsaks saanud mõtetel, millest olen siin-seal, nii kodusaarel kui mandri erinevais paigus rääkinud, pikemalt ainult ehk kirjutamisrõõmul ja -kirel. Esinemine, omal moel on see vabadus öelda nii oma teoste kui iseenda kohta täpselt seda, mida hetkel kõige õigemaks pean. Reegleid justkui ei olegi. Ainus mängu- ja hea tava reegel on mõjuda huvipakkuvana. 

Ega ma ju isegi teadnud, et nii läheb. Et hoiangi peos oma raamatuid, parajat patakat läikivakaanelisi ilukirjandusteoseid, millest igaüht omamoodi armastan, jagan neid tutvumiseks saalipidi laiali. Räägin vajadusest, emotsiooni algallikast, mis ajendas üht või teist teost looma. Miski ei sünni ju tühjalt kohalt ja kõigel on oma põhjus, teadagi. 

Igaühes meist on peidus laps, kelle maailm oli kunagi täis värve, seiklusi ja muinasjuttu. Mingil moel ja mingis vormis tahab see üha edasi eksisteerida. Kelles tuntavalt, kelles unne suikununa, see on juba hoiaku ja eelistuse küsimus. Läbi kõige erinevamate lugude otsib ja taasleiab see laps minu teostes jälle iseend, et korraks ajas tagasi pöörduda. Näha maailma nii, nagu see oli kunagi ammu. Või nõnda, nagu see võinuks olla. Muinasjutulisena. Eheda ja värvilisena. Maailmana, mis oligi toona tõeline ja päris. Muinasjutt elas käsikäes reaalsusega, kõige loomulikumal viisil. Ilukirjanduse maailmas pole miski vale ega võimatu, kui autor suudab lugeja jaoks olla piisavalt veenev. Lastekirjandus on siinkohal kõige lihtsam, loogilisem ja võluvam väljund. 

Põhikooli publik on noor. Liiga pikalt rääkida ei saa ega tahagi. Võib-olla suurim rõõm ongi emotsiooni, äratunnetatuse ja eneseteostuse kerge heleda, võililleudemena lendleva seemne edasi andmise rõõm. Märkan enda heameeleks, et nad saavad aru. Needsamad, lihtsad ja toredad lapsed, aga ka nende õpetajad. Mõistmine särab vastu mõlemast saali nurgast. Küsimused, need on asjalikud. Vastan pikalt ja meelsasti.

Seejärel jagan flaieritele autogramme. Tunglemine ja tänu. Meeliülendav. Kõik justkui tahaks midagi. Võib-olla sedasama äsjakuuldud tunnet endaga kaasa viia. See on muidu käes ja jagub kõigile.
Lõpuks jääb aula vaikseks, väga vaikseks. Raamatuesitlus on lõppenud ja koolipere valgub märkamatult avara maja soppidesse laiali. Igaüks oma järgmiste kohustuste juurde. See käib taas mingi arusaamatu kiirusega, nagu poleks seda kohtumist olnudki.
Suur punaõieline lillekimp ja enam kui helde kinkekaart on aga täiesti reaalsed. Aitäh, Annely, kutsumast. Viin kohtumiselt endaga kaasa kübekese head tunnet, esinemisest tekkinud positiivset energiat, enne kui jälle argipäeva astun. 

Pildid: Annely Veevo. 
Lauka koolis autogramme jagamas.