Olen
nii mõnigi kord mõelnud, mida võib tunda ohver, kes leiab end
pärast ärkamist ootamatult ahtakese nelja seina vahelt, võõras
paigas, üksipäini, lukustatud ukse tagant ja teadmatuses. Peas
kumisevad ähmased sündmused eelmisest päevast, peol viibimisest ja
mingist mehest. Võõrast mehest. Mehest, kes... Edasi tuleb
mälulünk. Tühjus. Teadmatus, mis hakkab üha enam rõhuma.
Sellises situatsioonis on tavaliselt kaks valikut: kas alla anda või
lasta ellujäämisinstinktil käivituda ja leida põgenemistee. Lugu
inimlikust nõrkusest ja samas ka tugevusest.
Maikuu lugu ei ajendanudki mind tegelikult kirjutama mitte koolitüdruku mõistatuslik kadumine, vaid üks film, millel tegelikkuses polegi otsest seost selle temaatikaga. Mind köitis filmis "I Origins" hoopis üks kõrvaline fakt - naispeategelase iseäralik ja harvaesinev silmavärv. Kasutasin seda ka enda jutustuses, kuigi mu lugu on sootuks teiseteemaline.
Mis paneb võõrast meid märkama? Ilu, ebatavalisus? Miski, mis massist eristab ja tähelepanuväärseks muudab. Seda on nimetet filmis palju. Valguse ja varjude võluvat mängu. Suurepäraselt edasi antud igatsuse tõlgendust, mis sunnib vahel kummaliselt käituma ja vaistule järgnema.
Kui Ilu kohtub Teadusega, on mõlemad lummatud. Eri arusaamad ja maailmavaated küll põrkuvad, kuid leiavad sellegipoolest viisi koos edasi eksisteerimiseks. Üüratu armetus, vastandatuna üüratu igatsusega, valgus vastandatuna pimedusega. Sellised asjad on teinekord väga mõjusad. Sõnaga, film oli suurepärane inspiratsiooniallikas, et kirja panna maikuu lugu "Kolm kuud keldris."
Katkend
novelli lõpust:
Ma ei lahku kodust enam kunagi ilma päikeseprillideta.
Vaata ka treilerit:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar