Selle kevade sünnipäevahetki

Kummaline lugu selle sünnipäevaga... tasa ta tuleb ja sama vaikselt läheb. Nagu külaline, kes korraks sisse astub ja kelle kohalolu õieti ei märkagi. Hommik tõi endaga kaasa sulnist kevadesooja, pani päikese jalgteel sillerdama, meelitas õunapuude külge riputatud lilleampleid lõhnama ning oma värvidega pilku püüdma. Hele violetne, lavendlikarva toon näib olevat selle suve värv, miks ma muidu seda kõikjale enda ümber leian. 

Selgelt tuntavat soojust oli kadakate külje all end õitsema laotanud nurmenukkude õites ja üle tee lennanud kollaste liblikate tiibadel. Musträstas kodutoomingapuul rõkkas linnule omase muretusega laulda, olles kõigest sõrmesirutuse kaugusel. Peenral on end puhkema ajastanud punakirja priimulaid kui ka hõbedavärvi hüatsinte. Tulpide nupud on juba sõrmeotsa suurused. Sellised need kevadelapse sünnipäevad enamasti ongi - toomingates on varjul õrnrohelist, metsaaluseid katavad ülaste ja hiliste sinilillede värvilised vaibad, õhus on tuult, looduse puhkemise lõhna ja pajuurbade kullatolmu.

Aasta on kulgenud kiiresti nagu linnutiibade lend, tuues endaga kaasa nii tuttavat ja harjumuspärast kui ka sületäite viisi uut. Ega seda uut pelgama peagi, kuna enamasti on see kõigest käesirutus heale ja edasiviivale. Sammhaaval toob aeg meist igaühele juurde elamise tarkust, oskust märgata ja väärtustada ainult tõelist ning ehedat. Mida püüda ja millest kinni hoida taibata. Kõik vana ning harjumuspärane, mis alles, võiks jätkuvalt püsida muutumatu. Inimsuhted, mõned kirjutamise-alased sissekõnnitud ja tuttavad rajad, millel kulgemine jätkuvalt rõõmu ning eneseteostust pakub. Milleta justkui enam ei saagi. Ega seda teagi, mis vägi üha kirjutama ajab, aga see on justkui kulgemine tuttaval ja turvalisel metsateel, mis õitsetab kahel pool kätt ohtralt silmailu, pakub rõõmu kaasteeliste mõttelisest toest, inimsuhtlusest ja iseolemise iseäralikust rahupakkuvast viisist. Kevad on ärkamise ja iseenda märkamise aeg. Ka inimtaimele, kes end sõnade maailma mugavalt sisse on seadnud. 

Tänast päeva saadavad kingitud kaardilt leitud read:

Pajuokste hõbetuled
üle kraavivee...
Kuigi ammu tead, mis tuleb - 
see ei ole see!
Kuigi tead, et tuleb kevad,
pungad maas ja puus
omakeeli sosistavad: 
kõik on uus, on uus...

Kõik saab uue jõu siis,
kui on läinud jää.
See, kes praegu üles tõusis,
paigale ei jää - 
kõrgusesse, endast ette
kipub elav vaim.
Uusi juuri maasse, vette
ajab iga taim. 

Aitäh kõigile õnnesoovijaile! 
Luuletuse tekst: Leelo Tungal
Pilt on tehtud Säärenina-kandis

Hiiumaal, 2015. a.