Eeltutvustus novellile "Kohtumine sillal"

Kirjutamise-uudist hetkel niipalju, et kirjutan praegu järgmise kuu novelli, mille hetkepealkiri, aga väga võimalik, et ka lõplik pealkiri on "Kohtumine sillal." Reaalne ja pisut lakoonilisem (kuigi ka väheütlevam) variant oleks ka lihtsalt "Sillal."

Niisiis... Kaks äärmuseni erinevat naist. Mõlemad põgenevad, eelkõige iseenda ja hetkereaalsuse eest. Küllap ka seetõttu, et olla rahu pakkuvas liikumises ja seeläbi enda elu distantsilt vaadelda. Muus osas on nad igati mugavalt igapäevaellu sukeldunud, täites kohusetruult ühiskondlikke rolle ja kohustusi ning olles kõrvaltvaatajate silmis keskmiselt edukad ja igati hästi hakkama saavad. Kuid nii mind ennast kui ka lugejat huvitab ilmselt ikkagi tõelisus. Tegelikkus, mis peitub kauniks ja veenvaks võõbatud fassaadi taga. Lugu astub konkreetsete, täpselt ja otsekoheselt välja mõõdetud sammudega nii mitmetegi valutegevate küsimuste suunas: kuivõrd meil õnnestub oma lähedasi ära petta? Kui õnnestubki, siis kas enese ees ausaks jäämine on määravama tähtsusega, kui leebe rahu teesklus ja enesepett? Kaua meie alateadvus endaga manipuleerida laseb ja mis saab siis, kui ühel hetkel saab mõõt täis?
Nii Leelel kui Marinil on kõik justkui olemas, aga samas on miski siiski lootustvõtvalt valesti. Nad küll aimavad, kuigi enamasti eitavad seda. Sestap ka põgenevad, kuigi ainult selleks, et tagasi tulla ja surnud ringi jätkata.

On sügis. Hääbumine, koltumine, kõdunemine. Üksik suvesoe ning lõõgastuma kutsuv päev selle kõige kese. Kahe väga erineva saatusega inimese ühenduslüliks saab põgus ja esialgu mittemidagiütlev kohtumine sillal, mis paneb mõistma, kui habras on tegelikult elu ja kui tohutu tähendus võib olla pealtnäha ühel täiesti meelevaldsel ning juhuslikul kohtumisel.
Mingis mõttes on see novell paras katsumus mulle enesele. Esmakordselt kirjutan lugu kahe erineva inimese vaatenurgast nähtuna, kus mõlemad on loos võrdse tähtsuse ja sõnajõuga peategelased, kelle mõtterajad lõpuks ühtivad ja tihedaks ning pingeliseks dialoogiks sulanduvad.

Loos mainitud sild on ka reaalselt olemas, kusagil Kesk-Eestis, mingis määramatus kohas, kus kunagi sai hetkepeatus tehtud ja pikal reisil korraks suvesooja sügispäeva nauditud. Kui otsisin mõttes sobivat paika, kuhu oma novelli tegevus tuua, kangastus mulle kirjutama hakkamisel millegipärast just see koht. Paljugi oli toona muidugi teisiti. Ei olnud kahte ekslevat naist, kõigest kuldseid lehti täis jõesäng, vaikus ja rahu, mida ka novellis piisava selgusega edasi andsin. Kuid ometigi lasus sel päeval mingi seletamatu tähendusrikkus. Miks ta muidu meelde jäi.

Loo tegelasteks leidsin kaks teistest eredamalt eristunud ja mingis mõttes mu tähelepanu köitnud karakterit linnaskäigult, ülikooliõpingutel mind ümbritsenud inimestest. Novellist endast jõuan ilmselt edaspidigi veel pikemalt rääkida, hetkel kõigest lühikokkuvõte sellest, mis on minult järgmisena ilmumas.

Foto: FB