Ilmumas on oktoobrikuu novell "Kohtumine sillal"

Kuna eelmises postituses oli juba pisut juttu peagi ilmuvast oktoobrikuu novellist "Kohtumine sillal," siis siinkohal sellest ka üks põgus tutvustus katkendi näol.

Loos figureerib kaks võhivõõrast, Marin ja Leele, kes satuvad ühel ja samal ajahetkel sügisesele sillale. Tülpinud ja lühisuhtes järjekordselt pettunud karismaatiline Marin tuleb Tallinnast, tagasihoidlik raamatukogutöötaja Leele elab siinsamas, väljasuremisohu-unne suikuvas alevis. Kumbki mõlgutab omi mõtteid ega märkagi algul, et ei viibi sillal üksinda. Saatuslik kohtumine, mille puhul kumbki peategelastest esiotsa ei aima, kui ootamatu pöörde võib võtta see pealtnäha täiesti juhuslik kahe väga erineva maailma kokkupõrge. Kui suur ja pisut hirmutavgi mõju on võib olla teisel inimesel, kel ei näi me elus esmapilgul mingit rolli olevat. Et loost täit aimu saada, tuleb oktoobrikuu ja uus ilmuv ajakiri muidugi ära oodata. :)
Ilmuvast novellist olen ka varem kirjutanud, karakterite sünnist ja muust saad täiendavalt lugeda siit.

Merin libistas telefoni püksitasku põhja ja võttis päikeseprillid eest, et neid puhastada. Rohkem, kui tolmuseid põrandaid ja oma töid viimasel minutil esitada tavatsevaid tudengeid, ei sallinud ta näpujälgi prilliklaasidel. Päike sillerdas ja oli väga vaikne. Leebelt soe. Palju soojem, kui linnas. Isegi õhk oli pehmem, kõrkjate juures kergelt virvendav. Vaikus hämmastas omal moel. Klaasid said jälle perfektselt puhtaks.

„Siin on mõnus,“ mõtles Merin lõõgastunult ja pühkis Dorianiga aset leidnud vestluse peast. Paari päeva pärast ta vaevu mäletab meest, teadis naine. Ta oli Doriani kärsitu, üleolevaid vabandusi täis pikitud seosetu jutu unustanud veel enne, kui see läbi sai. Suhte lõppemine ei kurvastanud Merinit kuigivõrd, sest uus algas tavaliselt juba enne, kui ta asjast arugi sai.

Alles siis märkas naine, et sillal on veel keegi. Päike pimestas. Võõras seisis otse eredas päikeselõõsas ja Merin ei saanud vastu valgust vaadates aru, kellega tegu. Ta kissitas silmi ja lükkas prillid uuesti ninale. Naine, mõistis ta siis. Kolmekümnendates või midagi sinnakanti. Kummalist liivatooni juuste ja pisut kange kehahoiakuga. Tõenäoliselt iseendaga tugevas sisekonfliktis. Alaväärsuskompleks ja need muud tülikad sõbrad.

„Milline veider võltsnukk,“ mõtles Merin tülpinult. „Pigem vahakuju vaateaknal kui inimene. Nii naeruväärselt üles mukitud, lihtsalt selleks, et korraks looduses viibida. Kummalised väikelinna-arusaamad.“

Naine oli ilusa figuuriga ja sale, mingil saamatul, haavataval moel nägus ning kaastunnet äratav nagu eksinud laps. Merin tajus selgesti naise sisemist segadust, kurbust ja minnalaskmismeeleolu ega mõistnud, miks tundmatu temas äkki ootamatu uudishimupuhangu tekitas. See emotsioon olid Merini jaoks erandlik nähtus. Vahel üliharva leidus mõni üksik inimene, kes teda köitis ja sedagi tavaliselt lühikest aega. Ta tahtnuks võõra juurde joosta ja teda kõigest väest emmata, ellu raputada, keelitada midagi mõtlematut korda saatmast. Merin taipas, et on enda reaktsiooni üle tublisti üllatunud. See ei olnud see Merin, kellena ta end maailmale esitles.





Pilt: FB